- Õpetajatöö toob endaga kaasa nii väikeseid igapäevaseid rõõmuhetki kui ka suuri proovikive, mis panevad professionaalsuse ja pühendumuse tõsiselt proovile.
- Riikliku hariduspreemia nominendid räägivad, millised hetked neid on kõige enam puudutanud, milliseid muutusi nad hariduselus tajuvad, kuidas nad näevad õpilaste arengut ja milliste raskustega igapäevases koolielus silmitsi seisavad.
AASTA PÕHIKOOLI AINEÕPETAJA NOMINENDID
Õpetajatöö suurim proovikivi on ajanappus
Piret Kanne, Tallinna Laagna Gümnaasiumi prantsuse keele õpetaja
Tuju teevad heaks kõige väiksemad asjad: õpilase sõbralik lehvitus läbi klassiukse klaasi, õigel hetkel tehtud nali või kolleegi antud nõu. Ka sünnipäevakomm õpetajate toas, hetk vaikust iseendale või võimalus pärast pikka päeva koolibasseinis ujuda annavad jõudu. Teeb rõõmu, kui õpilased on oma ülesanded ära teinud ja on tunnis päriselt kohal.
Eredamatest seikadest meenub paraku üks reede hommik, kui tunnis teatati, et esmaspäevast algab distantsõpe. See oli kui hüpe tundmatusse. Teiseks ei unusta ma kunagi lõpuaktust, mil saatsin teele õpilased, kellega olin klassijuhataja ja aineõpetajana lausa kaheksa aastat koos olnud.<
Positiivsena tõstan esile prantsuse keele rahvusvaheliste DELF-eksamite tegemise õpilastele kättesaadavaks. Võimalus saada objektiivset tagasisidet oma keeleoskuse kohta ning rahvusvaheliselt tunnustatud diplom innustab õpilasi väga.
Negatiivse poole pealt meenub otsus kaotada õpetajate palgaastmed, mis küll õpetajatööd otseselt ei muuda, kuid mõjutas ametisisest motivatsiooni.
Noori mõjutavad tohutu infotulv, tehnoloogia ja kõrged ootused. Keskendumisraskusi, rahutust ja kohustuste vältimist on varasemast märgatavalt rohkem.
Õpetajatöö suurim proovikivi on ajanappus – ööpäev ei veni, tööpäev aga küll. Kõik ootused, rollid ja ülesanded ei mahu tööpäeva ära.
Ma ei ole sugugi kindel, et sellega kenasti toime tulen. Püüan valida, reastada prioriteete, vahel võtan vajaliku aja ning püüan olla endaga leebe, kui kõike ei jõua.
Hindan kõrgelt, et Eesti õpetajal on palju valikuvabadust
Geidi Mitt, Kindluse Kooli loodusainete õpetaja, matemaatika ja loodusainete juhtõpetaja
Rõõmu teevad väikesed juhuslikud hetked klassis ja huumoriga vürtsitatud vestlused kolleegidega. Kõige olulisemaks sündmuseks pean aega, mil minu kooli tühjast ja varustamata keemialaborist kujunes nüüdisaegne õppekeskkond. See andis võimaluse hakata keemiat süsteemselt ja sisuliselt õpetama.
Hindan kõrgelt, et Eesti õpetajal on suur vabadus valida, kuidas õpitulemusi saavutada. Õppijakeskne lähenemine toob küll kaasa ka suure töökoormuse ja lisatoe vajaduse. Hariduse pidevad muutused on paratamatud ja annavad samas võimaluse areneda.
Õpilaste motivatsioon kõigub, kuid seda peetakse normaalseks. Püüan tundides tuua esile õpitava seoseid igapäevaeluga ja pakkuda eduelamust. Tänapäeva õpilased teavad, mille nimel nad õpivad, kuid nende tähelepanu hajub kergesti, sest nad on harjunud infot kiiresti kätte saama.
Kõige keerukam on hoida piiri töö- ja eraelu vahel. Teatud perioodidel kipub rohkem või vähem tööd koju kaasa tulema. Lahenduste leidmisega sellele murele alles tegelen.
Nominatsioon on minu jaoks suur tunnustus
Kadri Saaremaa, Tartu Forseliuse Kooli loodus- ja reaalainete tiimijuht
Mind rõõmustab teadmine, et saan õpetajana ise pidevalt õppida. See hoiab töö värske ja innustavana. Iga päev teevad rõõmu kolleegid, kelle huumor, avatus ja toetus loovad keskkonna, kuhu on alati hea tulla.
Nominatsioon on seni suurim tunnustus ja ühtlasi üsna uskumatu. Kui meenutada koolipäeva juhtumisi, tuleb meelde esimene õpetaja-aasta. Kirjutasin siis kahele gümnaasiumipoisile märkuse: „Mehis magas tänases matemaatikatunnis“, kuid unustasin teise puhul nime ära muuta. Järgmisel päeval saime tunnis korralikult naerda. Just sellised hetked meenutavad, kui inimlik ja naljakas on see töö.
Suurim muutus õiges suunas on teadlik tähelepanu õppimisele. See sunnib koolitunde, koduseid töid ja hindamist mõtestama varasemast hoopis teisiti. Minul oli põhikoolis ja gümnaasiumis kerge õppida, kuid ülikoolis raske – ma tõesti ei osanud õppida. Nüüd, uuesti üliõpilasena, olen kogenud, et tõhusad õpistrateegiad lihtsustavad õppimist.
Mulle tundub, et õpilaste areng ja motivatsioon on liikunud kahes suunas. Ühelt poolt on noored varasemast ühiskonnateadlikumad ja paljudel on väärtushinnangud kindlalt paigas. Saan sellest inspiratsiooni. Klass, kus olen praegu klassijuhataja, kasvatab usku, et iga uus põlvkond on eelmisest targem ja parem. Samas on kasvanud nende õpilaste hulk, kes väldivad pingutust ja loodavad, et kohalolekust piisab. Matemaatikas tähendab see sageli raskusi lõpueksamil. Seetõttu püüan iga päev näidata, et matemaatika ei ole vaid arvutamine, vaid keel, mille mõistmine aitab igal erialal edu saavutada ja mille nimel tasub pingutada.
Minu suurim proovikivi on leida tundides tasakaal: kuidas pakkuda avastamisrõõmu ja samas piisavalt aega harjutada. Minu missioon on luua selline matemaatikaõpetus, mis õpetab probleeme lahendama ja kasvatab loovust. Selle väljakutsega aitavad toime tulla koostöö kolleegidega ja enese pidev arendamine.
AASTA KLASSIJUHATAJA NOMINENDID
Püüan hoida nädalavahetused töövabad, et vältida läbipõlemist
Regina Raidma, Pirita Majandusgümnaasiumi bioloogia- ja keemiaõpetaja, 12.a klassijuhataja
Enim rõõmustavad lihtsad hetked, mis päeva jooksul õpilastega juhtuvad: õpilaste ootamatud naljad, mõistmise rõõmust säravad silmad või tänulik „aitäh“. Ka see, kui õpilased proovivad õpetajat tema hallide juuste pärast tögada, selles on peidus kiindumus.
Kõige värvikamalt on meelde jäänud klassiekskursioonid ja ühised õppekäigud. Olgu sihtkohaks muuseum või raba – need ettevõtmised on kasvatanud ühtekuuluvust ja usaldust.
Positiivseks pean partnerlust – õpetaja ei ole enam pelgalt teadmiste jagaja, vaid ka kuulaja ja toetaja. Väsitavad pidevad reformid, need nõuavad palju energiat. Paindlikkus ja loovus aitavad raskustega toime tulla.
Õpilaste areng on suur rõõmuallikas. Motivatsioon võib kõikuda, kuid õpetaja roll on toetada ja meelde tuletada, et nad on võimelised rohkemaks. Väikesed edusammud, näiteks tagasihoidliku õpilase enesekindel esinemine, kinnitavad, et järjepidev töö annab tulemusi.
Kõige keerulisem on leida tasakaalu: kuidas jagada energiat kõigi õpilaste vahel ja samas hoida iseenda heaolu. Püüan hoida nädalavahetused töövabad ja leida aega loominguliseks tegevuseks, näiteks keraamikaringis, et vältida läbipõlemist.
Õpetaja ei pea olema ideaalne, aga peab olema päriselt olemas
Kärt Kaseorg-Korbe, Rapla Vesiroosi Kooli eesti keele ja kirjanduse õpetaja, 5.c klassijuhataja
Õpetajat rõõmustab, kui klassist kostab naer, mis ei katke ka tema sisenedes. Väga oluline on ka iga väike samm – kui keegi leiab julguse vastata, kirjutab ilusa mõtte või õpib oma vigadest.
Eredalt jäävad meelde hetked, mil klass on kaua maadelnud mõne raskusega ja siis korraga kõik klapib. Need on võimsad hetked, kui õpilased avastavad, et saavad hakkama.
Digivõimaluste areng on andnud täiesti uued viisid õppida ja rahvusvaheliselt koostööd teha. On halb, kui järjepidevus katkeb ja süsteeme hakatakse nullist ümber tegema.
Noored on julgemad, iseseisvamad ja tehnoloogiatundlikumad kui varem. Samas vajavad nad rohkem tuge keskendumisel ja motivatsiooni hoidmisel. Kui neile anda võimalus uurida ja luua, kasvab motivatsioon märgatavalt.
Suurim väljakutse on leida tasakaal, et jõuda kõigi õpilasteni, sõltumata nende võimetest, ja samal ajal säilitada iseenda energia ja rõõm. Olen õppinud, et alati ei pea olema ideaalne, aga pead olema päriselt olemas. Toime aitavad tulla huumorimeel ja lastega jagatud kordaminekud.
Oluline on, et noored tuleksid pärast kooli elus hästi toime
Heiki Rokka, Kõrveküla Põhikooli matemaatikaõpetaja, 5.a klassijuhataja
Olen õpetajana töötanud 40 aastat. Hea tuju loovad õpilaste siirus ja fantaasiarikkus ning kolleegide toetav suhtumine. Õnneks on minu tööaastatesse kõike seda jagunud suures koguses.
Alustanud tööd ENSV ajal, oli minu jaoks kõige ülevam hetk, kui aktustel sai hakata rahvusvärvidega ehitud saalis Eesti hümni laulma. Rõõm on tõdeda, et hümn kõlab võimsalt ka praeguste koolinoorte esituses.
Enim kasu on nii aineõpetaja kui ka klassijuhataja töös olnud IKT-vahendite kasutuselevõtust. Väga palju tegevusi on muutunud lihtsamaks, suhtlus väga kiireks, kasutatavate materjalide maht on lausa lõputu. Tunnen, et raske on uute võimaluste ja keskkondade tekkega sammu pidada. Samas tahaks õpilastele pakkuda kõige kaasaegsemaid võimalusi.
Olen õpilaste arengut jälginud nii ühe klassi kui ka aastakümnete lõikes. Motiveeritud õpilasi on õpetajal lihtsam juhendada, kuid elu on näidanud, et edukaks võivad saada ka need, kes koolis pigem muret teevad. Minu jaoks on olulisim, et noored tuleksid pärast kooli elus hästi toime.
Kõige keerulisem on mahutada kõik vajalik tööaja sisse. Hariduses toimuvad pidevad muutused ja need nõuavad enamasti lisatööd. Kolleegidega kogemuste jagamine aitab toime tulla, kuid paratamatult kulub tööle ka osa õhtutest ja nädalavahetustest.
Lisa kommentaar