• Tallinna Ülikool korraldas Haridus- ja Teadusministeeriumi palvel projekti „Eduflex“, mis aitab mõista, kuidas on koolides kõige parem paindlikku õpet rakendada. Paindliku õppe eesmärk on toetada iga õppija arengut, aidates neil saavutada oma täit potentsiaali. 

Projekti ühe eestvedaja, Tallinna Ülikooli digitehnoloogiate instituudi haridustehnoloogia professori Kairit Tammetsi sõnul oli nende esimene ülesanne teha ka endale selgeks, mida paindlik õpe tähendab. Pika arutelu tulemusena otsustati jääda õpiväljundi tasandile, mis tähendab, et kõik õppijad peavad jõudma samade tulemusteni. 

Õpilane võib jõuda ainetunnis punktist A punkti B väga erineval moel. See sõltub paljudest asjadest: õpilase aineteadmistest, eneseregulatsioonist, õpetajast ning ka sellest, kas ta kasutab tehisaru, mis ei ole loodud õppimise jaoks, või keskkonda, mis on just loodud õppijat toetama. „Paindlikkus tähendabki, et selle kõigega on arvestatud ning ülesanded, õppimistempo ja trajektoor sõltuvad sellest, mida õpilane õpiväljundini jõudmiseks vajab. See oli meie stardipositsioon,“ alustab Tammets. 

Projekti ühes faasis katsetasid 156 üheksanda klassi õpilast pooleteise kuu vältel projektimeeskonna loodud digitaalset õppevara, kuhu on paindlikkus sisse ehitatud. Keskkond pakub vihjeid, võimalust jätta samme vahele, aga minna ka tagasi. 

TLÜ matemaatika didaktika nooremteadur Annika Volt räägib, et loodud materjal sisaldab näiteks videote vaatamist. Videod on koostatud nii, et küsimuste ja ülesannete abil selgitatakse välja, kas õpilane on seni kõigest aru saanud. Kui ei ole, siis ta edasi minna ei saa. Videod on viis kuni seitse minutit pikad ja kui õpilane on need edukalt läbinud, saab ta valida, kas minna edasi üksi, koos mõne klassikaaslasega või kolmeses grupis. Suur osa eelistas töötada paaris. Et õpilased lõpetasid videotegevuse eri ajal, said nad klassis ringi vaadates otsida kedagi, kes on sama kaugele jõudnud, et koos edasi minna. „Nii ei tekkinud olukorda, kus keegi ootaks sõbra järel. See tekitas klassiruumis väga orgaanilise liikumise – see on olukord, mille just õpetaja saab tekitada. Väga hea näide, kuidas paindlik õpe toimib!“ ütleb Volt. Videosid ei loonud mitte tehisaru, vaid Videoõps ja ka projekti meeskonnaliikmed.

Neli profiili

Tammetsi sõnul kordus kõikides etappides üks ja sama muster: õppijad, kes end õppides autonoomsena tajusid ehk said ise valida ja omas tempos liikuda, tajusid õppimiskogemust tõhusana. Nad tundsid, et arenesid. „Õpilased, kel polnud mugav õpetaja otsese juhendamiseta õppida, sattusid aga veel suuremasse segadusse. Kõigile ei pruugigi see sobida,“ nendib Tammets ning lisab, et tüdrukud võitsid paindlikult õppimisest natuke rohkem, kuna on selles vanuses pisut ennastjuhtivamad. 

„Suurepärane, et me ühe grupini jõudsime, aga küsimus on, kuidas jõuda nende teisteni.“

Kairit Tammets

Sellegipoolest olevat kirjeldatu eriti palju toetanud just neid, kellel on õppimisega raskusi olnud, ning see oligi projektimeeskonna üks suurimaid eesmärke. Õpilased tajusid aga ka seda, et sel moel õppimine suurendas nende kognitiivset koormust. See tulenes vajadusest ise valida. „Vaatlejana nägin, et nad pidid nii üksi kui ka paaris otsustama, kuidas edasi minna. Paindlikus õppes ei ütle õpetaja ette, mida edasi teha, see jääb õpilase otsustada,“ selgitab Volt. 

Kui hiljem hakati analüüsima, kuidas loodud digitaalses keskkonnas käituti, tuvastati neli profiili. „Need leiud olid meie jaoks väga huvitavad,“ meenutab Volt. 

Üks osa õppijaist on tema sõnul madala aktiivsusega kõiketeadjad. Neil olid üsna kõrged eelteadmised, aga ennast proovile nad ei pannud. Ülesanded on selles keskkonnas eri raskustasemega. See grupp jäi enda mugavustsooni ehk lahendas teatud raskusastmega ülesanded ära, aga raskemaid ei proovinudki. „Nemad ei tajunud sel moel õppides kuigi palju õpetaja tuge. Õpetaja silmis neil probleeme ei tekkinud ja seega ei vajanud nad ka abi. Oleks nad proovinud keerukamaid ülesandeid lahendada, oleks õpetaja neid ehk ka juhendanud,“ arutleb Volt. 

Teise äärmuse moodustasid väheste eelteadmistega õpilased, kes olid lisaks ka passiivsed. Nemad olevat seda keskkonda keerukana tajunud ning sarnaselt esimese profiiliga tundsid õpetaja toest puudust. See põhjus võib Volti hinnangul peituda selles, et õpetaja lihtsalt ei jõudnud nendeni või ei olnud tema toest kasu. „Loodame, et keskkond suudab ka need õpilased iseseisvalt vajalike õpiväljunditeni viia. Pürime selle poole,“ ütleb ta. 

Kolmanda õpilaste rühma jaoks täidab see keskkond kõik oma eesmärgid. Nad reguleerivad end tõhusalt. Nende eelteadmised ei pruugi olla laialdased, kuid kirjeldatud keskkonnas toimetades täiendasid nad oma teadmisi edukalt. Nad tajusid, et nende valikud viisid neid edasi, aga ka seda, et õpetaja roll oli suur. „Tublide enesereguleerijatena oskasid nad teha strateegilisi valikuid – loobuda ülesannetest, mis neid edasi ei aidanud, ja valida neid, mis seda tegid. Nii ei olnud nad kõige aktiivsemad, kuna suutsid välja valida ainult õiged ülesanded,“ on Volt rahul. 

„Ilmnes, et kõige paremini õnnestusid tunnid vanematel õpetajatel.“

Annika Volt

Neljas grupp on mitmes mõttes eelmise vastand. Väga aktiivsed, aga kiiresti tuli välja, et tegutsesid nad üsna suvaliselt. „Nad kasutasid kõige rohkem vihjeid ja tegid kõige rohkem ülesandeid, aga nende teadmised ei arenenud kuigi palju,“ räägib Volt. 

„Suurepärane, et me ühe grupini jõudsime, aga küsimus on, kuidas jõuda nende teisteni, et ei tuleks ette katse-eksituse meetodil ringi klõpsimist,“ võtab Tammets analüüsi tulemused kokku. 

Kõige olulisem on õpetaja tegutsemine

Tammetsi sõnul ei olnud neil kontrolli all, mis on sellise õppeviisi juures õpetaja roll. Iga õpetaja sai ise otsustada, kuidas ta seda kõike koordineerib. „Küsisime õpetajate käest ka, mis tunne neil oli, ja selgus, et nende roll kippus neis segadust tekitama,“ alustab Tammets teema lahkamist. 

See on oluline mõttekoht, sest kui hakati uurima õpilaste teadmiste kasvu, selgus, et kõige olulisem selle juures on õpetaja tegutsemine. „Kõige suuremaid muutusi aineteadmistes nägime juhul, kui õpetaja toetas ja oli kõrval olemas,“ ütleb ta. Volt haarab sõnasabast kinni ja lisab, et ka vaatleja jaoks paistis välja, et sel moel õppimise õnnestumine on suuresti õpetaja teha. Huvitav oli tema jaoks ka tõsiasi, et tehnoloogia kasutamine, õpilaste aktiveerimine ja kaasamine ei ole mitte kuidagi seotud õpetaja vanusega. „Ilmnes, et kõige paremini õnnestusid tunnid vanematel õpetajatel.“ Tal oli suur rõõm näha ka seda, et õpetajad kasutasid materjale väga loominguliselt. „Õpetajad tihtilugu kardavad, et kui tuua klassiruumi tehnoloogia, kaovad õpilased arvutisse ära. Nägime, et läbi mõeldud õppeprotsessi puhul seda ei juhtu,“ lisab ta. 

Et õpetaja roll osutus niivõrd oluliseks, tähendab, et järgmises faasis peab just talle keskenduma. Praeguseks ongi õpetajate koolitused juba alanud. Volti korraldatud koolitus „Paindlikud õpetamisviisid ja nende toetamine klassiruumis“ ongi Eduflexi projektist välja kasvanud. Volti sõnul täheldas ta viimasel kohtumisel õpetajatega huvitavat olukorda. Kui õpetajatel paluti rühmade kaupa meenutada, mida nad kevadel teha jõudsid, toimetas mõni rühm täpselt nii, nagu nad tahaks õpilasi toimivat: nad arutlesid isekeskis, mida õppisid, ja seejärel hakkasid oma kevadistest materjalidest lisa otsima. Teine rühm läks aga kohe tehisaru teed. „Õpetajad kogesid omal nahal, et nende rühmade vastused, kes ise pusisid, ei olnud mitte ainult nende enda omad, vaid ka palju sisulisemad,“ muheleb Volt. 

Kokkuvõttes näeb ta, et õpetaja tähtsaim roll on seda protsessi juhtida ning õpilasi juhendada. Õpetaja ei ütle mitte ette, kuidas ülesannet lahendada, vaid juhendab õpilast, et too jõuaks mingit teed pidi õige tulemuseni. „Näiteks saab õpilaselt küsida, milliseid vihjeid ta juba kasutanud on või millised ülesanded valis. Seejärel saab õpetaja soovitada teistsuguseid vihjeid ja ülesandeid,“ ütleb Volt. 

Et TI-hüpe tehtud tööd kuidagi mõjutaks või teisejärguliseks muudaks, Tammets ja Volt ei karda, kuna loodud digitaalne õppevaramu ja tehisaru pigem täiendavad teineteist. Volti sõnul on tehisaru loodud keskkonda väga oodatud. Näiteks saab ta julgustada õpilast, kes juba pikemat aega ühel ja samal keerukusastmel aega veedab, edasi minema. Või soovitada õpilasele, kellel ei tule ükski ülesanne välja, mõnda vihjet või õppevideot. „Oleme algusest peale sellist soovituste süsteemi otsinud. Küll aga ei ole TI veel päris sellel tasemel, et saaksime ta soovitud kujul enda digitaalse keskkonnaga siduda,“ lõpetab Volt.