- Riigikogu arutab põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatusi, mis tooksid koolidesse õpetaja neljaastmelise karjäärimudeli. Plaan näeb ette alustava õpetaja mentorlust, senisest suurema tähelepanu enesearengule ning selgema karjääritee.
- Eelnõu läbis juunis esimese lugemise. Enne teist lugemist uuris Õpetajate Leht Riigikogu liikmetelt, millised on selle plussid ja miinused. Erakondade esindajad näevad algatuses nii vajalikke samme kui ka tõsiseid kitsaskohti – peamiselt rahastuses, kvalifikatsioonita õpetajate toetamata jätmises ja regionaalsete erisuste arvestamises. Arutelu keskmes on küsimus, kas uus süsteem suudab päriselt õpetajaametit väärtustada ja järelkasvu kindlustada.
Eelnõu algteksti tutvustus
Õpetaja kutseoskuste arendamiseks ja ametialase karjääri kujundamiseks omistatakse kvalifikatsiooninõuetele vastavale õpetajale kutsekompetentsidele vastav karjääriaste: alustav õpetaja, õpetaja, vanemõpetaja, meisterõpetaja. Samasuguse ülesehitusega karjäärimudel luuakse nii üldharidus- kui kutseõpetajatele. Muudatusega seatakse kõigi õpetajate töötasu alammäära kehtestamine ühtsetele alustele ehk nähakse ette töötasu alammäär ka kutseõppeasutuste õpetajatele. 2026.–2028. a on õpetaja karjäärimudeli astmete palga alammäära koefitsiendid järgmised: alustav õpetaja 1,0; õpetaja 1,0; vanemõpetaja 1,1; meisterõpetaja 1,3. Õpetajaametisse astumine muutub paindlikumaks: tööle saab võtta inimesi, kes on enne 2013. aastat omandanud pedagoogilise hariduse, kuid kel ei ole töökogemust, või kellel on doktorikraad. Õpetajakoolituses õppijatega saab senise ühe aasta asemel sõlmida tähtajalise lepingu kuni kolmeks aastaks. Eelnõuga kehtestatakse ka koolijuhtide atesteerimise kohustus. Selle järgi peab koolipidaja korraldama iga direktoriga kord aastas arenguvestluse ning viienda tööaasta jooksul ka atesteerimise. Atesteerimist korraldab koolipidaja moodustatud komisjon ning see kinnitab, kas juht vastab oma ametikohale seatud nõuetele. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatus on kavandatud jõustuma 1. jaanuaril ja kutseõppeasutuse seaduse muudatus 1. juunil 2026.
4000 kvalifikatsioonita õpetajast õpib õpetajaks vaid 15%
Riigikogu kultuurikomisjoni esimees Liina Kersna (Reformierakond)
„Plaanitav neljaastmeline karjäärimudel – alustav õpetaja, õpetaja, vanemõpetaja ja meisterõpetaja – loob varasemast selgema arengu- ja tunnustussüsteemi. On tervitatav, et alustavale õpetajale on ette nähtud mentor ning vähemalt veerand tööajast enesearenduseks.
Samas jääb suur probleem: 70% alustavatest õpetajatest ei oma kvalifikatsiooni ja on karjäärimudelist välja jäetud. Praegu töötab koolis ligi 4000 kvalifikatsioonita õpetajat, kellest vaid 15% õpib õpetajaks. Ometi astuvad just nemad iga päev klassi ette, sageli keerulistes oludes. Nende toetamine peaks olema vähemalt sama oluline kui nende kvalifikatsiooniga kolleegide puhul – tegelikult isegi olulisem, sest neil puudub ettevalmistus, kuid vastutus laste ees on sama.
Seetõttu on minu hinnangul vaja kahte muudatust.
Esiteks: karjäärimudeli esimene aste peaks laienema kõigile alustavatele õpetajatele, tagades neilegi mentori ja 25% tööajast enesearenduseks.
Teiseks: kolmeaastase lepingu võimalus, mis praegu laieneb vaid õpetajakoolituses õppijaile, peaks kehtima ka teistele alustavatele kvalifikatsioonita õpetajatele tingimusel, et nad liiguvad kvalifikatsiooni poole. Ligi veerand kvalifikatsioonita õpetajatest on magistrikraadiga ja neil on realistlik taotleda kiiremas korras kutset, kui luua selleks tingimused.
Samavõrd oluline on tagada, et karjäärimudel oleks kooskõlas kutsestandarditega. Ka haridus- ja teadusminister kinnitas Riigikogus, et kutseseaduse muudatused jõuavad parlamenti sügisel ning uue süsteemi jõustumine on kavandatud 1. juuniks 2026. See tähendab, et karjäärimudel jõustub pool aastat varem kui kutsestandardite muudatused. Oluline on tagada, et need sammud oleksid kooskõlas ega tekitaks õpetajatele segadust ja vastuolulisi nõudeid.
Samas vajavad tähelepanu ka toetavad meetmed, mis aitavad õpetajatel kvalifikatsiooni omandada ja karjääris edasi liikuda. Riik on juba suurendanud õpetajakoolituse õppekohti, pakkunud paindlikke mikrokraade ja toetanud programme, nagu „Noored kooli“. Väga oluline on ka koolijuhtide roll, et õpetajatel oleks aega ja tuge kvalifikatsioon omandada. Kuid seadusliku garantiita, et kvalifikatsioonita alustajad saavad karjäärimudelis teistega võrdsed tingimused, jääb süsteem poolikuks.
Sügisel on Riigikogul võimalus seda eelnõu täiendada. Kui tahame, et tuhanded inimesed, kes tunnevad kutsumust olla õpetaja, ei lahkuks koolist, peame andma neile sama tugeva stardi kui kvalifikatsiooniga kolleegidele ning siduma karjäärimudeli ühtselt kutsestandarditega.“
Vaja on tõsta õpetajate palga alammäära
Riigikogu kultuurikomisjoni aseesimees Tõnis Lukas (Isamaa)
„On hea, et lõpuks ometi on märgatud õpetajate kvalifikatsiooni ja karjäärimudeli aruteludes kutseõppes tegutsevaid õpetajaid. See on tulnud küll suure surmaga – hariduslepet tehes ei peetud kutsekoole võrdväärseteks partneriteks. Seega ei ole kutseõpetajatele astmepalga maksmiseks ka rahakokkulepet, diferentseerimisfondi komponenti, mis üldhariduskoolidele on ja mille suurendamisest vähemalt räägitakse.
Kogu see karjäärimudeli jutt jääb siiski vaid petlikuks rõõmuks, kui me ei tõsta üldiselt õpetajate palga alammäära. Vanem- ja meisterõpetajaid (loodan, et neile ei lajatata mõttetu bürokraatiaga!) on ju tulevikus kõvasti alla poole kõigist õpetajatest. Vaid nendega tegelemine ei tähenda enamiku õpetajate palgatõusu.
Karjäärimudeli rakendamisel on paar probleemi. Kui õpetajate palga alammäär fikseeritakse valitsuse määrusega, siis kõrgemate palgaastmete määrad vaid ministri omaga. Tuletan meelde, et enne 2011. aastat, kui karjäärimudel viimati oli, kinnitati kõigi palgaastmete alammäärad valitsuse tasandil. See andis kindlust, et raha on arvestatud piisavalt. Arvan, et ka edaspidi võiksid sellised garantiid olla antud valitsuse, mitte ministri määruse tasandil..
Teiseks, omavalitsused saavad võrdse diferentseerimisfondi, hoolimata sellest, millise kvalifikatsiooniga õpetajad neil on, näiteks kui palju on vanemõpetajaid. Omavalitsused ja koolid on väga erinevad. Kellel on kvalifitseeritumad õpetajad, sel võib jääda diferentseerimisraha muu tegevuse jaoks puudu. Ebavõrdne kohtlemine!
Kolmas teemaring puudutab noorte õpetajate hakkamasaamist ja koolis püsimist. Noored, eriti kvalifikatsioonita õpetajad lahkuvad töölt liiga kiiresti. Inimesed, kes on tulnud kooli justkui appi, kes alles võiksid saada õpetajaks või kellel on mingi osa kvalifikatsioonist puudu, on jäetud seadusega palgagarantiita. Kui motivatsioon kaob ja nad lahkuvad (kvalifikatsioonita õpetajaid on praegu 23%), on see traagiline paljudele koolidele. Asjata tehtud kahju – suur osa neist ju tegelikult õpib ja tahab saada kvalifitseeritud õpetajaks.
Asja lahendaks koefitsient, mida rakendame lasteaiaõpetajate puhul. Riigi toetust makstakse omavalitsustele ka nende lasteaiaõpetajate palga tõstmiseks, kellel on madalam kvalifikatsioon kui kooliõpetajatel. Neile makstakse palka koefitsiendiga 0,9. Sedasama koefitsienti, mida haridussüsteemis juba rakendatakse, võiks arvestada ka veel kvalifitseerimata kooliõpetajate puhul, nii et neile ei tohiks maksta palka vähem kui 0,9 alammäärast.“
Õpetajate järelkasvu tuleb suurendada
Riigikogu liige Evelin Poolamets (EKRE)
„Selline karjäärimudel võiks anda noortele õpetajatele perspektiivi ja motivatsiooni, näidates, et õpetajaametis on võimalik areneda, suurendada oma pädevust ja teenida paremat palka. Samas ei ole selgust ja kindlust, kas riik leiab karjäärimudeli rakendamiseks vajalikud 19 miljonit.
Mööda ei saa vaadata ka tõsiasjast, et eelnõu ei lahenda õpetajate töö tegelikke kitsaskohti. Eesti Haridustöötajate Liidu uuring näitas, et 92 protsenti õpetajatest on kogenud läbipõlemist ja 58 protsenti kaalunud ametist lahkumist. Peamised põhjused on väike palk ja suur töökoormus. Õpetajate kõrgem keskmine töötasu tuleb sageli lisatöö arvelt. Kuigi statistika kohaselt ületab keskmine töötasu riiklikku alammäära, ei pruugi see tuleneda seadusega ette nähtud 35-tunnisest töönädalast, vaid lisakohustustest: klassijuhataja töö, ületunnid või normist suurem tundide arv.
Kui õpetajate keskmine palk jääb alla kõrgharidusega töötajate keskmisele sissetulekule, ei piisa karjäärimudeli koefitsientidest, et muuta õpetajaamet atraktiivseks. Samuti ei lahenda mudel õpetajaskonna vananemise probleemi.
Eelnõu ei paku lahendust ka kaasava hariduse kriisile. Tugispetsialiste napib, paljudes koolides puuduvad logopeedid, psühholoogid ja eripedagoogid. Kui õpetaja peab täitma ka nende rolli, ei aita teda ka kõige parem karjäärimudel. Sama kehtib piirkondliku ebavõrdsuse kohta – maakohtades on õpetajaid leida raske ja mudel võib seal täiesti jõuetuks jääda.
Karjäärimudeli rakendamine tuleks siduda reaalse palgatõusuga, mis viiks õpetajate töötasu vähemalt kõrgharidusega töötajate keskmise tasemeni. Vastasel juhul ei teki klassi ette noori spetsialiste. Riik peab leidma meetmed, et tagada tugispetsialistide olemasolu igas koolis.
Kõige enam tähelepanu vajab aga õpetajate järelkasv. Lisaks palgatõusule ja paremale toetusele on vaja meetmeid, mis tooksid noori õpetajaid tööle ka maapiirkondadesse.“
Miinuseid on selgelt rohkem kui plusse
Riigikogu kultuurikomisjoni liige Vadim Belobrovtsev (Keskerakond)
„Haridusministeerium põhjendab seaduseelnõu vajadust muu hulgas 2024. aasta lõpus allkirjastatud haridusleppega. Seda dokumenti on aga raske tõsiselt võtta: 79 omavalitsusest kirjutas sellele alla vaid üheksa ning nende seas ei ole ühtegi linna. Sisuliselt on tegu ministeeriumi poolt omavalitsustele peale surutud dokumendiga, millel tegelikku toetust ei ole.
Plusse pole sellel seaduseelnõul palju. Esile võiks tõsta sätte, mille kohaselt loetakse õpetaja kvalifikatsiooninõuetele vastavaks ka isikud, kes on enne 1. septembrit 2013 omandanud pedagoogilise kesk- või kõrghariduse, kuid ei ole enne seda kuupäeva õpetajana tööle asunud. Nende tunnistamine nõuetele vastavaks aitaks leevendada õpetajate nappust, mis on Eestis juba pikka aega terav probleem.
Positiivne on ka see, et kvalifikatsioonita õpetajad, kes õpivad pedagoogiks, võivad sõlmida õppeasutusega tähtajalise töölepingu kuni kolmeks aastaks (praegu maksimaalselt üheks). Nii saavad nad töötada ja samal ajal kvalifikatsiooni omandada.
Samuti on tervitatav, et doktorikraadiga inimesed loetakse kvalifikatsiooninõuetele vastavaks ka õpetajakutseta.
Edasi algavad aga probleemid. Kehtiva PGS-i järgi kuulutab koolipidaja direktori ametikoha täitmiseks välja avaliku konkursi, mille toimumise korra kehtestab koolipidaja, oma arvamuse ütleb ka hoolekogu. Seaduseelnõu muudab seda nii, et konkursi läbiviimise korra kehtestab haridusminister. See tähendab selget tsentraliseerimist: ministri roll suureneb ja koolipidaja oma väheneb.
Kõige olulisem probleem, millele haridusorganisatsioonid tähelepanu juhivad, seisneb aga selles, et nõutava kvalifikatsioonita õpetajad jäetakse karjäärimudelist välja. Nende suhtes ei kohaldata enam riigi kehtestatud alampalka. Tuleb meeles pidada, et kvalifitseeritud pedagooge on Eestis üha vähem. Kuigi üheks strateegiliseks eesmärgiks on seatud, et 2026. aastaks oleks 90% õpetajatest kvalifitseeritud, on tegelikkus vastupidine: viimase seitsme aasta jooksul on kvalifikatsioonita õpetajate osakaal peaaegu kahekordistunud, ulatudes eri andmetel 22 protsendini ja kasvades edasi.
Samal ajal ei tähenda formaalne kvalifikatsioon alati pädevust. Kui kvalifikatsioonita õpetajad karjäärimudelist välja arvata, võib see viia olukorrani, kus eelise saavad küll kraadiga, ent aines nõrgad õpetajad.“
Kitsaskoht on koolide ja piirkondade erinevus
Riigikogu kultuurikomisjoni liige Madis Kallas (sotsiaaldemokraatlik erakond)
„Põhikooli- ja gümnaasiumiseadusega nähakse ette mitmeid muudatusi ja neist esimene puudutab koolijuhtide arenguvestlusi ja atesteerimist. Iga-aastaste arenguvestluste ja atesteerimise ideed viieaastase perioodi lõpus saab vaid toetada. Küsimus on, kuidas neid tehakse ja kust leida selleks ressurssi. Praegu on keeruline kujutada ette vallavanemat, linnapead või ka haridusosakonna juhti viimas koolijuhiga läbi iga-aastast arenguvestlust, kuigi just nii peaks see eelnõu järgi olema. See peaks olema selgemalt ja täpsemalt lahti kirjutatud ning koolipidajatele üheselt mõistetav.
Sama küsimus tekib atesteerimisega. Riik peaks tegema igal aastal ligikaudu sada hindamist, aga kes need hindajad on? Nad peavad olema ühtlaselt kõrgel tasemel, ja seda igas Eesti omavalitsuses.
Teine pool seadusmuudatusest on seotud õpetaja karjäärimudeli ja kvalifikatsiooninõuetega. Kvalifikatsiooninõuetes on tervitatav muudatus, mis annab õpetajana töötamise õiguse doktorikraadiga spetsialistile, aastaid tagasi õpetajahariduse omandanule või võimaldab õpetajaks õppijatega sõlmida kolmeaastase töösuhte.
Karjäärimudeli eesmärk on motiveerida õpetajaid jätkama ja uusi õpetajaid kooli minema. Karjäärimudel on õige suund õpetajakutse väärtustamiseks. Õpetajatel peab olema võimalik teha karjääri õpetajakutse sees. Küsimus on, kas õpetajakutset väärtustab iga koolipidaja või riik keskselt. Keskselt oleks mõju kindlasti suurem, seda enam, et koolipidajad ei ole sellesse seni kuigi palju energiat rakendanud.
Suurim kitsaskoht mudelis on koolide ja piirkondade erinevused, mida karjäärimudel peaks palju rohkem arvestama. 40 õpilasega kuueklassilises koolis ja 800 õpilasega põhikoolis on õpetajal sootuks erinevad ülesanded. Ei tasu püüelda mudeli poole, mis peaks sobima igasse õppeasutusse. Eesmärk peaks olema selgelt mõistetav motivatsioonisüsteem meie õpetajatele.“
Eesti 200 meediajuht Artur Aukon andis teada, et Eesti 200 Riigikogu liikmete seisukoht nendes küsimustes sarnaneb üldjoontes erakonnakaaslasest haridus- ja teadusministri Kristina Kallase omaga. Õpetajate Leht on ministri seisukohti põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise teemal juba kajastanud.“
Lisa kommentaar