• Meie jätkumist rahvana ohustab nii see, kui nõrgad õpilased liiga kaugele maha jäävad, kui ka see, kui võimekamad oma võimeid realiseerida ei saa.

L’Université, c’est un idée administratif. William H. Newton-Smith

Selle loo moto on võetud Oxfordi ülikooli kunagise analüütilise filosoofi William Newton-Smithi pooleli jäänud memuaaridest, mille tema lesk Nancy pärast vanameistri lahkumist 2023. aastal avaldas. Siiski ei ole päris korrektne seda mõtet filosoofile omistada. Enda sõnade põhjal kuulis ta seda ühelt giidilt, kes Oxfordi Ballioli kolledži ees vastas nii turisti pärimisele, kus see ülikool siis on, kui kõik, mida nad seal nägid, olid üksnes kolledžid. Kui kõik hästi läheb, jõuame selle mõtte juurde mõnesaja sõna pärast tagasi. Seniks palun kallilt lugejalt aga pisut kannatlikku meelt.

William Newton-Smith oli üle kahe aastakümne minu otsene ülemus. Seda küll mitte filosoofia alal, vaid maailmaparandamise huvitavas, kuid mitte just väga tänuväärses töös. Kolmkümmend aastat pärast meie esimest kohtumist ei tundu maailm kuidagi paremas seisus olevat. Pigem vastupidi.

Aastakümneid tegelemist huvitava teemaga

Oxford, nagu Billi loost selgub, on huvitav ning meie jaoks suhteliselt ebatavaline paik. Bill pälvis oma tenuuri juba enne doktoritöö lõpetamist ning selle lõpetas ta üksnes soovist oma ema mitte kurvastada. Asjaolu, et Routledge’i kirjastus tema doktoritöö põhjal valminud raamatu „Aja struktuur“ („The Structure of Time“) nelikümmend aastat pärast esmaavaldamist kordustrükina välja andis, näitab, et tegemist oli võimeka noorteadlasega. Võimekus aga ei ilmnenud suure hulga artiklite avaldamises ning seeläbi viidete ja muude mõõdikute kogumises, vaid tõsiasjas, et kolleegid noort talenti märkasid ning tunnustasid. 

Oxfordi tenuur tähendab, et teadlane tegeleb teda huvitava teemaga kuni 67. sünnipäevani, mille järel ta auavaldustega teenitud vanaduspuhkusele saadetakse. Bürokraadid teda liigse aruandlusega ei koorma, sest eeldatakse, et sellise koha saanu järgib oma kutsumust täie pühendumisega. Üldiselt see nii ka on. Ausal, väärikal ja võimekal inimesel ei pea piits igal hetkel seljal plaksuma.

“Üleliigne bürokraatia ning hoolimatus hävitavad iga hea mõtte väga varases staadiumis.

Billi juures üllatas mind, et iga kord, kui ma talle mõne oma kirjatüki lugeda andsin, oli ta hiljemalt kahe päeva pärast selle läbi lugenud ning oma arvamuse kujundanud. Samal ajal teised, kelle poole sama sooviga pöördusin, vabandasid üldjuhul kuu aega hiljem, et neil pole selleks aega olnud. Vaevalt Billil rohkem aega oli. Pisut juureldes jõudsin järeldusele, et veetnud aastakümneid õpetades meie planeedil leiduvaid kõige taibukaimaid noori inimesi, oli Billil tekkinud harjumus kõigi tema poole pöördujate mõtetele tähelepanu pöörata ning mitte kedagi automaatselt tubakaks tunnistada. Viimasesse kategooriasse kuuluvaid temaga kokku puutuvates ringkondades lihtsalt ei leidunud ning tema üliõpilastel jagus nii teadmisi kui enesekindlust ka suurte autoriteetide mõttearendused kriitiliselt ette võtta. Sellestki võime tema memuaaridest lugeda. Sestap märkame „Aja struktuuri“ sissejuhatuses tänusõnu tudengitele, kellega arutledes raamatus esitatud mõttekäigud kristalliseerunud on. 

Britid jagavad ainete kaupa

Pole saladus, et traditsiooniliselt võtavad nii Oxford kui ka Cambridge – või siis kokkupandult Oxbridge – oma üliõpilased vastu ülielitaarsetest erakoolidest. Sellistest nagu Eton, kus õppemaks ulatub 60 000 naelani aastas. Siiski on ka erandeid. Tean näiteks üht eesti noort nimega Miriam, kes mõni aasta tagasi lõpetas Oxfordi Corpus Christi kolledži ajaloo erialal ainsana oma aastal double first klassi kraadiga, st parimatest parimana. Veelgi enam väärib märkimist tõik, et see noor inimene läks Oxfordi tavalisest, suhteliselt viletsa reputatsiooniga riigikoolist. 

Kui me nüüd püüame aru saada, kuidas keskmiselt suhteliselt nõrkadel Suurbritannia riigikoolidel õnnestub mõned noored inimesed siiski tippülikoolidesse saata, siis üks oluline asjaolu on siin see, et õpilased jagatakse õpitulemuste põhjal gruppidesse nõnda, et isegi kehvas koolis motiveeritakse ja toetatakse võimekamaid ja töökamaid lapsi kiiremini ja kaugemale jõudma kui neid, kel selleks kas võimeid või tahtmist pole. Taustal on siin aga kaks asjaolu, mis koole meie mõttes radikaalsele sammule innustab. Üks on see, et kui näiteks PISA testi tulemused mitte kedagi absoluutselt ei huvita, siis lõpetajate vastuvõtt Oxbdridge’i lisab kooli reputatsioonile vägagi palju. Teine on aga see, et isegi tööerakonna juhitud valitsused mõistsid tõsiasja, et hoolimata neile meelepärasest haridusliku võrdsuse nooblist ideest hakkas tugevamate õpilaste arengu jõuga tagasi hoidmine riigi majanduslikule konkurentsivõimele kehvasti mõjuma. Ehk on meilgi siit midagi õppida?

Ma ei läheks kindlasti seda teed, et jagaks õpilased gruppidesse nende keskmise hinde põhjal. Siis satuks näiteks kehalises kasvatuses kehvapoolne matemaatikageenius keskpäraste õpilaste hulka. See ei oleks minu meelest hea lahendus. Aga see, kuidas paljud Briti koolid toimivad, jagades õpilased gruppidesse eri õppeainetes edasijõudmise põhjal, poleks minu meelest halb idee. On muidugi võimalik, et õiguskantsleri seisukohalt on olukord teistsugune.

Eestis on hariduslikku ebavõrdsust vähe

Jättes asja juriidilise külje kõrvale, on Eesti puhul küsimus võrdsusest ja võrdsustamisest tõsisemgi kui suurte rahvaste puhul. Suured rahvad võivad endale lubada miljonil või ka kahel talendil piltlikult, kuid mitte ainult, hukka minna. Meie seda endale lubada ei saa. Meie jätkumist rahvana ohustab nii see, kui nõrgad õpilased liiga kaugele maha jäävad, kui ka see, kui võimekamad oma võimeid realiseerida ei saa. 

“Et meil on hariduslikku ebavõrdsust suhteliselt vähe, näib kippuvat tähendama seda, et parimad jõuavad kaugemale mitte tänu koolile, vaid koolist hoolimata.

Siin leiab arvaja end aga igal juhul ebamugavast olukorrast. Ühelt poolt süüdistatakse teda sotsialismis, teiselt poolt leiab ta oma seljalt neoliberaali häbivääristava sildi. Siiski oleks meil vaja mõlema otsaga tegelda: toetades kehvemini edasijõudvaid, tihti kehvematest oludest pärit lapsi ning luues võimalusi ka tugevamatele. Et viimased jõuaksid sinna, kus nad midagi sellist loovad, mis meile kõigile rõõmu toob, või mõtlevad välja mingeid kavalaid vigureid, mis meie ühist rikkust ja heaolu suurendavad. Senimaani oleme esimese probleemiga pisut paremini hakkama saanud kui teisega. Et meil on hariduslikku ebavõrdsust suhteliselt vähe, näib aga kippuvat tähendama seda, et parimad jõuavad kaugemale mitte tänu koolile, vaid koolist hoolimata. Seda olukorda kindlasti ideaalseks nimetada ei saa. 

Elitaarset uut kõrgkooli Eesti ei vaja

Ikka ja jälle on kõlanud mõtted sellest, et Eesti vajab praeguse massihariduse kõrval ka intellektuaalses mõttes elitaarset kõrgharidust. On ka arvatud, et selle tarvis on vaja luua mõni uus kõrgkool. Viimase mõttega ma ei nõustu. Seda on ju proovitud ning miskipärast pole see õnnestunud. Kõige silmapaistvam näide on minu mäletamist mööda Eesti Humanitaarinstituut, mis oli aastal 1988 esimene Ameerika mõistes Liberal Arts College siinpool Atlandi ookeani. Hiljem on neid loodud mujalgi. Ma ei kasutaks siin eestikeelse tõlkena mõistet vabad kunstid, sest viimaste all mõistetakse meil siiski midagi muud. Eraülikoolina oli see ilmselt liiga kallis ülal pidada, aga teise ülikooli koosseisus – vähemalt nii paistab see lugu mulle – lõimiti humanitaarinstituut sellesse nii tihedalt, et ta kaotas oma esialgse missiooni kui uus humanitaarse hariduse lipulaev meie maal. Asjad oleks võinud aga ka teisiti minna, kui ülikool kui administratiivne idee oleks teisiti otsustanud. 

Massi- ja eliithariduse suhete üle on haridussotsioloogias juba pikalt arutletud. Vähemalt sellest ajast peale, kui ameerika sotsioloog Martin Trow aastal 1972 OECD-s sel teemal ettekande pidas. Selle leiab huviline tema elutööd koondavast raamatust, 2010. aastal ilmunud kogukast köitest „Twentieth-Century Higher Education: Elite to Mass to Universal“. Moraal on sellel lool aga selline, et meie ajal elavad nii elitaarne kui ka massiharidus külg külje kõrval samas ülikoolis. Kui sellest aru saada, pole tingimata vaja uusi maju ehitama hakata, vaid võib seltskonna tugevaimaid õppejõude kokku tuua tugevamaid tudengeid õpetama. Sellist üksust võib vabalt ka kolledžiks kutsuda. Kui säärane asi hoolega läbi mõelda, siis võiks see isegi suurele administratiivsele kehale nimega ülikool mainekujunduses kasuks tulla. Kaldun arvama, et sama mõtterida saab ka koolide puhul rakendada.

Olemasolevat võiks targemalt korraldada

Peaksime edasi aitama nõrgemaid, aga ka innustama ja toetama tugevaimaid. Selleks ei pea uusi organisatsioone looma, ka olemasolevate sees asju targalt ümber korraldades on võimalik mõndagi ära teha. Üleliigne bürokraatia ning hoolimatus hävitavad iga hea mõtte väga varases staadiumis.