VAT Teatri uus lavastus „Üksinda“ sündis koostöös õpilastega, kelle mõtted ja läbielatu loo kirjutamiseks ainest andsid. Lavastus on pooleldi dokumentaalne ja selle loomise jooksul tuli päevavalgele omajagu murekohti, millega noored silmitsi seisavad.

Kooli algus tähendab, et noored naasevad pärast suve oma klassikaaslaste ja sõprade hulka. Paljudega neist pole nad suve jooksul sõnagi vahetanud ja nii võib pealtnäha rõõmus sündmus tuua endaga kaasa ärevust ja muret oma koha leidmise pärast. Just põhikooli teises pooles hakkavad noorte omavahelistes suhetes rolli mängima tegurid, mille üle puudub neil igasugune kontroll. 

Need, kellel suve jooksul hääl murdunud või kes on läbinud kasvuspurdi, hakkavad tihti ühte hoidma, moodustades uue sõpruskonna. Vanad sõbrad jäävad sellest välja. Mõned õpilased sattusid suvel omavahel kokku ja jätkavad teiste jaoks ootamatut sõprussuhet koolis. Või vastupidi – suvel sõlmitud sõprusest pole koolis enam haisugi. Kõik kirjeldatu tähendab kellegi jaoks üksildustunnet. 

VAT teatri lavastaja Piret Soosaar-Maiberg hakkas ligi aasta aega tagasi plaanima lavastust, mis oleks seotud just põhikooliealiste noorte vaimse tervisega. Selleks ei hakanud ta sirvima vanu näidendeid, vaid tahtis luua midagi, mis oleks tänapäevane ja päris. Noorsootööga tihedalt seotud lavastaja silma on aja jooksul jäänud mitmed noortega seotud uuringud. Üks neist käsitles noorte enesetappude arvu kasvu pärast koroonat. Uuringuid, mille põhjal saab järeldada, et depressioon on noorte hulgas suur probleem, leidub aga mõistagi veel. Kõigi nende järeldus on, et selle haiguse üks tekkepõhjuseid on üksildus. „Tuli välja, et lausa 40 protsenti depressiooni põdenuist tundis end üksildasena. Kuna mul on endal ka teismelised lapsed, pakkus teema mulle mitmes mõttes huvi,“ alustab ta. 

„Kui noor, kes on mingil põhjusel grupist välja jäetud, viibib endiste sõpradega kogu aeg ühes ruumis, on nähtamatuse tunne eriti intensiivne.“

Piret Soosaar-Maiberg

Teist aastat VAT teatris ka haridustegevuse juhina töötavale Soosaar-Maibergile öeldi, et ta vaataks, mis teemast välja koorub. Sellele teekonnale palus ta endaga kaasa dramaturg Kristiina Jalasto-Kallase, kes on ka eelnevalt noortega töötanud. „Alguses me ei teadnud, mida me noortelt tahame. Läksime väga avatud kaartidega otsima seda, mis hiljem maanduks teksti,“ selgitab Soosaar-Maiberg, kuidas stsenaarium valmis. 

Noortele korraldati töötoad ja Jalasto-Kallas pani kokku küsimustiku, millele noored said anonüümselt vastata. Kõik saadud andmed ja avastused töötati läbi ja täpsustati materjali. Nende partneriteks lavastuse valmimisel said Nõmme Põhikooli, Tallinna 32. Keskkooli ja Pirita Gümnaasiumi noored. Pöörduti mitme kooli poole, et noortel poleks kohustust vastata. „Alguses räägiti, et kui küsitlus on anonüümne ja keegi vastamist ei kontrolli, siis vastuseid ka ei tule. Aga läks vastupidi – olin üllatunud, kui paljud vastasid,“ jääb Soosaar-Maiberg rahule. „Enamik tegi seda väga ratsionaalselt ja lühidalt, aga oli ka neid, kes kirjutasid pikalt. Nende mõtted läksid näidendisse. Oli näha, et teema läks noortele väga korda,“ rõõmustab ka Jalasto-Kallas. 

Ootamatu leid oli see, et osad õpilased olid poole aasta vältel ka päevikut pidanud ning kõigi osapoolte nõusolekul jagati nende sisu ka autoriga. „Päevikute sisu moodustasid õpilaste mõtted oma elust ja kogu see patakas oli meie päralt. Kui mõni oli kirjutanud poole aasta jooksul, mida ta hommikuks sõi, mis riietega kooli läks või et koer on haige, siis oli ka neid, kes panid kirja väga isiklikud mõtted: olgu need seotud vanemate halbade suhete, lahutuse või keeruliste sõprussuhetega. Meie jaoks oli see varandus,“ meenutab Jalasto-Kallas. 

Nähtamatus ja üksildus

Soosaar-Maiberg ja Jalasto-Kallas oskavad nüüd vaadelda tehtud tööd ka kui uuringut ja tuua välja, mis töötubadest, küsimustiku vastustest ja päevikutest välja koorus. 

Mida põhikooli lõpupoole, seda olulisemaks muutuvad õpilaste jaoks väärtushinnangud ja see, kelle omade sarnased need on. Väärtushinnangute muutumine on üks suuri põhjuseid, miks sõprussuhted purunevad. 

„Selles vanuses on suhted sõpradega isegi olulisemad kui vanematega. Tähtis on ka kõik, mis on seotud enda kohaga maailmas: kes ma olen ja kuhu kuulun? Mulle tundub, et raskus enese määratlemisel väljendub sundmõtetes ja negatiivses sisekõnes,“ arutleb Jalasto-Kallas. Soosaar-Maibergi hinnangul tekitab sõpruse kadumine tunde, et oled nähtamatu. „Kui noor, kes on mingil põhjusel grupist välja jäetud, viibib endiste sõpradega kogu aeg ühes ruumis, on see nähtamatuse tunne eriti intensiivne,“ selgitab ta. 

Eeltöö faasis rääkis Soosaar-Maiberg asjatundjatega, kes noortega töötavad. Nende jutust koorus välja, et kõige raskem on noore jaoks olukord, kui korraga kukuvad ära nii sõbrad kui vanemad. „Meie loos aitavad sellest august välja tulla väljakutsed. Ka inimeste suhtes, kes sind nähtamatuks muutsid, ei tohiks alla anda, vaid võidelda enda nähtavuse eest. Tahaks ju väga, et teised märkaks ja paneks tähele, aga kui seda ei juhtu, tuleb ise tegutseda,“ räägib Soosaar-Maiberg. 

Vana hea nutimaailm

Et sotsiaalmeedia põhjustab üksildust ja ärevust, pole kellegi jaoks uudis. Soosaar-Maiberg osutab sellele probleemile tähelepanu aga veidi teise nurga alt. Ta tabas end mõttelt, et tänapäeva noortele hõõrutakse päevast päeva nina alla seda, kui halb on nutimaailm, ning seejärel tutvustatakse neile aju-uuringuid, mis näitavad, et nende ajust ei olegi enam midagi järel. „Samas ei ole nad mitte ainult kasvanud üles keskkonnas, kus selline eluviis on tavaline, vaid näinud ka pealt, kuidas nende vanemad päevast päeva ekraani taga viibivad. Minu eesmärk ongi, et vaataksime mündi teist poolt ja mõtleks, kust laste nutisõltuvus pärit on.“ 

Nutisõltuvus on aga tõsiasi. Kogutud materjalist käis läbi ka pinge, mida noored juba alates 7. klassist tunnevad. Kuigi on ka rangeid vanemaid ja koole, kes need pinged lastele peale panevad, teevad nad seda kõige rohkem ise. Ja siin tuleb jälle mängu sotsiaalmeedia. „Enne ja pärast kooli pean käima trennis, kogu aeg sööma hästi tervislikult ja olema üldse igatpidi särav. Ideaal, kellega end võrreldakse, on tihtipeale täiesti utoopiline. Noor aga tunneb end seetõttu läbikukkununa,“ tõdeb Soosaar-Maiberg. 

„Ühelt poolt on kurb, aga teiselt poolt on tore, et tal vähemalt see õpetaja on.“

Kristiina Jalasto-Kallas

Jalasto-Kallas toob välja teisegi probleemi, mis on seotud nii nutividinate kui sotsiaalmeediaga. Kui tema koolis käis ja keegi teiste ees millegi piinlikuga hakkama sai, räägiti juhtunust halval juhul paar nädalat ja siis unustati. „Tänapäeval filmib keegi piinliku seiga aga suure tõenäosusega üles ja see levib igavesti. Su vead võivad sind jälitada terve elu. Ärevus, mis tekib hirmust teha midagi piinlikku, muudab noored halvas mõttes ettevaatlikuks ja kinniseks,“ arutleb Jalasto-Kallas. 

Õpetaja kui majakas

Kõikide nende murekohtade peale mõeldes meenub talle õpilane, kes tõi oma päevikus välja õpetaja, kes on tema jaoks kõige turvalisem isik üldse. „Oma päeviku kaudu julges ta õpetajale rääkida asju, mida ta emale või isale kodus öelda ei julge. Ühelt poolt on see kurb, aga teisalt on tore, et tal vähemalt see õpetaja on,“ räägib Jalasto-Kallas. „Mõnikord on keerulises olukorras olevate õpilaste jaoks tõesti just õpetaja see inimene, kellele toetuda,“ on Soosaar-Maiberg nõus. 

Soosaar-Maiberg tahab hiljem uurida, mida lavastus noortele andis. Nii kuuluvad noortelavastuste juurde töötoad, kus õpilastega nähtut analüüsima hakatakse. „See pakub võimaluse neid teemasid veel arutada ja edasi arendada. Töötoas saab läbi mängida ka seda, mida me lavaloos näha ei pruugi, aga mis on teemaga seotud.“ 

Kokkuvõttes loodab Soosaar-Maiberg, et lavastus ütleb vaatajale, et inimesi, kes on nende ümber, peab rohkem tähele panema. See kehtib ka täiskasvanute puhul, sest üksildust tuleb tema sõnul aina rohkem ette ka täiskasvanute seas. Sellel piiramatute võimalustega kommunikatsiooniajastul suhtleme me päriselt üha vähem. „Üha vähemaks jääb tunnet, et teine inimene näeb mind, kuulab mind, mõtleb kaasa ja saab aru. Ma tajun vahel ise ka, et olen suhelnud päeva jooksul väga paljudega, aga kas ma kellelegi korralikult ka otsa olen vaadanud, pole üldse kindel,“ lõpetab lavastaja.