• Eesti kool ei vaja enam imesid. Eesti kool vajab ausust, raha ja inimesi. Kui neid ei tule, jäämegi rääkima ilusat juttu ja süüdistama koolijuhte, kes veel jaksavad tuuleveskitega võidelda, kirjutab koolijuht Rando Kuustik ERR-i portaalis.

Eestis kõlab viimasel ajal ilus loosung: koolijuht on tippjuht. See kõlab hästi, justkui oleks koolijuht strateeg, visionäär ja meeskonna looja, nagu mõne suure ettevõtte tegevjuht. Aga see on loosung. Paberil olemas, kuid päriselus pigem vaid ilus sõna.

Tegelikkus on karm: Eesti haridust on õiglaselt rahastamata jäetud juba aastakümneid. Haridus ei ole kokku kukkunud, sest koolijuhid ja õpetajad on teinud imesid. Aga imede peale ei saa oma riiki ehitada.

Pearaha – juba kaks kümnendit samal tasemel

Õpilase pearaha on püsinud 57 euro peal peaaegu kakskümmend aastat. Selle raha eest peaks kool ostma õpikuid, töövihikuid ja digiõpikuid. Reaalsus? Esimese klassi komplekt maksab umbes kaks kuni kaks ja pool korda rohkem. Vahe peab kool katma kusagilt mujalt.

Sama on näiteks keelerühmadega. Riik soovitab neid luua, kuna väiksemas grupis on keeleõpe tõhusam ja tulemused paremad. Kuid rahastatakse vaid täisklassi suurusega rühmi ja väiksemad peab kool ise millegi arvelt kinni maksma.

Tallinna koolijuhid on aastaid küsinud ministeeriumilt, kui palju tegelikult maksab õppekava läbiviimine, aga see küsimus on juba üle kümne aasta jäänud vastuseta. Ja siis ootame koolidelt läbipaistvust ja ausust, samal ajal kui riik ise väldib ebamugavaid kõnelusi arvepidamiste kohta.

See ei ole koolide eelarvestamine, see on pigem haridustoetus ehk raha, mis ei kata juba ammu enam koolide tegelikke vajadusi. Koolijuhid ja nende meeskonnad teevad sellest toetusepiskust imesid, aga haridusime ei ole püsivalt jätkusuutlik juhtimismudel.

Tugispetsialistid – seadus ja tegelikkus

Seadusandlusega eeldatakse, et igas koolis on vähemalt neli tugispetsialisti: psühholoog, eripedagoog, logopeed ja sotsiaalpedagoog. Reaalsuses rahastab riik heal juhul pooled kohad, ülejäänu peaks korvama omavalitsus. Ja kui kohalik omavalitsus seda raha ei leiaks, jääksid lapsed suures osas professionaalse abita või peavad selle töö ära tegema kaudselt õpetajad.

Ja siis imestame, miks õpetajad põlevad läbi. Vastus on lihtne: süsteem eeldab, et koolid pakuvad tuge, aga õiglane ja sisuline riiklik rahastamine puudub.

Palgad – lubadused ja tegelikkus

President ja haridusminister kordavad sageli oma pöördumistes, et meil on maailma parim haridus. Sõnad kõlavad uhkelt, aga kaua võtab aega, et neist sõnadest saaksid päriselt teod, mis annavad tulemused?

Haridusinimesed on väsinud katteta poliitilistest lubadustest, millel pole tagajärgi. Alles hiljuti nägime, kuidas õpetajate palgatõus kogu aasta peale kokku kujunes vaid mõnekümnele eurole, enamikus kohtades vaid 17 eurole kuus. Kas see on märk tõsisest hariduse väärtustamisest või tundub pigem vaikiva solvamisena?

See ei ole ainult rahaküsimus. See on ühiskondlik hinnang õpetaja ametile. Tähtis pole mitte konkreetne eurode arv, vaid see, mida see ridade vahelt ütleb: õpetaja töö ei ole väärt enamat. Ja just nii loevad seda nii õpetajad ise kui ka noored, kes mõtlevad, kas tasub üldse õpetajaks hakata. Veel hullem, avalikkuses jääb sageli mulje, et õpetajate palk aina tõuseb, sest ajakirjanduses räägitakse igal aastal “uuest palganumbrist”. Tegelikkuses sööb inflatsioon väiksed tõusud ära ning õpetaja positsioon teiste ametitega võrreldes halveneb.

Noored õpetajad, kogenud õpetajad ja koolijuhid

Tihti rõhutatakse, et õpetajaks läheb õppima palju noori. Aga sellest väga sageli ei räägita, kui paljud neist reaalselt õpingud katkestavad või kunagi kooli tööle ei lähe. Ja need andmed on ülikoolide ja ministeeriumi pärusmaa, mida ei kiputa avalikult välja tooma. See on mugav vaikus.

Samal ajal ei lahku ainult noored. Lahkuvad ka kogenud õpetajad, kelle teadmiste ja oskuste najal püsib Eesti kool veel heal tasemel. Need on inimesed, kelle aastakümnete pikkune kogemus on väärtus, mida ei saa ühegi õpiku ega digivahendiga asendada. Küsimus on selles, kui kaua nad veel jaksavad. Kui tugisüsteemid on nõrgad ja palk konkurentsitult madal, siis ka kõige pühendunumad väsivad.

Ja see puudutab otseselt ka koolijuhte. Viimastel aastatel on lahkunud või kõrvale astunud mitmed väga kogenud juhid, kes kandsid endas visiooni ja aastatepikkust juhtimispraktikat. Nad ei lahkunud seetõttu, et neil oleks kadunud soov kooli juhtida, vaid seetõttu, et nad põlesid läbi või väsisid lakkamatust võitlusest süsteemsete tuuleveskitega. Koolijuht ei vaja üksnes oma koolipere toetust, vaid ka ühiskonna tuge ja poliitikute arusaamist, et tema roll ei piirdu protokollide täitmisega, vaid on sisuline ja strateegiline juhtimine.

Kui need juhid lahkuvad, kaotab Eesti hariduse ekspertiisis, harituses ja võimes näha tulevikku pikemas perspektiivis. Ja minu suurim mure ongi, et lähiaastad võivad tuua kaasa just kõige professionaalsemate koolijuhtide lahkumise, sest ka nemad on lõpuks inimesed, kes väsivad.

Koolijuht kui orkestri dirigent

Sageli öeldakse, et koolijuht on nagu orkestri dirigent. See on õige kujund. Dirigent võib kogu oma meisterlikkusega muusikat juhtida, kuid kui orkestris pole mängijaid ega noote, ei sünni ka kõige suuremast oskusest muusikat. Sama on koolidega. Kõige mugavam on süüdistada dirigenti, aga tegelik probleem peitub hoopis orkestri rahastamises ja komplekteerimises.

Koolijuht võib teha imesid, aga ilma rahata on ta pigem tulekahjude kustutaja kui strateegiline liider.

Vaikuse surve

Kõige ohtlikum on vaikus. Koolijuhid ei saa enam ausalt rääkida, sest poliitikud ei talu ebamugavaid sõnumeid. Ja nii sünnibki mugav illusioon, et koolijuht vastutab kõiges, aga reaalselt otsustada ei saa ta midagi. See on nagu panna seina peale ilus tapeet ja öelda, et maja on korras, kuigi vundament vajub.

Me võime ju lugedes mõelda, et “ju see on ühe või mõne koolijuhi kibestumine”, aga tegelikult toon ma välja koolijuhtide mured, mis on tekkinud viimasel ajal omavahelistes vestlustes. On maakondi, kus ei juleta nendest probleemidest avalikult üldse rääkida. Kõik teavad, aga vaikivad. See meenutab mulle mõnda teist riigikorda, mida Eesti ei saa endale lubada, sest kui kaotame ausa arutelu, kaotame lõpuks ka omariikluse.

Igal sõnal, mida õpetajate ja koolijuhtide kohta avalikult välja öeldakse, on suur kaal. Kui seda tehakse kuulujuttude, mitte faktide põhjal, siis see kujundabki üldise hoiaku nende inimeste suhtes. Ka kõige pühendunumad õpetajad ja juhid saavad haiget, kui neid püsivalt ebaõiglaselt koheldakse.

Miks koolijuhti ei nähta tippjuhina?

Üks põhjus peitub minevikus. Paljudel peredel on meeles kooliaeg, kui direktor oli see, kes kutsus vaibale, pragas ja rikkus pikaks ajaks tuju. Vererõhk tõusis juba siis, kui tuli tema kabineti ukse poole minna. Tänapäeval ei ole koolijuht enam selline (vähemalt ei tohiks olla). Tema roll on palju laiem – olla arengut toetav liider, mitte karistaja.

Kuid müüdid elavad edasi. Kui me kanname müüte edasi põlvest põlve, jutustame lastele ja lastelastele nagu onu Remuse lugusid, siis jääbki domineerima vale kuvand. Selle muutmisel on ka koolijuhtidel endil suur roll, tuleb olla avatum, selgitada oma tööd ja näidata, et koolijuhi kabinet ei ole karistusruum, vaid koostöökoht. See ei ole lihtne, aga mitte ka võimatu. Koostöö eeldab alati kahte osapoolt, nii avatust kui ka osavõtlikkust.

Tasalülitamise surve

Viimasel ajal on väga paljudel koolijuhtidel tunne, et neid püütakse tasalülitada. Aasta-aastalt kirjutatakse koolijuhtidele ette, mida ja kuidas peab juhtima, võttes samm-sammult ära nende autonoomia ja seeläbi ka koolide iseseisvuse.

Järjest rohkem ilmub ülevalt alla käsulaudu, mis on koolide eest ära otsustatud ja mida kool on kohustatud viivitamata ellu viima. Kaasamised on sageli näilised, küsitakse arvamust, kuid see jääbki paberile, sest määruste ja seaduste eelnõudesse pole koolirahva mõtted enamasti jõudnud. Jah, neid arutatakse komisjonides, aga sinna see jääbki.

Minister või mõni abilinnapea võib arvata end teadvat paremini, kuidas kooli juhtida, aga tippjuhi tarkus seisneb hoopis kuulamises, vigade tunnistamises ja ettepanekute arvestamises. Praegu näeme liiga tihti kiirustatud poliitiliste lubaduste elluviimist stiilis “midagi pidi ära tegema, enne kui mandaat otsa saab”. Aga kas see on ka Eestile ja Eesti hariduse konkurentsivõimele parim, jääb haridusperele sageli arusaamatuks.

Strateegiline planeerimine vajab aega, kuulamist ja mitte kiirustamist. Praegu tundub seevastu ikka olevat nii nagu alati: “Soovisime parimat, aga kukkus välja nagu alati.”.

Kui Eesti haridus on tõesti maailma parim, nagu räägitakse, siis lubagem inimestel seda ka päriselt nautida, enne kui me kiirustame seda iga hinna eest “paremaks” muutma. Usaldame Eesti õpetajaid ja koolijuhte kui oma ala tippspetsialiste.

Lahendus algab poliitikute pädevusest

Kui riik soovib head haridust, siis paraku see maksab. Mitte vähe, vaid palju. Ja see raha peab tulema koolidesse päriselt, mitte läbi erakondade pressiteadete ilusatesse tabelitesse. Õpetaja peab olema amet, kuhu noored tahavad tulla ja kus tipptasemel inimesed ka püsivad. Koolijuhile peab andma võimaluse olla päriselt tippjuht koos orkestri, nootide ja lavaga. Mitte käpiknukk, kes peab püüdma poliitilise tapeedi all varjata pragusid vundamendis.

Ja veel üks asi. Kui räägime hariduse tulevikust 10–15 aasta lõikes, siis ei piisa ainult headest kavatsustest või poliitilistest loosungitest. Haridusotsuseid peaksid langetama inimesed, kellel on lisaks kõrgharidusele ka reaalne kogemus koolielust.

Kui hariduse tippjuhid ei tunne kooli argipäeva, jäävadki paljud otsused vaid paberile ega võida koolirahva usaldust. See on sama, mis lasta inimesel, kes ei tunne muusikat, kirjutada sümfoonia partituuri. Tulemus võib olla efektne, aga mitte elav ega kõlav.

Eesti kool ei vaja enam imesid. Eesti kool vajab ausust, raha ja inimesi. Kui neid ei tule, jäämegi rääkima ilusat juttu ja süüdistama koolijuhte, kes veel jaksavad tuuleveskitega võidelda. Aga tuuleveskitega ei ehitata riigi tulevikku.

Ja meenutagem siinkohal president Lennart Meri sõnu: “On väga lihtne rääkida juttu, mis kõigile meeldib. Palju raskem on rääkida juttu, mis on tõde.”

Hariduses ei tohi tõde moonutada. Kui see kaob, jääb järele ainult ilus, aga tühi jutt. On aeg teha Eesti haridus päriselt korda ja mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes, ning seda üheskoos, üksteist usaldades.