Eesti juurtega Austraalia Uus-Inglismaa ülikooli teadlane Ingrid Harrington on loonud süsteemse algatuse, mille eesmärk on toetada alustavaid tudengeid ja panna vastutus õpetamise eest ka õppejõududele. Selle asemel et väravat valvata – kes ülikooli sobib ja kes mitte –, suunatakse õpetajaid neid väravaid hoopis avama. Kogemus sobiks hästi ka Eesti konteksti.

Hiljuti Tartu Ülikooli väisanud ja haridusteaduste instituudis avaliku loengu pidanud Uus-Inglismaa ülikooli kaasprofessori Ingrid Harringtoni vanemad põgenesid Teise maailmasõja ajal Eestist Austraaliasse. Tema tee õpetamise juurde algas juhuslikult. 

„Tahtsin saada juristiks nagu mu vend, aga jäin õigusteaduskonda sisseastumisel kolme punktiga ukse taha. Kuna koolis olin tugev inglise keeles, valisin õpetamise,“ meenutab ta. Esialgu õpetas ta keskkoolis inglise keelt, keemiat ja loodusõpetust, kuid lõpuks viis töö õpetama kõiki astmeid – alates lasteaiast kuni gümnaasiumini.See mitmekesine kogemus näitas, kui erinevalt õpilased õpivad. Kuid haridussüsteem ei tunnistanud seda piisavalt. Sealt edasi jõudis Harrington Queenslandi ülikooli doktoriprogrammi, kus ta uuris poiste koolist väljalangemist. 

„Tollal lahkus 35% poistest koolist enneaegselt. Minu doktoritöö aitas kujundada hariduspoliitikat, mis püüdis sellele vastu astuda,“ selgitas ta. Praeguseks on Harrington olnud 25 aastat seotud Uus-Inglismaa Ülikooliga, kus tegeleb õpetajate koolituse ja haridusuuringutega.

Millest algas muutus?

Harrington seisis silmitsi paljudele tuttava probleemiga, milleks on üliõpilaste suur väljalangemine esimesel õppeaastal. Austraalias katkestab õpingud keskmiselt iga viies esimese aasta tudeng, teatud erialadel isegi kuni 40%. 

„Tüüpiline reaktsioon on süüdistada tudengeid ja öelda, et nad ei ole piisavalt tugevad või et meil on halb sisseastujate lend. Väga harva küsitakse, mida me ise valesti teeme,“ ütleb Harrington.

Sellise lähenemise muutmiseks lõi ta oma ülikoolis süsteemse algatuse, mille eesmärk on toetada alustavaid tudengeid ja panna vastutus õpetamise eest ka õppejõududele. Selle asemel et väravat valvata – kes ülikooli sobib ja kes mitte –, suunatakse õpetajaid neid väravaid hoopis avama.

“Kogu algatus põhineb lihtsal, ent sageli unustatud tõel: õppija on partner, mitte probleem. Kui tudeng on omadega hädas, ei tähenda see, et ta poleks suuteline õppima.

Muudatustega tegeleva projekti Commencing Student Success keskmes on 14 tõenduspõhist elementi, mis hõlmavad kogu õppeaine ülesehitust, suhtlust ja hindamist. Iga kursus on tudengi jaoks loogiliselt üles ehitatud: kõik ained, mida tudeng samal semestril õpib, järgivad sarnast struktuuri. Õppematerjalid paiknevad ühtses loogilises süsteemis, ülesannete esitamise juhised on esitatud ühesuguses keeles ja arusaadavalt.

Samuti rõhutatakse isiklikku kohalolu – õppejõud ei ole anonüümne süsteemi kaudu saadetav e-kiri, vaid inimene ekraanil, kes suhtleb tudengiga, loob turvalise õpikeskkonna ja aitab mõtestada, miks miski on oluline. Iga ülesanne on seotud konkreetse põhjendusega: miks see on vajalik, mida see aitab õppida ja kuidas see seostub tulevase tööeluga.

Programmi süda on paindlikkus. Üliõpilane saab osaleda otsustamises, millal ja kuidas ta ülesanded esitab – arvestades seejuures elulist reaalsust: olgu selleks laste, töö ja kõige muu olmelisega tegelemine. „Kui inimene ütleb, et saaks töö esitada täna, aga pole sellega rahul, siis ma annan talle nädala juurde. Kui selle tulemusena esitab ta midagi, millega ise rahul on, siis see ju ongi õppimine,“ sõnab Harrington.

Hindamine ei toimi seejuures range vahetegemisena, vaid võimalusena mõista ja anda hinnang sellele, mida tudeng tegelikult omandas. Tulemuseks on nii kursuse lõpetanute arvu kasv kui ka märgatavalt kõrgem rahulolu. 

Kogu algatus põhineb lihtsal, ent sageli unustatud tõel: õppija on partner, mitte probleem. Kui tudeng on omadega hädas, ei tähenda see, et ta poleks suuteline õppima – pigem viitab see asjaolule, et keskkond ei toeta teda. „Kui ülikool annab inimesele võimaluse õppida, peab ta võtma ka vastutuse teda toetada. Ei tohiks lihtsalt öelda: „Kahju, aga sa ei sobi meile“,“ selgitab Harrington.

Kord aastas kogub ta 1700 tudengilt tagasisidet. Küsimused pole ainult kiituse ootuses – vastupidi, Ingrid ootab ausat kriitikat. „Ma tahan teada, mis ei meeldinud, mis oli keeruline, mis võõrandas. Sest ainult siis saan seda muuta.“

Praeguseks on Harringtoni mudelit tunnustanud mitmed riiklikud haridusorganisatsioonid. Teda on kutsutud jagama oma kogemust ka teistesse ülikoolidesse, sealhulgas Australian National Universitysse ja Queenslandi haridusametisse. „Mõni võtab üle kõik 14 elementi, mõni ainult viis – aga seegi on parem kui mitte midagi,“ ütleb ta.

Üha suurema osa aruteludest hariduses moodustab tänapäeval tehisintellekt. Ka siin on Harringtonil selge seisukoht. „Olen suur AI toetaja. See ei ole petuvahend, vaid õppevahend. Õppejõu ülesanne on koostada sellised ülesanded, mida ei saa lihtsalt ChatGPT-lt küsida,“ selgitab ta.

Uus-Inglismaa ülikool on kehtestanud AI kasutamiseks reeglid, mis lubavad teha seda piiratud kujul – sarnaselt sellega, kuidas varem kasutati Google’it või Vikipeediat. „AI ei kao. See tuleb omaks võtta. Kui kehtestame barjääre, leiavad tudengid võimaluse neist mööda pääseda. Oleks palju parem, kui otsiksime koos uusi võimalusi õppida ja õpetada.“

AI võib muuta õppimise kaasahaaravaks ja õpetamise loovaks. Harringtoni hinnangul on küsimus vaid selles, kas otsustame kasutada seda koostööks või ehitame sellele hirmudest lähtudes müürid.