Tänasest hakkab Õpetajate Lehes ilmuma uus rubriik, kus kriitikud võtavad arvustada laste- ja noortelavastusi, aga ka kooliealistele lastele mõeldud filme ja raamatuid. Igal nädalal ilmub üks arvustus, mis aitab eeldatavasti ka õpetajatel kirjus kultuurimaailmas paremini orienteeruda.

• Püha Johannese Kooli noorte mängurõõm ei tähenda luulemaal unelema jäämist, vaid hoopis hinge virgumist.
• Lavastuses ei domineeri sõna, usaldatakse õhku, vaikust sõnade kohal ja vahel.

LAVASTUS
„Jevgeni Onegin“
Autor Aleksandr Puškin
Tõlkija Betti Alver
Dramatiseering Liina Olmaru
Lavastajad Liina Olmaru ja Kärt Tõnisson
Püha Johannese Kooli gümnaasiumi draamastuudio lavastus
Esietendus 6. juunil, taas mängiti septembris.

Kui Püha Johannese Kooli (PJK) gümnaasiumi draamastuudio „Jevgeni Onegin“ juunikuus esietendus, märkasin seda liiga hilja, jäin ilma ja olin tõesti nukker. Seda rõõmsamaks muutis uudis, et sügisel mängitakse ikkagi veel. Ei teagi nüüd, kas need neli etendust septembris olid viimased, on ju mõnest osatäitjast saanud juba kooli vilistlane. Sõnastan vaatamismuljed oleviku vormis, kuna teater ongi olevikuline kunst. 

Nägin 25. septembri etendust, õigupoolest pidanuks vaatama veel kord, sest Tatjana ja Olga Larina osatäitjaid on kaks. Onegini ja Lenski rollis seevastu dublante pole, neiusid osalebki trupis silmatorkavalt rohkem kui noormehi, mis teatri puhul on üsna ootuspärane. Jutustajate ehk koori osa on lavastuses läbiv ja ülioluline, kavalehel on kirjas suisa veerandsada nime, ansamblitunnetus neist igaühele väärt kogemus, ülesanded ja tekst osavalt jaotatud. Kindlasti on see vajalik värsivaldamise, aga ka diktsiooni kool. Üks muhe sõnamänguline nali poetatakse teksti, kui laudkonda kirjeldades lausub üks poiss, et keskel on „kõhu-kana“, ja ise ka hämmeldub, kuni teised parandavad, et õige sõna on kõhukana (kõhukas). Sest naljast aimub luulekeele ja rütmi tajumise õppetund. 

Kerge esmaehmatus tabas mind, kui mänguruumiks osutus kooli võimla. Aga seda imekspandavam, kuidas proosalisest spordisaalist kujuneb nii kiiresti hoopis teistsuguse atmosfääriga lavamaailm. Renno Rüütli valguskujundus on meeleolukas ja valguspark muljetavaldav. Tegelaste kostüümides aimub parajal määral ajastu stiili (kostüümikunstnik Kairet Moistus). 

Sõna ei domineeri

Liina Olmaru ja Kärt Tõnissoni lavastuses ei domineerigi sõna, mis ei tähenda, et Aleksandr Puškini värsspoeem Betti Alveri vaimustavas tõlkes mõjule ei pääseks. Usaldatakse õhku, vaikust sõnade kohal ja vahel. Muuseas, eks väärista just Alveri tõlge seda teost iseäranis, luues kirjandusloolisi võrdlusi poetessi enda poeemidega, näiteks „Lugu valgest varesest“.

Liina Olmaru dramatiseering suudab läbida Puškini poeemi sõlmpunktid ja haarata peamist, kärped on leidlikud, tervik lennukas, samas sügavusemõõtmega. 

Hästi oluline on muusika, kavalehel on kirjas muusikaline nõustaja Tatjana Kozlova Johannes. Üks võti lavastuse kujundikeele mõistatamiseks ja mõistmiseks on vaimukas viiv, mil noored voogava klassikalise muusika saatel hakkavad liikuma omas rütmis, ühtaegu graatsiliselt ja jõnksuliselt (liikumine: Kärt Tõnisson). Minu jaoks tähistab see sisenemist juba kaks sajandit tagasi loodud teksti – „Jevgeni Onegini“ esimene peatükk ilmus 1825! Ligilähedane aegade silla moment tekib hiljem ka nooruki humoorika kitarrisoolo džässilikes varjundites. Ent tantsitakse ka ballitantse, liikumisrežii kulgeb eheduse ja tinglikkuse sujuvais üleminekuis. Misanstseenid laienevad saali vahekäigutrepile. Kogu koreograafia on stiilne, pisidetailideni läbi mõeldud, osaliste kõnnak annab tundlikult edasi ütlemata jäänud sõnu, peegeldab tegelaste mõtteid nii, et kumisema hakkab sõnapaar „hingede ballett“. 

Rekvisiite ja mööblit näeb laval napilt, aga nii nähtavaile kui kujuteldavaile esemetele antakse läbiv kujundikaal. Näiteks vaip, millel Oneginit sõidutatakse kui tõllas või troskas – hiljem, sõprade rivaliteedis, kargab meelde väljend „vaipa alt ära tõmbama“. Vaip muundub ka maakaardiks, millel nagu geograafiatunnis näidatakse Onegini reise. Vaimukas stseenike sünnib, kui kõik tegelased korraga end vaibale ära mahutavad ja siis asjata ootavad, et kaks hobust neid sõidutada suudaksid … Sedalaadi humoorikaid etüüde näeb lavastuses mitmeid, huumor lisab nõtket kergust. 

“On imekspandav, kuidas proosalisest kooli spordisaalist kujuneb nii kiiresti hoopis teistsuguse atmosfääriga lavamaailm.

Lavastus südamepuhtusest

Teine vaatus algab Tatjana nimepäevaga. Kahe toolirea vahel kujuteldav pidulaud, kahvlite ja nugade kõlksatused väljendamas lauanaabrite suhtlemist ja muundumas musikaalseks, kuni maha kukkunud nuga tähendab ootamatut – nimepäevalapse jaoks oodatud – saatuslikku külalist. Ratastel liikuvad puust raamid on nii riidenagid kui õekeste Olga ja Tatjana eluruumid või -puurid, akende ja peeglite illusiooniga. Kõnekaks muutuvad lavaloos nii raamatud kui kirjapaberilehed. Koor tähistab kord uudishimutsevaid klatšijaid, kord peategelastele osavõtlikult kaasaelajaid. Ka kaasvastutajaid, nii nagu iga osaline vastutab terviku eest. 

Publikut tervitades kõnelesid lavastajad, et idee sai alguse eesti keele ja kirjanduse õpetaja Tiina Veismanni tähelepanekust, kuidas „Jevgeni Onegin“ gümnasiste kõnetab. Annan endale aru, et ka Õpetajate Lehe lugejate hulgas võib olla neid, kes praeguses ajas Puškini tõlgendamist taunida võtavad. Sellele antakse laval üks täiesti konkreetne vastus, nimelt duellistseenis, mida kirjeldan hiljem. Kavalehel on lause: „Lavastus räägib südamepuhtusest, armastuseigatsusest, armumisest, elu haprusest, kirelõõmast, tüdimusest, sõprusest, vastutusest, oma saatuse kandmisest ja truudusest.“ Äärmiselt täpne kokkuvõte, need kümme märksõna ei vaja enam lisapõhjendust. 

Igal tegelasel oma rüht

Lavastuse pealkiri on mõistagi sama mis värsspoeemil. Aga tõeline peategelane on siiski Tatjana Larina, kelle saatusele, tunnete arengukaarele ja täiskasvanuks saamisele keskendutakse hella kaasaelamise ja liigutava hoolimisega. Nähtud etendusel oli Tatjana osas Mirta Flo Nurmsalu, mängib ka Nora Liive. Mäletan oma kooliajast Tatjana kirja päheõppimist vene keeles ja kui isiklikult see kiri koolitüdrukut lummas, mõnedki kirjaread ilmusid mu mälutahvlile praegugi teatrisaalis, kusjuures paralleelselt Betti Alveri tõlkega. Armununa on Tatjana lapselikult elevil ja õnnelik, enamasti aga tasane ja iseendas. Tatjana vaikivad tõsised silmad jäävad meelde, tema pilgus saab kuuldavaks hinge hääl. 

Igal tegelasel on iseloomulik rüht. Jevgeni Onegin – Timo Tõnissoo – liigub, pea kuklas, iseteadva sammuga, kogu olekus aimatav üleolek, aga ka endasse sulgumine ja poseeriv põlglikkus. Vladimir Lenski – Sume Gregor Toome – näib Onegini kõrval veel laps, muretu ja punapõsine, kes astub reipal sammul ja naeratab, õige natuke kehkadivei, aga sümpaatne. Olga Larina – nähtud etendusel Marta Liisa Lall, mängib ka Iti Kaevats – sobib naeruse lendleva liblikana Lenskiga. Hiljem, kui Lenskit enam elavate kirjas ei ole, osaleb Toome ikka kooris, aga tema ilme ja samm on teisenenud. 

Üks haaravaid hetki on kahe kamraadi demonstratiivse hilinemisega saabumine nimepäevale. Nii Onegin kui Lenski on toonud kumbki kaasa kaks apelsini ja nad etendavad publikule efektse tsirkusenumbri, oranže palle hooletult teineteisele loopides ja žongleerides. Kogu selle eputava etteaste ajal, mis kestab ilmatu kaua, ootab nimepäevalaps Tatjana, silmades nukker igatsus, oma hetke, põgusatki tähelepanuavaldust, viisakust, kingitust. Ülbuse krooniks ulatab Jevgeni temale vaid ühe apelsini, teise aga koorib hiljem ära ega vaevu hammustama, vaid viskab vihuti ja ükskõikselt minema. 

Üks kulminatsioonihetki on traagiline duell tülli läinud sõprade vahel. Ootasin pinevusega, mismoodi see lahendatakse. Püstoleid laval ei ole, sihitakse kujuteldavatest relvadest. Aga valjult kärgatav lask, mis Lenski tapab, mõjub šokina. Jõulise üldistusena. See kõlab kui plahvatus lahinguväljal, korraks täidab saali sünkjas pimedus, seejärel punane valgus ja suitsupahvak. Tajun ses hetkes otsekohest paralleeli sõjaga. Kurjuse halastamatust. Kahe sõbra rumala duelli kaudu ka mõtlematust ja mõttetust. 

“Tõeline peategelane on siiski Tatjana, kelle saatusele keskendutakse hella kaasaelamise ja liigutava hoolimisega.

Rabav muutumine

Rabav on Tatjana muutumine seltskonnadaamiks ja vürsti abikaasaks. Vürsti kehastab Alvin Christopher Reek pisut koomiliselt jäiga hoiakuga, oma positsioonist teadliku härrasmehena, kelle hingeelust me aimu ei saa. See ei ole üksnes uhiuus sinine sametkleit, mis Tatjana kammitsetuks ja teistmoodi kauniks muudab. Ega ka hillitsetud väärikus, seltskondlik lihv, etiketi laitmatu järgimine. Täiskasvanuks saamine on sisemine protsess. Ainult Tanja hingestatud silmad on ikka needsamad.

Laulatusel vürstiga lehvivad valged loorid – ja langevad põrandale, kaotades üürikese heleda lennuhoo. Tatjana otsus jääda oma abikaasale truuks, kuigi südames püsib armastus Jevgeni vastu, äratab valusat ja ausat lugupidamist. Saalis me ju tunneme, et kuigi korraks oli õnn oh kui lähedal, nagu tõdeb Tatjana, siis tõeliselt õnnelikuks ei oleks nad saanud. Või siiski?! See küsimus jääb varjuna saatma Jevgeni Oneginit, kes kummardab Tatjana ees väga sügavalt, lausa maani. Nii, et kummardus ei mõju pelga žesti, vaid tõsise patukahetsusliku rituaalina. Mis omakorda tähistab ju andeksandi ka temale. Ja liigutavat hingelist lõppakordi PJK gümnasistide draamastuudio lavastusele. 

„Kui luulemaal / te seltsis jäin ma unarule – / mis õnn see oli laulikule! / Onegin ja mu imehell Tatjana …“ kirjutab Puškin ja tõlgib Alver poeemi eelviimases stroofis. Noorte inimeste mängurõõm ei tähenda luulemaal unarule ega abstraktselt unelema jäämist, vaid vastuoksa – hinge virgumist.