• Riigikaitseõpetuses on olulisim anda õpilastele ellu kaasa oskus mõelda endast kriisiolukorras kui abiandjast, mitte kui abivajajast.
• Ukraina kogemus kinnitab, et kool on sõja ajal üks riikliku vastupidavuse sõlmkohtadest.
• Eesti koolijuhid ei ole omavahel ega ka haridusministeeriumiga eriti käsitlenud kooli rolli muutumist sõja ajal.

Venemaa täiemahulise agressiooni algusest peale olen käinud mitmes koolis rääkimas sõjast, rahust ja julgeolekust. Mäletan, et kohe 2022. aasta varakevadel kutsus Tallinna Prantsuse Lütseumi (olen selle kooli tänulik vilistlane) direktor Peter Pedak mind aulasse terve koolipere ette alanud agressioonist rääkima. Tugeva humanitaarkallakuga koolis ei olnud sel ajal veel riigikaitseõpetust, Euroopas puhkenud suur sõda avas sellele valikainele ukse. Sain võimaluse – nii palju, kui oskusi jagus – aidata kahel esimesel aastal kaaslektorina aine käivitamisele kaasa.

Oluline on raamistus

Sõjast ja julgeolekust rääkimine koolis ei ole pelgalt riigikaitsejutt: ÜRO lapse õiguste konventsiooni järgi tuleb haridus suunata arendama lapse isiksust, õigusi ja vastastikust austust ning kujundama rahumeelseks eluks vajalikke hoiakuid. Leidsin ka riigikaitseõpetajana, et väärtusõppeline fookus peab olema inimväärikusel, õigusriigil ja vägivalla ennetamisel, mitte noorsoo militariseerimisel. See ei tähenda, et riigikaitseõpetus või üldse koolides julgeolekuolukorda puudutavad vestlused ei peaks läitma-toitma kaitsetahet. Küsimus on, mis raamistuses seda teha ning kuidas see raamistus arvestab Eesti ühiskonna eripäraga, mh asjaoluga, et meie maal elab väga palju selle rahvuse esindajaid, keda viimastel aastatel üha enam vaenlasena kujutleme.

“Riigikaitses on palju rolle, millest suur osa ei eelda vägivaldsust.

Euroopa Nõukogu kodanikuhariduse ja inimõiguste hariduse harta kinnitab sama: keeruliste ja vastuoluliste teemade käsitlemine on demokraatliku kodanikuhariduse osa, ent seda tuleb teha pluralismi, tasakaalu ja õppija autonoomiat austades. 

Minu enda noorepõlve kokkupuude kaitseõpetusega piirdus hirmuga, et äkki sunnitakse meidki, kaheksakümnendate keskel Nõukogude Eesti haridussüsteemis õpiteed alustanuid, koolis sõjalist õpet läbima. Käisime kooli lasketiirus paaril korral õhupüssiga laskmas. Kehalises tegime gaasimaskidrilli. Aga see kõik toimus juba hoopis teises atmosfääris kui meie vanematel ja ühtki politrukki me kooliteel ei kohanud, Eesti sai enne vabaks. 

Vabal Eestil on ositi just nõukamaigulisest tsiviilkaitse traumast tingituna noorsoo ees võlg, mida osaliselt selgitab tsiviilkaitseõppe tahtmatu seostamine Nõukogude okupatsiooni kui millegi olemuslikult nõukogulikuga. Miinimumina ja põhiliselt võikski riigikaitseõpetus õpilastele ellu kaasa anda elanikkonnakaitse oskused, millest põhiline pole mitte osata märjas metsas kiviaegsete vahenditega tuld teha, vaid oskus mõelda endast kriisiolukorras kui abiandjast, mitte kui abivajajast.

Laiema kodanikuhariduse osa

Elanikkonnakaitseoskuste omandamise motiivide sidumine enda päästmisega on mu väga isikliku arvamuse kohaselt demoraliseeriv. Ennast tuleb osata aidata, aga ka sel oskusel võiks olla suurem eesmärk, ja see on – aidata teisi. Elanikkonnakaitse pole puhtalt praktiline distsipliin, see on moraalne sättumus, millist võiks julgustada kogu kodanikuharidus laiemalt (mille osa elanikkonnakaitse on). Meie avalik inforuum on täis abituid karjeid ja ohvrienergiat. Teeme-ära-mentaliteeti kohtab kampaaniates, aga see võiks olla baassättumus nii era- kui ühiselus. Nii nagu ka oskused enda eest seista, vägivalla allikast sõltumata. Pole vahet, kas sind kiusatakse rahvusliku tunnuse alusel või teeb seda väärastunud hoiakuga kaasõpilane, kiusule tuleb reageerida. Kool, kes õpetab tublisti riigikaitset, aga ei tegele kiusuvastase haridusega, on jätnud midagi kahe silma vahele.

Kodanikuharidus ja (ühis)meediakirjaoskus, samuti kriitilise arutelu oskuse säilitamine olukorras, kus ka meie enda valitsus võib hakata välja andma lihtsustatud ja probleemseid kriisiohjesõnumeid, on samuti elanikkonnakaitse. Riigikaitseõpetuse programm sisaldab ka neid teemasid, iseasi, kas kogu laiapindse kaitsehariduse rõhk on piisavalt konfliktide eskaleerimise vältimise oskuste treenimisel või on sõja normaliseerimise teenistuses.

“Riigikaitseõpetuses peab fookus olema inimväärikusel, õigusriigil ja vägivalla ennetamisel, mitte noorsoo militariseerimisel.

Olen riigikaitseõpetuse tunnis võtnud aega patsifismi normaliseerimiseks ja selgitamiseks, et patsifism ei välista sõjalises kaitses osalemist, sest – nagu Ukraina kogemus näitab – riigikaitses on palju rolle, millest suur osa ei eelda vägivaldsust. Rahuõpetuse klassikud rõhutavad, et vägivalla vältimine, konfliktide transformatsioon ja õiglane rahu on demokraatliku hariduse osa. Neid käsitusi tuleks õpetada koos rahvusvahelise humanitaarõiguse ja „õiglase sõja“ argumentidega, mitte nende aseainena. Nii õpitakse, miks ka sõjas on piirid ning millised on vägivallatud konfliktist väljumise teed, deeskaleerimistehnikad. Ja mis sama tähtis – miks mõnikord tuleb enda kaitseks vastutustundlikult, aga resoluutselt vägivalda kasutada.

Ärevuse haldamine

Milles noored (tegelikult ka täiskasvanud) kindlasti veel abi vajavad, on enesejuhtimine ja ärevuse haldamine. Lisaks kliimaärevusele ja pandeemiajärgsele stressireaktsioonile on Vene agressiooniga seoses õhk paks sõjahirmust. Uurimused näitavad, et vägivallapiltide tarbimine on tugevalt seotud distressiga – lastel ja noortel eriti.

Olen riigikaitseõpetajana pidanud oluliseks, et ka julgeolekuteemasid lahataks arutlevas demokraatlikus klassiruumis. Ühes tunnis tegime õppuse, kus klass jaotus kolmeks – valitsus, rahvas ja armee – ning kõik neist pidid tegema kellegi jaoks ebamugavaid otsuseid. Teises tunnis tuletasime õpilaste sisendi pinnalt potentsiaalsete sõjaliste vastaste analüüsi kriteeriume ning ka analüüsisime neid. Enda kaitseministeeriumis töötamise kogemuse taustal võin liialdamata öelda, et kümnendikud jõudsid oma rühmaanalüüsiga üsna samasse kohta, kus meie olime jõudnud mõnel poliitika planeerimise seminaril. Selline kaasamine ning riigikaitseteadmise demokratiseerimine ja demüstifitseerimine raamistab ka sõjateemad kodanikupädevuse küsimusena – milles igal inimesel on oma võime tegutseda –, mitte propagandana või väheste laigulises vormis preestrite salateadmisena.

Eesti NATO-s esirinnas

Eesti on oma kaitseharidusega koolis NATO-s eesrinnas. Veel kümnend tagasi olime oma riigikaitseõpetuse laia leviku ja suure mahu poolest üsna eksootilised. Nüüd käivad isegi padupatsifistlikul Saksamaal Bundeswehri ohvitserid turvalisuspoliitika loenguid andmas, ent sellist tegevust raamib koolis antava poliitilise hariduse eetiline raamistik (nn Beutelsbachi konsensus). Eestis tuli kaitseressursside amet hiljuti välja algatusega premeerida õpetajaid, kes väljaspool riigikaitseõpetust laste kaitsetahet ja -valmidust tõstavad, mh laiema kodanikuhariduse mõttes. Pole halb idee, aga ehk võiksime arutada ka oma Beutelsbachi konsensuse küsimust, millest lähtuvalt noortele haridusasutustes üldse riigikaitsest ja julgeolekust rääkida.

“Meie avalik inforuum on täis abituid karjeid ja ohvrienergiat. Teeme-ära-mentaliteeti kohtab vaid kampaaniate ajal.

Noortele julgeolekust rääkimise viisidele lisaks tuleb tähelepanu pöörata sellele, mida haridusasutused ise endale või kolleegidega julgeolekust ja kaitsevalmidusest räägivad. Siin aitab palju Ukraina haridussüsteemi kogemus. 2023. aastal võttis Ukraina vastu haridusasutuste turvalisuse kontseptsiooni, UNESCO ja partnerid toetasid „Safe Educational Environmenti“ programmi (varjumiskohad, õppe jätkumine). 2024. aasta lõpuks oli Ukrainas ligi 741 000 last hübriidõppel ja 443 000 täielikult distantsõppel (varjendite ja julgeolekuolude tõttu). Paljud omavalitsused rajasid maa-aluseid klassiruume.

Õpetajate roll sõjas nihkub

Ukraina õpetajad nihkusid sõja ajal teise rolli: aine andjatest said hoolekandjad, psühhosotsiaalsed toetajad ja kogukonna koordineerijad. Prioriteediks sai emotsionaalne turvalisus, vihaga toimetulek ja paindlik õppekorraldus. Seejuures suurenesid õpetajate koormus, vaimse tervise probleemid ja sai ilmsiks õpetajakesksete toetusprogrammide hädavajadus.

Ukraina kogemus kinnitab, et kool on sõja ajal üks riigi vastupidavuse sõlmkohtadest. Olulised on varjumisvõimekus, hübriidõppe oskused, õpetajate tugisüsteem ning ühiskonna koostöö (omavalitsus, vabatahtlikud). Selle artikli koostamise eeltööna vestlesin ka paari haridustöötajaga. Näib, et Eesti koolijuhid ei ole omavahel ega ka haridusministeeriumiga kuigivõrd käsitlenud Eesti koolide rolli muutumist sõja ajal ja hariduse kriisikestlikkust. Samas on COVID-i pandeemia veel suhteliselt hästi meeles. Selle ajal kogutud tarkuse abil on kindlasti võimalik arendada koolide kestlikkust ka julgeolekukriiside puhuks.