Kas teate seda tunnet, et kõik sujub kenasti, tunned, et tõesti oskad oma tööd, ette hüppavad probleemid lahenevad. Ja kui mitte, küsid kolleegilt abi ning õhtul saad olla meeldivalt jõude? Sedasi mõtiskledes on kena hommikul teki all varbaid liigutada ning päeva alustada. Suur osa Eesti õpetajatest nii päeva aga ei alusta, sest on oma töö pärast stressis.
Tutvu TLÜ haridusjuhtimise akadeemia läbi viidud kooliuuringu materjalidega alates aastast 2016: www.tlu.ee/kooliuuring.
Artiklisari annab ülevaate 2024. aasta õpetajauurimuse ja juhtide uuringu põhilistest tulemustest.
Sõltuvalt metoodikast ütleb 26% (TLÜ õpetajauurimus, 2024) kuni 67% (TALIS, 2024) Eesti õpetajatest, et tunneb sageli või üsna palju stressi. Seda on liiga palju iga metoodikaga saaduna. Teame, et õpetajate stress mõjutab õpilaste arengut õpetamismetoodikate valiku kaudu. Stressis õpetajad ei pööra lastele piisavalt individuaalset tähelepanu ning keskenduvad vähem lapse õppimise protsessile. Suuremat stressi tundvad õpetajad soovivad suurema tõenäosusega töölt lahkuda. Seetõttu puudutab õpetajate stress mitte ainult nende enda heaolu, vaid ka lapsi, vanemaid ning kooli ja koolijuhti.
Toon kaks näidet õpetajate stressi taustast ja allikatest, mis on üsna lihtsasti leevendatavad.
Esiteks, nii TLÜ õpetajauurimuse kui TALIS-e andmetel on alustavad õpetajad teistest õpetajatest suuremas stressis. Seda tulemust võib seletada tõsiasjaga, et kogenumad oskavad stressi maandada, aga ka sellega, et suuremat stressi tajuvad õpetajad lahkuvad töölt ega jõua kogenuks saadagi. Mõlemal juhul püsivad meie õpetajad paremini tööl, kui koolides teadvustatakse teadlikult stressiallikaid ning harjutatakse nendega toime tulema, eriti oluline on teha seda alustavate kolleegidega. Ei piisa, kui saame õpetajad tasemeõppesse ja kooli tööle. Oluline on, et tööle asunud õpetajad tunneks ennast hästi, ei rebestaks end kohe alguses ära ning saaksid vajadusel tuge pingeliste olukordade lahendamisel. Neil peab olema esimesel kahel aastal täiskoormuses vähem kontakttunde ning nad peavad teadma, millise kolleegi tööülesanne on neid igal ajal ja iga probleemi puhul aidata.
Teiseks, TALIS 2024 tulemused ütlevad, et õpetajate suured stressiallikad on vastutamine õpilaste sotsiaal-emotsionaalse heaolu eest ning õppe kohandamine hariduslike erivajaduslike õpilaste jaoks. Õpilaste sotsiaal-emotsionaalset heaolu tuleb koolis toetada ning kõik õpilased peavad saama jõukohaselt õppida. Need ei ole kooli ega õpetaja valikud, vaid kooli põhiülesanded. Õpetajatele põhjustavad need stressi juhul, kui nad tunnevad, et neil ei ole oskusi, vahendeid ja võimalusi neid ülesandeid täita. Sel juhul peab tuge pakkuma taseme- ja täiendõpe ning ka koolikorraldus.
Esmapilgul on hämmastav, et Eesti õpetajate kõige suurem stressiallikas on vastutamine õpilaste õpitulemuste eest, seda nii TALIS 2024 kui 2018 uuringu andmetel. Hoolimata tõigast, et õppimine toimub õpilase peas ning keegi teine ei saa puht tehniliselt selle eest vastutada, on 52% õpetajatest selle pärast stressis. Mul oli seda raske mõista, kuniks õpetajatest kolleegid lõid seose koolivälise hindamisega riiklike eksamite abil. Ja nüüdki on mul seda raske mõista, sest ühel ajahetkel hinnatud õpilaste eksamitulemused ei näita õpetaja töö tulemuslikkust. Õpilaste arengut aja jooksul hindavaid riiklikke teste Eestis ei ole. Täpsemalt uurides käibki see stressiallikas õppeaineid mööda. Emakeele- ja matemaatikaõpetajates tekitab õpilaste õpitulemuste eest vastutamine kõige rohkem stressi, neile järgnevad sotsiaal- ja loodusteaduste ning võõrkeelte õpetajad.
Niisiis, kõigepealt: hoidkem oma alustavaid õpetajaid. Hoidkem samavõrd kui kogenumaid, ja siis veel natuke lisaks. Sest neil on vähem tööriistu ja eneseabioskusi koolikeskkonnas ette tulevate stressiallikatega toime tulemiseks. Peame neid koolitööga kohanemisel toetama.
Teine lahendus õpetajate stressi vähendamiseks ei nõua üldse ressurssi: lõpetame ära eksamitulemuste kasutamise õpetajate töötulemuste näitajana. Keelame läbivalt ära, nagu on keelatud hinnata tööle kandideerivaid inimesi lapsesaamise kavatsuse või soo alusel. Ajakirjandus võib avaldada tabeleid. Õpetajate töö tulemuslikkuse näitajad on nende enda ja koolijuhtide otsustada. Õpetajad ei vastuta õpilaste eksamitulemuste, vaid selle eest, et igale õpilasele oleks tagatud parimad õppimistingimused. Nad peavad oma töös keskenduma õpilase õppimise protsessile, mitte selle formaalsele tulemusele, ning seda peab ka õpetaja töö tulemusena hindama. See on täiesti tehtav algus Eesti õpetajate stressi maandamiseks. Vaja on ainult selgroogu.
KOMMENTAAR
Liina Altroff, Tallinna Arte Gümnaasiumi direktor
Õpetajad tunnevad tõepoolest sageli, et vastutavad õpilase hinnete eest. Paljud ei taju piiri õppimise ja õpetamise vahel. See ongi mõnikord hägune ja filosoofilise arutelu küsimus, aga on olemas. Olen kogenud, kuidas öeldes õpetajale, et ta ei vastuta õpilase hinnete eest, tekib õpetajal tunne, justkui ei vastutakski ta enam millegi eest. See pole samuti õige. Õpetamise eest õpetaja päris kindlasti vastutab.
Olen aidanud õpetajatel seda piiri mõtestada, aga seisnud ka selle eest, et minu juhitud koolidest kaoks iganenud viiepalline hindamissüsteem.
Olen väga nõus ka sellega, et kaasava hariduse nõuete täitmine mõjutab õpetajate stressitaset. Et paremini toime tulla, on toeks tarvis tugispetsialiste: psühholooge, eripedagooge, logopeede, sotsiaalpedagooge, abiõpetajaid. Minu juhitud tuhande õpilasega koolis rahastab koolipidaja nelja tugispetsialisti. Seda on ilmselgelt liiga vähe ja see on väga suur ohuallikas õpetaja läbipõlemiseks. Koolikultuur võib olla hea, aga kui mul õpetajale kedagi appi saata ei ole, on oht, et ta läbi põleb, väga suur. Mitte ainult õpetaja, vaid ka tugispetsialist.
Õpetajad on stressi allikana välja toonud ka, et hinnata tuleb liiga palju töid. Soovitus on teha vähem hindelisi töid ja kaasata n-ö hindamisse kaasõpilased või lasta seda teha õpilasel endal. Ka tehnoloogia tuleb appi. Eelkõige õpib õpilane ju enda jaoks ja ta peab oskama ise ennast hinnata. Oluline pole hinde panemine, vaid enese teadmiste ja oskuste taseme hindamine.
Õpilaste sotsiaal-emotsionaalse heaolu eest jääb õpetaja tõepoolest vastutama. Et seda teha, peab õpetaja enda heaolu olema tagatud. Seda saavad koolid ja koolipidajad paremate tugisüsteemide, koolikultuuri ja õpetaja individuaalse toetamise kaudu kindlasti senisest palju edukamalt teha.
Lisa kommentaar