• „2013. aastal võitlesime õppekavade lühendamise vastu ja põllumajanduserialade puhul läkski see õnneks. Kolmele ja poolele aastale nüüd mõni kuu otsa panna pole probleem,“ lausub Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskooli direktor Arnold Pastak, kes 35 juhiaasta jooksul läbi teinud hulga reforme.

Arnold Pastak on Eesti pikima staažiga kutsekoolijuht. Äsja algas tal Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskooli juhiametis kolmekümne kuues sügis. Kooliga on mees seotud aga juba 1976. aastast, mil sinna õppima läks. Pärast Eesti Põllumajanduse Akadeemia lõpetamist tuli Pastak 1985. aastal Olustverre tagasi, esialgu töötas õpetaja ja juba nelja aasta pärast koolijuhina.

1990. aastad olid ellujäämisvõitlus. Kutsekoole oli ligi 90, neid liideti ja pandi kinni. Olustvere jäi pinnale. Praegu saab seal õppida lisaks põllumajandusele ka toiduainete töötlemist, käsitööd, majutamist-toitlustamist ja majandusarvestust-maksundust. Kooliarendus on hõlmanud ka ligi tuhande hektariga õppetalu ja mõisakompleksi renoveerimist. Kutsekoolile kuuluvat 26 hoonega Olustvere mõisakompleksi peetakse Baltimaade kõige täiuslikumaks.

Olustvere kutsekooli arendus on olnud teie elutöö. Olete pälvinud selle eest ka Eesti Põllumajandus- ja Kaubanduskojalt aumärgi Eestimaa Heaks. Lisaks koolielu juhtimisele olete pidanud ohjama ehitust ja renoveerimist. Kuidas nii eripalgelisi ülesandeid ühitada?

Arnold Pastak: See on andnud mu tööle lisavärvi. Kui oleksin vaid väikese põhikooli või gümnaasiumi direktor, oleks mul ilmselt juba ammu igav hakanud. 1993. aastast olen kohaliku volikogu liige ja 22 aastat olnud volikogu esimees. Vajan vaheldusrikkust. Minu ülesanded on olnud siinsamas, pole pidanud neid laiast maailmast otsima.

Kõige aktiivsemalt läks elu käima siis, kui Eesti liitus EL-iga. Suur projekt toetas mõisakoole. 2008. aastal hakkasime Norra ja Eesti riigi rahaga viinavabrikut ja talli renoveerima. Teine suur projekt oli kutsehariduse taristu reform, milles kutsekoolid said toetust oma baasi arendamiseks. Oleme toetust saanud ka väiksematest projektidest ja suutnud oma teenitud rahast hoonete remondi jaoks juurde panna. Õnnelike kokkusattumuste tulemusena ja tänu toetajatele on see kõik võimalik olnud. 

Oleme proovinud siduda hooned õppetegevusega. Näiteks tallihoones on miljööloomad: alpakad, hobused, lambad, jänesed, kitsed, kanad. Produktiivloomi meil enam pole, tahtsime 2013. aastal ehitada uue sigala aga tuli seakatk ja jäi pooleli. 

Tallihoones on ka rahvusliku käsitöö õppeklassid, meiereis mesinduse õppebaas, viinavabrikus keraamikud.

Kes tulevad teile õppima?

Oleme üks kahest Eestisse jäänud põllumajanduskoolist. Igal aastal tuleb meile 60 õpilast üle Eesti. 

Kümmekond aastat räägime oma koolist kui toiduketikoolist, pakume erialasid alates tooraine tootmisest kuni töötlemise ja serveerimiseni.

Sel sügisel avasime kutsehariduse reformi käigus uue grupi ja läheme taas üle nelja-aastasele õppele. Eelmine reform oli 2013. aastal, siis öeldi, et kõik õppekavad tuleb muuta kolmeaastaseks. Esimene nelja-aastane õppekava on meil toiduainete töötlemine. Järgmiseks aastaks peavad kõik õppekavad nelja-aastased olema, valmistume selleks.

“Riik ei tohiks mikrojuhtimise tasandile minna. Paneme raamid ja jätame kohalikele õiguse otsustada oma asjade üle.

2013. aastal algas elukestva õppe programm, tolle tuules tuli meile palju täiskasvanuid õppijaid. Toiduainete töötlemise erialal on alati täiskasvanuid palju olnud. Populaarne on olnud mesindus, see eriala on ainult meil. 

Laias laastus võib öelda, et kolmandik meil õppijaist on noored ja kaks kolmandikku täiskasvanud.

Kuidas täiskasvanute õpe kulgeb, kui korduvõppijaile on piirangud?

Kui oled saanud tasuta neljanda taseme kutsehariduse, siis saad samal tasemel tasuta õppida viie aasta pärast. Küll aga saad tasuta edasi õppida viiendal tasemel.

Ei saa öelda, et korduvõppijaid oleks tohutul hulgal. Ehk 5–10% täiskasvanuist käis kutsekoolis ametit omandamas.

Oleme uurinud, mida meil õppinud edasi teevad. Osa on omandanud uue eriala lisasissetuleku nimel, seda eriti maapiirkondades. Näiteks suvel kasvatad taimi ja talvel teed käsitööd. On ka neid, kes on vahetanud eriala. Näiteks on lasteaiaõpetaja avanud keraamikakoja.

Lihatoodete tehnoloogiat õppinute hulgas on jahimehi, lamba- ja veisekasvatajaid. Nemad ei lähe tehasesse liinitööle. Aga kui oskad metsast lastud põdrast toitu teha, oled ohu korral valmis ja kaitstud.

Kui palju teie lõpetanutest kõrgkooli läheb? Üldainete mahu suurendamine peaks reformijate hinnangul selleks paremini ette valmistama.

Pole midagi uut siin maailmas. Kui tulin Olustvere sovhoostehnikumi õppima, läks tehnikumidest edasi õppima kümmekond protsenti. Läbi aegade on kutsekoolist kõrgkooli edasi läinud 5–15%, sõltuvalt aastast, erialast ja koolist. 85% läheb tööle.

Kutsekooli tullakse selleks, et minna tööjõuturule. Kes sihib akadeemilist kõrgharidust, läheb gümnaasiumi. Nüüd ongi küsimus: kas 85% noori on vaja vaevata suure üldainete mahuga, kui neil pole kavatsust ega võimeid kõrghariduses jätkata? 

Kutseharidus pole kunagi olnud tupiktee. Meie põllumajanduserialade lõpetanutest jätkab igal aastal maaülikoolis umbes 10%. Ka rakenduskõrgkoolidesse minnakse. Mõni läheb hiljem, pärast kaitseväge ja mõnda aastat tööl.

Kuidas see õpilasi mõjutab, kui nad peavad kauem õppima?

Eks vaatame, kuidas nad suudavad pakutu omandada. 

Arvan, et ei ole vaja sundi muuta kõik õppekavad nelja-aastaseks. Puhastusteenindaja või kokk vaevalt filosoofiateaduskonda sihib. Ta tahab ameti selgeks õppida ja tööle minna.

Inimesed on erinevad. Võime ju üritada koolis igasuguseid tarkuseid pakkuda, aga kui kõvakettale rohkem ei mahu, võib tekkida õppimise suhtes hoopis tõrge. Tuleks vaadata õppekavati. Kindlasti on IT- ja tehnikaerialade puhul senisest suurem üldainete maht omal kohal, nemad saavad hakkama. 

2013. aastal võitlesime õppekavade lühemaks tegemise vastu. Põllumajanduses läkski õnneks. Kui mina 1976. aastal Olustverre õppima tulin, õpiti põllumajanduseriala kolm ja pool aastat. Praegu on samamoodi. Suutsime 2013. aastal säilitada oma õppekava pikkuse põhjendusega, et õpilased lähevad pärast kolmandat kursust pikale praktikale. Praegu tahetakse, et seda natuke pikendaksime. Kolm-neli kuud otsa panna pole probleem!

Aga võiks vaadata igale erialale otsa, mitte teha lausaliselt. Aeg-ajalt käivad meil kampaaniad. Kõik peavad minema kell üheksa kooli, kuigi külas oleks töökorralduse ja bussiliikluse tõttu mõttekam alustada koolipäeva pool üheksa. Riik ei tohiks mikrojuhtimise tasandile minna. Paneme raamid ja jätame kohalikele õiguse oma asjade üle otsustada.

Kas olete kokku lugenud, mitu kampaaniat olete üle elanud?

Viie aasta eest tulid juhendid, kuidas koroona üle elada. Kästi ventilatsiooni reguleerida. Kui elektri börsihinnad kerkisid, jõudsid meieni uued juhendid: liiga palju ventileerida ei tohi!

Koolitüübid on väga erinevad, erinevad on ka omanikud. Kutseharidus on olnud riigi käes ja seda on kõige rohkem reformitud. Oli 80–90 kutsekooli, praegu on alla 30. 

Riigigümnaasiumid on loodud ja mõistlik on võtta põhikoolijärgne haridus riigi kureerida. Õpilaste arv langeb, raske on kohalikul tasandil otsustada koolide sulgemise üle. 

Kas teil on kõik õpetajad olemas?

Õpetaja klassi ees on koolis kõige tähtsam. Vanasti olid õpetajad kohalikud, nüüd käivad Viljandist ja kaugemaltki. Kasutame ka lektoreid töömaailmast. 

Oleme leidnud inimesed. Meie majas on ka saja õpilasega põhikool. Jagame üldainete õpetajaid nende ja Suure-Jaani kooliga. 

Kui palju õpetajaid õpib?

Mõni õpib kutseõpetajaks, mõni on magistriõppes. Toetame õppimist. Koolitustel kohtuvad nad teiste koolide õpetajatega ja tekib võrgustik. Õpetaja peab olema valmis kogu aeg arenema. Aga koolitöö ei saa olla tulevärk ja vahukloppimine. Õpetaja peab suutma kaasata, õpilasi motiveerida. See on kõige tähtsam oskus.

Õpetaja võib olla väga tark, aga kui õpilased kaasa ei tule, pole tarkusest kasu. Igaüks peab nuputama, kuidas oma pedagoogilise arsenali täidab. Klassi ees selgub, kas saad hakkama. Kolmest ülikoolidiplomist ei ole kasu. Isiksuse roll on oluline.

Kuidas olete säilitanud rõõmsa meele?

Kõik on peas kinni. Ei tasu kogu aeg viriseda, et kõik on halvasti. Ei ole mõtet kulutada energiat nende asjade peale, mis sinust ei sõltu. 

Kahjuks on maailmas palju kurjust. Meil on olnud kümme aastat projekt Ukrainaga. Käisime kevadel seal. Nad külvavad põllul, sünnitavad lapsi, proovivad hakkama saada ja edasi elada.

Peaksime olema õnnelikud, kuigi ümberringi on ärevust. Aga kui oleme ainult ärevad, siis ei saa igapäevast elu elada.

Koolijuhtimine on pikamaajooks. Tulemus ei tule kohe.

Mulle on andnud lisaenergiat täiendavad väljakutsed, nagu mõisa restaureerimine. Püüan hoida silmad lahti ja tundlad püsti, et saada kogemusi ega tekiks rutiini.

Olen rahul ja tänulik elu eest, mis mul on. Loodan, et noored õpetajad kannavad Olustvere vaimu edasi, kui mina hõlmad vöö vahele panen.

Maal on inimesi vähemaks jäänud, aga sa pead uskuma sellesse, mida teed. Peame olema tegusad ja panustama, mitte ootama, et keegi ministeeriumist tuleb ja teeb.

Kutsehariduses on rutiini vähem. Töömaailmas muutub kogu aeg midagi. Soovitan tulla kõigil kutsekooli õppima. Kui enne ei märka tulla, siis pärast ülikooli.

---

KOMMENTAAR

Teeb hingega päris asju

Tarmo Loodus, Viljandi Kutseõppekeskuse direktor:

Mul on hea meel tunda oma naaberkooli juhti üle 30 aasta, viimased 21 aastat oleme olnud kolleegid. Toimekas mees, kes teeb asju hingega nii kohalikus poliitikas osaledes kui koolis. Ütleb, lubab ja peab sõna. Olustvere patrioodina on ta alati kooli ja hariduse eest seisnud. Tänu talle on kool Olustvere mõisas kõik hooned haridusliku sisuga täitnud, avanud selle kõigile külastajatele. Ta avaldab alati julgelt arvamust nii kohaliku elu korraldamises kui haridusküsimustes. Mees, kes ei torma uisapäisa lahingusse, vaid mõtleb asjad läbi, otsib üles iga ettevõtmise iva. Ja tegutseb, kui asi on tema jaoks päris. Kõige pikaajalisema koolijuhina kutsehariduses oskab ta näha hoogtöö korras tehtavate muudatuste mõju, tahab ja oskab seista kutsehariduse hea käekäigu eest. Mul on au ja rõõm Arnoldiga koos tegutseda.