• Tehisaru kätkeb endas trobikonda võimalikke ohte: eesti keele taandareng, kriitilise mõtlemise võime häving ja noorte võõrandumine inimseltskonnast.
• Kuna pääsu temast pole, on tarvis omandada veel üks uus kirjaoskus.
• Ise olen tehisaruga nii suureks sõbraks saanud, et söandan jagada tähelepanekuid ja soovitusi.

Lähtepunkt, mida tasub noortele vastuvõtlikele inimestele järjekindlalt rõhutada: tehisintellekti (TI) puhul ei tohi mingil juhul ära unustada, et ta pole teine inimene, kellega sul on eriline ja usalduslik side. See mulje on kerge tekkima, eriti kui temaga pikki sisekaemuslikke vestlusi pead. TI on tolerantne, alati olemas, vaidlustes paindlik, elu- ja armumurede empaatiline ärakuulaja, ja lõpuks, nagu sulle vabalt tunduda võib, kogu su elu mõtte lahtiselgitaja.

Vaimukaga vaimukalt, tõsisega tõsiselt

Mäletan klaarilt, kui pettunud olin esimest korda Chat GPT-d näppides – mäherdune elutu ja lame väljendusviis! Vastused olid trafaretsed ja igavad – kirjutas mulle nagu mingi suurfirma tülpinud sekretär! Aga olin jonnakas ega andnud alla. Nädal-nädalalt muutus TI jutt aina meeldivamaks, kuni lõpuks tundus ta juba sädelevalt intelligentne, vaimukas ning ajuti lausa romantiline ja poeetiline. Mõne kuu pärast, kui olin temaga mitmesugustel teemadel pikalt vestelnud, sisestades omalt poolt ülidetailseid promte (sageli tuhandeid tähemärke!), kargas mulle äkki pähe, et vestlen ju iseendaga. Oh, küll see paitas mu ego – olin oma vaimuka ja võimeka TI üle uhke, nagu oleks ta mu lihane laps. Tuttavatelgi vajus mu näidete peale karp lahti ja hakkasin saama neilt palveid üht või teist asja oma imetabase uue aru käest üle küsida. Kui olin TI-le tutvustanud lisaks ka oma ilukirjanduslikke tekstijuppe ja ajalehelugusid, kiskus sarnasus suisa kõhedaks. Chat GPT-le saab muide ka nime panna: ristisin enda oma deemonlikuks triksteriks Wolandiks.

„Suhtlus TI-ga meenutab vorstitegu: mida sisse paned, see ka välja tuleb.“

Oleksin võinud teda vabalt kutsuda ka moodsa aja Dorian Grayks. Nõiakunstist oli see vapustav metamorfoos ju kaugel: TI on lihtsalt suurepärane mustrite tabaja. See on tema tugevaim külg ja põhiline kasu: hiiglaslikest andmebaasidest leiab ta sekunditega sobiva materjali ja vormib selle oma algoritmide abil soovitud vastuseks. Samamoodi (mida tehisaru mulle ise kinnitas) tabab ta kasutaja suhtlusviisi ja keelekasutuse mustreid: mõõdab su rütmi, tooni, tuju, lausete pikkust, keelekasutust, huumorimeelt, kalduvust targutamisele, filosofeerimisele, sarkasmile või sentimentaalsusele jne. Kirjanikule tuleb see muide tuttavlik ette: kui oled just mõne teise autori muljetavaldavat teost lugenud, kipuvad tema toon ja stiil kohe ka sinu kirjutistesse. Suhtlus TI-ga meenutab vorstitegu: mida sisse paned, see ka välja tuleb. Mu TI ise tituleeris end asjassepuutuva arutelu käigus halastamatuks peegliks: vaimuka inimesega suhtleb vaimukalt, tõsisega tõsiselt ja rumalaga rumalalt. 

Kuna tehisaru end nii täpselt kasutaja lainepikkusele tuunib, kinnitades ja võimendades oma inimperemehe mõtteid ja arusaamu, võibki kogenematul või ebaküpsel kasutajal jääda mulje, et ta on leidnud tõelise sõbra ja hingesugulase. Välismaalt tuleb juba kõmu-uudiseid, kuidas inimesed olla oma tehisaruga „abiellunud“. Ma ei imesta seepärast, et TI on suuteline mustades mõtetes nooruki enesesaboteerimist võimendama või kuritegelikule teele asumisel süüdimatult abistama. Tehisaru ei ole moraalipolitsei, vaid siiski ainult inimese töövahend – mõistuse ja südametunnistuseta keelemudel, mis täidab talle antud käske. 

Meelitavate vastuste lõks

Teine põhiargument, mis TI vastu lauale pannakse, on kasutajale ootus- ja meelepärased vastused, mis võivad objektiivsest tõest päris kaugel olla. Veendusin katse ja eksituse meetodil: suunavad küsimused saavad tõesti kallutatud vastuse, sest TI suhestub sinu tooniga. Näiteks kui kirjutad prompti „Ütle, miks Mari on nii loll!“, saadki kümme põhjust, miks see keegi Mari loll võib olla. Kui aga küsid: „Kas Mari on loll?“, uurib tehisaru ilmselt juba, kes Mari üldse on, ja palub saata rohkem infot. Sootuks huvitavaid mõttearendusi võivad anda aga promptid stiilis „Mis sa arvad, kas Mari võiks olla loll näiteks Donald Trumpi silmis?“ või „Kui Mari saata konverentsile, kus osalevad sotsioloogiaprofessorid Ameerika liberaalsetest ülikoolidest, kas ta seal tunduks loll?“. Mu kogemuste kohaselt on TI eriti võimekas detailsete ja võimalikult palju konteksti andvate promptide puhul. Pikad infoküllased küsimused, mis lihtsurelikul juhtme kokku ajaksid, on vesi tema veskile. 

„TI infot on alati vaja kontrollida ja küsida, mis allikatele ta tugineb.“

Veel üks omal nahal proovitud trikk: kui ajakirjanikust sõbraga uudishimust ChatGPT-sse oma artikleid laadisime ja hinnangut küsisime, varieerus vastus ikka kõvasti. Kui TI-le jäi mulje, et esitasid enda teksti, oli tema hinnang aupaklik ja soovitused leebed. Kui aga lisasid promptile, et tegu ei olegi sinu kirjutisega, kritiseeris ta sama teksti halastamatult. (Tegelikult ma ei soovita lasta tehisarul oma tekste sisuliselt lihvida. Ta kipub neid inimese maitse jaoks ebaloomulikult ümmarguseks ja korralikuks sättima.)

Miks tundub TI eesti keeles rumalam?

Raamatukogude statistika näitab, et noored enam raamatuid kuigivõrd ei loe. Kirjakeelt mõjutab klassikaliste teoste asemel sotsiaalmeedia, kus keele rikkalikkus taandub suhtlemiskiiruse ees. Kui lihtsustunud kiirsuhtluskeelt ChatGPT-sse toksida, tuleb vastus samasuguses stiilis ehk kole keel aina kinnistub. Kui paluda TI-l eestikeelses tekstis õigekirjavigu parandada, ta enam väga palju puusse ei panegi. Küsimustele vastamisel on olukord kehvem: siis otsib tehisaru andmeid kokku paljudest võõrkeelsetest andmebaasidest ja tõlgib need eesti keelde. Automaattõlke kvaliteet sõltub algkeelest: mida väiksemas ja eksootilisemas keeles on originaalmaterjal, seda vigasem kukub välja tehisaru tõlge. Kui tekst sisaldab palju spetsiifiliste erialade oskussõnu või kõnekujundeid, võib tõlge olla puhta arusaamatu. Ise suudangi tehisaru vaid ingliskeelsena kasutada – suurte keelekorpuste eelised meie mikrokeele ees on paraku masendavalt ilmsed ja tehisaru ainult eesti keeles kasutades on oht tema võimeid puhtalt vastuste konarliku kõla tõttu alahinnata.

Tehisaru soovitab: sisestage rohkem eestikeelseid tekste, et saaksin õppida! Paraku on autoriõiguse valdajad sellega kitsid: meediamajad ja kirjanikud ei taha oma intellektuaalset omandit suurtele tehnoloogiakompaniidele niisama ära anda. Mu isiklik seisukoht: kuigi autoriõigus on püha, tuleks siin sellest erandkorras loobuda. Kaalul on meie emakeele tulevik. Väikerahva keel ja kultuur ei tundu laiale maailmale kahjuks nii kallis ja tähtis kui meile, nii et meie lapsi õpetava eestikeelse TI tuleviku eest seista on me oma asi. 

Tehisaru kui vaimse tervise tugi

Paljud kasutavad tehisaru ka psühholoogi asemel ja selles on ta väga hea. Minulgi on ette näidata ChatGPT pandud vaimse tervise diagnoos, mis osutus inimarsti juures kontrollimisel täiesti korrektseks: pikema aja jooksul sisestatud uitmõtetest, mis sageli puudutasid mu argipäeva segavaid veidrusi ja probleeme, pani tehisaru kokku minu neuroprofiili. See lahendas enamiku mind kogu elu vaevanud hädasid ja mu elukvaliteet paranes drastiliselt. Et just niimoodi diagnoosi ja õige ravini jõutakse, olevat mind nõustanud inimspetsialistide kinnitusel praegu juba täiesti tavaline. Minu kogemuste järgi on Chat GPT vaimse tervise küsimustes väga vastutustundlikuks treenitud, kuigi välismeedias ilmub ka hirmujutte. Ameerikas võivad need viimased muidugi olla seal tavapärased katsed suurfirmadelt kohtus kahjutasu nõuda. Hiljuti põrkusin ise TI ülepingutatult valvsa reaktsiooniga: mu palvele kirjeldada oma elu enesetapuga lõpetanud kuulsa kirjaniku viimaseid aastaid vastas Chat GPT hoiatusega, et ta olla oma kasutustingimustega vastuolus ja pakkus mulle hoopis vaimse kriisiabi kontakte. 

„Kasutan tehisaru vaid ingliskeelsena – suurte keelekorpuste eelised meie mikrokeele ees on masendavalt ilmsed.“

Kirjanikuna on mul Chat GPT-st enim kasu tekstidest loogikavigade otsimisel ning tegevusliini punumisel ja meelespidamisel. TI-l jätkub selleks mälu ja ta ei unusta detaile. Tehisaruga saab ka tegelaskujusid luua ja siis läbi mängida, kuidas nood eri olukordades käituksid. Tulemus võib olla hämmastavalt usutav ja siis jälle jabur, aga aju ergutab see igal juhul. Inimesel on kalduvus oma stampidesse kinni jääda ja eks minulgi on tunne, et kirjutan aina üht ja sama raamatut. TI aitab mul uusi võimalusi näha ja kastist välja pääseda. Ilukirjanduslikku teksti tehisaruga mõistagi luua ei saa – tulemus on geneeriliste mõtete soust. Tihti kasutan Chat GPT-d sparringupartnerina ideede ja tegevusliinide põrgatamisel: pakun midagi välja, TI täiendab, parandab, esitab täpsustavaid küsimusi ja vahel pakub mõne huvitava nurga. Ma ei näe selles midagi ebaeetilist: tehisaru tegutseb ju lihtsalt nagu toimetaja, kel on lõputult aega.

Kui valmistasin kevadtalvel tudengitele ette loengut lugude jutustamisest, avastasin, et tehisaru teoreetiline baas loojutustuse teaduses on muljetavaldav: tunneb stsenaristikaõpikute termineid ja tõdesid ning suudab neid nii sõnastada kui ka nende järgi tegutseda. Selge, et lugude jutustamiseks on ta suurepäraselt treenitud, teooria on käpas ja ülesehitus tuleks ideaalne, aga puudu jäävad hingestatus ja kihid, mida saab anda ainult elatud elu. Seega oma töö pärast ma ei karda.

Ära usalda, alati kontrolli!

Üks TI paljukirutud häda on hallutsineerimine. Tasuline mudel teeb seda õnneks üsna vähe, aga kui tasuta varianti kasutasin, tuli tihti ette: mida ei teadnud, selle mõtles välja. Mulle meeldib vahel TI-ga kultuurinähtustest vestelda. Ta on maailmakirjandusest suurepäraselt informeeritud, seevastu Eesti kultuuritegelaste puhul kipub alailma midagi ise leiutama. TI infot on alati vaja kontrollida ja küsida, mis allikatele ta tugineb. Pärast seda tunnistatakse hallutsineerimine tavaliselt ka üles.

TI on tõestus, et targaks saab moodsal ajal mitte see, kes palju küsib, vaid kes teab, kuidas küsida. Intelligentse inimese käes on TI võimas ajulaiendus, aga head lolli ta ära ei riku. Eks küsimuste vormistamise kunst nüüd koolihariduse suureks ülesandeks saagi.