• Vahetund koolis on õppetöö-, kuid mitte õppe- ja kasvatustegevuse väline aeg.
• Ei tasu karta, et eestikeelne õppekeskkond ja selle toetamine väljaspool õppetunde ohustaks õigust säilitada oma rahvuskuuluvus.

Mitut puhku on ajaleheveergudel arutletud selle üle, kas eestikeelsele õppele üleminekul võib nõuda, et õpilased suhtleksid ka vahetunnis omavahel eesti keeles („Eesti keele pealesurumine vahetunnis tekitab vaid trotsi“. EPL, 22.11.2024; Mart Rannut, „Kas õpilane võib vahetunnis vene keeles rääkida?“. PM, 05.10.2025). Mustvalgete seisukohtade esitamine õigusaktidega reguleerimata ning emotsionaalselt tundlikus küsimuses on tänamatu tegevus ning seetõttu ma seda ei teegi. Kirjeldan vaid, mida on võimalik õigusaktidest välja lugeda õpilaste keelevaliku kohta õppetöövälisel ajal, sh vahetunnis, ning pakun mõne mõtte sellega seotud probleemide lahendamiseks. Selguse mõttes piirdun põhikooli puudutavate sätetega.

Vaatame esmalt, mida ütleb seadus selle kohta, mis koolis üldiselt toimub. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse (PGS) § 1 lõikest 1, aga ka mitmest teisest paragrahvist nähtub, et koolis toimub õppe- ja kasvatustegevus, PGS § 4 lg 1 määratleb põhikooli ülesande harida ja kasvatada ning järgmise lõike kohaselt tuleb selleks luua õpilasele eakohane, turvaline, positiivselt mõjuv ja arendav õppekeskkond. Täpsemalt räägib kooli ülesannetest, õppe- ja kasvatustegevusest ning õppekeskkonnast põhikooli riiklik õppekava (PRÕK).

Oluline õppekeskkond

Õppekava järgi aitab kool kaasa õpilaste kasvamisele loovaks ja mitmekülgseks isiksuseks, kooli õppekeskkond toetab õpilase õpihimu ja -oskuste, eneserefleksiooni ja kriitilise mõtlemisvõime, teadmiste ja tahteomaduste arengut, loovat eneseväljendust ning sotsiaalse ja kultuurilise identiteedi kujunemist. Õppe- ja kasvatusprotsess saab teoks kodu ja kooli koostöö ning õpilase vahetu elukeskkonna koosmõjus.

Õppekeskkonna mõiste avab PRÕK § 5 lg 1: see kindlustatakse koolis õppekava alusel toimuva süstemaatilise ning sihipärase õppe- ja kasvatustegevusega ning õppekeskkonnaks on ka kodu ja laiemas elukeskkonnas toimivad mõjutused. Nii on koolis toimuv hoopis laiem sellest, mis toimub õppetunnis, ning õppekeskkond ei piirdu vaid klassiruumiga.

“Eestikeelset õppekeskkonda toetab ka see, kui õpetajad omavahel eesti keeles suhtlevad.

Vahetunniga seotud regulatsioone on õigusaktides napilt. PGS § 25 lõige 5 ütleb, et õppetund vaheldub vahetunniga, vahetunni pikkus on vähemalt kümme minutit iga õppetunni kohta. Vahetundi mainitakse ka valitsuse määruses „Nõuded statsionaarse õppega üldhariduskooli õppekeskkonnale, terviseriskide ohjamisele ja riskitegurite vähendamisele õppekeskkonnas ning õppe ja kasvatuse korraldamisele“, kuid vahetunni sisustamise lahtimõtestamiseks sellest ei piisa.

Õigusaktidest saab aga selgeks, et koolipäev koosneb tundidest ja vahetundidest. Eesti keele tunnis ning eestikeelses tunnis õpitakse eesti keeles, selle üle ei ole mingit vaidlust. Vahetunnis aga puhatakse õppimisest, selleks ju vahetund ongi. Kuid vaidlust pole tõenäoliselt ka selles, et õpilane ei välju tunnikella helisedes õppekeskkonnast, et siis pärast vahetunni lõppu koos tunnikellega taas sinna siseneda. Ta viibib õppekeskkonnas terve koolipäeva, veelgi enam, riikliku õppekava kohaselt on õppekeskkond ka kodu ja laiem elukeskkond. See aga tähendab, et koolis toimuv jõuab koju, kodus toimuv kooli. 

Eestikeelsele õppele üleminekuga seoses tähendab see muu hulgas, et kui eesti keel ei jõua koos õpilasega kodust kooli, siis koolist koju jõuab see kindlasti ning ka see on kooli õppe- ja kasvatustegevuse osa. Tean kooli, kus vene lapsevanemad on pöördunud kooli poole palvega korraldada neile eestikeelse suhtluse harjutamiseks eestikeelseid tee- ja luuleõhtuid. See on suurepärane näide eestikeelsest õppekeskkonnast, mis ulatub koolist kaugemale.

Eestikeelse õppekeskkonna toetamine

Haridus- ja Teadusministeerium koostas 2024. aastal sisuka juhendmaterjali „Eestikeelsele haridusele ülemineku juhendmaterjal haridusasutustele“, milles antakse eesti keele kasutamisega seotud soovitusi ka õppetöövälistes olukordades. Dokumendist võib lugeda: „Juhul, kui koolis õpivad valdavalt eesti keelest erineva emakeelega lapsed, on loomulik, et õppetööväliselt kasutatakse olmelises suhtluses ka muud keelt. See pole kindlasti lubamatu, kuid aeglustab eesti keele omandamist, võib tekkida kiusatus laiendada muu keele kasutamist olmeliselt tasandilt kaugemale. Seetõttu on oluline teha koolil selged kokkulepped keelekasutuse osas ning nendest ka järjepidevalt kinni pidada. Õppetöövälistes olukordades on soovitatav kasutada siiski suurimas võimalikus mahus eesti keelt.“

Tegemist on soovituste, mitte käskude või keeldudega. See on mõistetav, sest nagu eespool öeldud, ei reguleeri õigusaktid seda, mida peab tegema või mida ei tohi teha õppetöövälisel ajal. Siiski tuleb arvestada, et vahetund koolis on õppetööväline, kuid mitte õppe- ja kasvatustegevuse väline aeg. Nii poleks halb, kui eestikeelsele õppele üle minev kool ütleb oma õppekavas, et kooli õppekeskkond toetab eesti õppekeelele üleminekut, eestikeelse suhtluse igakülgset arendamist ning õpilaste eestikeelset toimetulekut kõikides eluvaldkondades.

“Eestikeelne teave kultuuriürituste kohta aitaks muuta ühiskonna sotsiaalselt sidusamaks.

Eestikeelset õppekeskkonda, aga ka õpetajate julgust ning valmidust õpilastega eesti keeles suhelda toetab ka see, kui õpetajad omavahel eesti keeles suhtlevad. Ning õpilaste ametlikud tunnivälised üritusedki, nagu näiteks õpilasesinduse koosolekud, võiksid toimuda eesti keeles.

Üleminekukoolidel on võimalik oma õppekavas seada õppetundi puudutavate õppe- ja kasvatustegevuse eesmärkide kõrval ka laiemaid eesti keele ja kultuuriga seotud eesmärke ning kirjeldada eesmärkide saavutamist toetavaid tegevusi. Needki ei peaks olema esitatud käskude-keeldudena, vaid pigem võimalusena veeta näiteks õppetundide vahel aega mänguliselt ja lõõgastavalt. Kõike sellega seotut tuleks arutada kooli hoolekogu, õpilasesinduse, õppenõukogu ning lapsevanematega. Usun, et ühelgi asjaosalisel ei oleks midagi sellise lähenemise vastu.

Eesti keel võiks olla näiteks liikumismängude või muu aktiivse puhkuse veetmise vormidega seotud tegevuse läbiviimise vahend. See toetaks eestikeelset õppekeskkonda vähemalt sama hästi kui mõne õppeaine mõistete pähehõppimine, kuigi ka nende tähtsust ei saa alahinnata.

Paljudes koolides on kooliraadio, mis samuti toetab eestikeelset õppekeskkonda, olgu see siis vahetunnis kõlav muusika, eestikeelsete lastejuttude lugemine või eesti keeles korraldatud ning kogu kooliperet kaasavad nuputamismängud. Eestikeelne teave kultuuriürituste (näitused, kontserdid, spordivõistlused jms) kohta aitaks muuta ühiskonda sotsiaalselt sidusamaks.

See oleks ka hea alternatiiv praegusele argipäevale, kus õpilased jälgivad kogu vahetunni keskendunult nutiseadme ekraani, mis väsitab silmi ja aju ega võimalda järgmiseks tunniks välja puhata.

Väärtustatakse ka teisi kultuure

Ei tasu karta, et eestikeelne õppekeskkond ja selle toetamine väljaspool õppetunde ohustaks põhiseaduses sätestatud igaühe õigust säilitada oma rahvuskuuluvus. Paljudel on tuttavaid eesti rahvusest inimesi, kes on suure osa oma elust veetnud võõrkeelses keskkonnas, töötanud aastakümneid välismaal ja omandanud seal haridusegi võõrkeeles. Nad kõik peavad end eestlaseks ning mõne keele oskus lisaks emakeelele ei ole seda mingil moel ohustanud. Nii võiks üks sõnum, mis eestikeelse õppekeskkonna ja selle toetamisega kaasneb, olla seesama, mille toob eraldi välja põhikooli riikliku õppekava keele ja kirjanduse ainevaldkonna lisas esitatud eesti keele kui teise keele ainekava: „Eesti keelt õppides väärtustatakse ka teisi keeli ja kultuure, eriti õpilaste päritolukultuuri.“