Juunikuus kutsus hea ülikoolikaaslane mind Rootsi kruiisile saatva õpetajana kaasa. „Nii suur vastutus!“ ahhetas mõni mu tuttav, aga et olen kümmekond aastat õpetajaametit pidanud, mind eelseisev reis ei kohutanud. Konkreetse üheksanda klassiga olin varemgi kokku puutunud ja kogenud, et noored on sõbralikud, viisakad ja uudishimulikud.

Reisil saingi päris paljudega lähemalt tuttavaks. Elasime karaokes kaasa nende etteastetele. Muusikaklassi lapsed, kes laulavad Eesti parimates õpilaskoorides, vaimustasid reisijaid. Stockholmis käisime oma nooruspõlve iidoli ABBA muuseumis, mis oli just õpilaste valik. Et reisi ajal laekusid riburada vastused gümnaasiumidest, kuhu noored olid sisseastumiskatseid teinud, saime jagada rõõmu või pakkuda lohutust. Üks noormees otsustas ka vabal ajal koos õpetajatega jalutada ja oli meile põnev vestluskaaslane, üllatades küpsete tulevikuplaanidega.

Kogesin kolme päeva vältel klassijuhataja ja õpilaste suurt sõprust ja nendevahelist usaldust. Olin rõõmus, kui Tartu linna aasta õpetajate nimekirja parima klassijuhataja kategooriast õpetaja Katrin Raidma nime leidsin. 

“Tööle võiks valida ikka neid, kes on eelarvamusvabad ega heida juba enne reisi õpetajaid üle parda. Reisil, ja mitte ainult, ollakse ju ühes paadis.

Aga reisist on ka väga häiriv mälestus ja see pole seotud õpilastega. Veel enne pardale astumist saime õpetajatega kaela ämbritäie külma vett. Pigem isegi solgipange, sest turvamees sõimas meid armutult läbi. Ta karjus, miks kolm õpetajat grupi ees ei liigu, õpilased hanereas järel. Kui üritasime selgitada, et sadade trügijate vahelt oli võimatu edasi liikuda, sai ta veel vihasemaks, ja jätkas süüdistustega õpilaste pihta. Et nagunii joovad end purju, oksendavad laeva täis, kukuvad end katki ja teevad muid nurjatusi. Kui varahommikul laev Mariehamni jõuab, viiakse keegi haavu õmblema. 

„Ja siis ma helistan teile keset ööd, kutsun välja ja istute minu ees reas!“ ähvardas ta. 

Klassijuhataja ei jõudnud veel suudki avada, et tema klass ei ole selline, kui „selgeltnägijalt“ kõlas elutõde: kõik noored on täpselt ühesugused, ärge tulge õigustama.

Olime rünnakust kohkunud ja keeletud. Veel rohkem kohutas see õpilasi, kes pärast küsisid, kas tõesti suhtleb keegi niimoodi õpetajatega. Kuulsin ühe Tallinna kooli õpilaselt, et neidki oli samasugune sõimuvaling tabanud.

Küllap satub kruiisidele ka kohutavalt käituvaid õpilasgruppe ja mõnel töötajal võivadki närvid läbi olla, aga kõiki ei saa ühe mütsiga lüüa. Tööle võiks valida ikka neid, kes on eelarvamusvabad ega heida juba enne reisi õpetajaid üle parda. Reisil, ja mitte ainult, ollakse ju ühes paadis.