• Eesti kõrgharidus seisab silmitsi raskete valikutega, mis tulenevad rahanappusest. Kui tasulist või vähemalt osaliselt tasulist kõrgharidust mitte rakendada, on vaja riigi toetust. Kui ka seda ette näha ei ole, on ülikoolid sunnitud kohtade arvu vähendama. 

Tartu Ülikooli õppeprorektori Aune Valgu sõnul on kõrghariduse tervis praegu hea, kuid muretsema paneb lähitulevik, ja seda ennekõike seoses rahastusega. Täpsemalt sellega, milliseid rahastusega seotud otsuseid lähitulevikus tehakse või ei tehta. Valk meenutab kokkulepet, mille kohaselt pidi kõrghariduse rahastus aastatel 2023–2026 igal aastal 15 protsendi võrra tõusma, et katta varasemast perioodist jäänud võlga. Sellest lubadusest on riik aga juba teist aastat taganenud. 

“Keegi ei hakka muretsema, et üliõpilased on nüüd ula peal ja keegi neid ei kantselda. Seetõttu ei olegi meil õppejõudude streik päris esimene mõte.

Aune Valk

Teiseks anti lubadus mõelda selle sama nelja aasta jooksul välja pikaajaline kõrghariduse rahastamise plaan, aga alates 2027. aastast pole üldse mingisugust plaani: olgu selleks osaline tasuline kõrgharidus või riigi rahatugi. Praeguse riigieelarve strateegia järgi hakkab kõrghariduse rahastus hoopis vähenema. „Ütleksin seega, et praegu on kõrghariduse tervis väga hea – eriti kui vaadata ka teadustöö poolt, mis on ülikoolidega tihedalt seotud ning edendab ka kõrghariduse kvaliteeti. Mis saab aga alates ülejärgmisest aastast, pole selge,“ alustab Valk. 

Ühe lahendusena on kaalutud osaliselt tasulise kõrghariduse varianti, mida avalik-õiguslikud ülikoolid küll ei toeta. Lisaks peab see olema poliitiline otsus, mida ülikoolid ise teha ei saa. „Riik loodaks nagu selle peale, et kui nemad ühtegi otsust vastu ei võta ja silma kinni pigistavad, saavad ülikoolid ise kuidagi hakkama. Ühel hetkel avastame siis aga, et Eesti noored ei tahagi enam Eesti ülikoolidesse tulla, või peame vastuvõttu koomale tõmbama ja nad lihtsalt ei saa seda enam teha,“ arutleb Valk. 

Kuigi sündimuse kahanemise tõttu hakkab noorte arv ühel hetkel vähenema, ei saaks kohtade vähendamine halvemal ajal tulla. Seda põhjusel, et koolikohustuse iga on tõusnud ja gümnaasiumilõpetanute arv võib seetõttu kasvada. „Kui meie kõiki neid noori puuduliku rahastuse tõttu ära mahutada ei suuda, jääb igal aastal sadu noori ülikoolide uste taha. Küsimus on, mida see endaga kaasa toob: kas nad lähevad välismaale või hakkab kõrghariduseta jäänud seltskond taas kasvama?“ mõtiskleb ta. 

Valk ei usu siiski, et lahendus võiks olla streik. Õppejõudude palk on küll üha konkurentsivõimetum ja streiki on arutatud, aga iga kord on jõutud järelduseni, et kui näiteks õpetajad või arstid streigivad, siis selle mõju ühiskonnale on väga kiire. Kui streigivad aga õppejõud, ei juhtu mõne päevaga midagi. „Keegi ei hakka muretsema, et üliõpilased on nüüd ula peal ja keegi neid ei kantselda,“ räägib ta. Kõige tõenäolisema variandina hakkavad ülikoolid õppimisvõimalusi kokku tõmbama, ja kahjuks tehakse seda lähiaastatel gümnaasiumi lõpetavate noorte arvelt. „See on meiegi jaoks väga raske otsus, aga kui midagi üle ei jää, on see esimene samm.“ 

Kui konkreetseks minna, siis pikaajalises plaanis on juba tükk aega selge, et Eestis on arste juurde vaja. Teatavasti kahandati üheksakümnendatel majandusraskuste tõttu arstitudengite vastuvõttu ja seega on Eestis ühes põlvkonnas arste palju vähem. „Kui me nüüd arstide vastuvõttu ei suurenda, oleme kümne aasta pärast kõik totaalselt hädas, kuna arstid ei teki üleöö. Ühiskond ei näe seda kahju homme, aga millalgi tulevikus on see vägagi nähtav. Vastutustundetu on sellised pikaajalised otsused tegemata jätta,“ rõhutab Valk. 

Niisiis on ülikoolid üldharidusreformidel ja sellel, mis koolides toimub, silma peal hoidnud küll, kuid eelkõige koolikohustuse ea tõusuga seoses. Aga näiteks selle üle, kas põhikooli lõpus tehakse järeleksameid või mis ajal need täpselt toimuvad, väga pead ei murta. „Käisin hiljuti just Saaremaal loenguid pidamas ja publikus olnud õpetajad küsisid korduvalt, kas järeleksamite kaotamine on õige otsus. Mina ei näe, et see ülikooli seisukohast midagi väga mõjutab,“ selgitab Valk. Suurem mõju on sellel, kui hästi suudab kool tehisaru ajastul õpilaste õpimotivatsiooni hoida. 

“Jõuga inimeste kutseharidusse surumine ei ole plaan, mis meid päästab.

Mikk Kasesalk

Milline plaan on riigil seoses kõrghariduse rahastusega, on ka Tallinna Ülikooli strateegiajuhi Mikk Kasesalgu hinnangul lähema viie aasta põhiküsimus. Ta meenutab, et kui tasuta kõrghariduse reform rakendus, oli sinna kirjutatud ka kõrghariduse mahu vähenemine. „Tinglikult öeldes võeti ülikoolidelt võimalus raha teenida ja kuigi sellel reformil oli mõistagi ka palju häid tulemeid, siis rahastusmehhanismi piisavalt hästi läbi ei mõeldud,“ alustab Kasesalk. 

Kuigi mikrokraadide eest ülikoolid raha küsida saavad, siis suured summad seostuvad ikkagi tasemeõppemaksuga. „Summad, mis kataks ära ülikooli vajadused nii, et riik ise ei panusta, algavad 3000 euro suurusest õppemaksust semestri kohta,“ nendib ta.

Tasuta või tasuline?

Ülikoolid ise tasulist kõrgharidust tingimata ei poolda. Ideaalis võiks riigi rahastusmudelist nende toimimiseks ja arenguks piisata. Tartu Ülikooli üliõpilaskonna esimees Eneken Riin Salong ütleb, et nemad seisavad kindlalt tasuta kõrghariduse säilimise eest. Kui kõrgharidus muutub tasuliseks, peab esimese asjana korralikult läbi mõtlema toetusmehhanismid, et hoida seda võrdselt kättesaadavana. Kõrgharidus on tema sõnul Eestis üks suuremaid sotsiaalse mobiilsuse tiivustajaid ja ka julgeoleku seisukohalt on just kõrgharitud ühiskond see, kes suudab kriitiliselt mõelda ja manipulatsioonidest läbi näha. „Arvestades, milliste võtetega inimeste pähe poetakse, on see vaat et kõige tähtsam,“ leiab Salong. 

“Just kõrgharitud ühiskond suudab kriitiliselt mõelda ja manipulatsioonidest läbi näha.

Eneken Riin Salong

Aune Valgu sõnul on ülikoolide tervis lisaks rahastusele seotud ka sellega, kui võrdselt õppida soovijad haridusele ligi pääsevad. Ta nendib aga, et ka tasuta kõrgharidus ei taga veatult võrdset süsteemi: „Laps, kes saab õppida ülikoolis vanemate kodus elades ja nende külmkapist süües, ei ole samas olukorras kui maapiirkonnast õppima tulnud noor ja tema perekond. See on väga suur ebavõrdsuse allikas ja praegu toetusmeetmed seda piisavalt ei kompenseeri.“ 

Valgu hinnangul saavad tasuta haridusest rohkem kasu need, kelle majanduslikud võimalused on paremad, kelle vanematel on kõrgharidus ning kes elavad Tallinnas või Tartus. Ehk need, kes jaksaksid oma hariduse eest osaliselt ka maksta. „Natuke paradoksaalne, aga oleks hoopis võrdsem, kui kõrgharidus oleks osaliselt tasuline: kaugematest piirkondadest ülikoolis käijaid toetaks riik või oleks neile tagatud laen, mida nad saaksid sobival ajal ja soodsatel tingimustel tagasi maksta,“ usub ta. 

Mikk Kasesalk näeb, et tasulise kõrghariduse rakendamisel ligipääs sellele halveneks. „Eesti kõrghariduse tugevus on just see, et meil ei ole kõrget lävepakku, mis otsustaks, kas noor saab edasi õppida või mitte. Kivid, kus all raha peidus on, on nii suured, et arusaadavalt ei taha keegi neid ümber lükata.“

Kindel on aga see, et kui rahastus edasi üha kahaneb, ei saa suurenevale kõrghariduse omandamise huvile vastu tulla. Kasesalk räägib, et nelja-aastane kõrghariduse toetuse kasv aitas tekkinud auku natuke kinni mätsida ja jõuda sinna, kus oleks võinud juba varem olla. „Üks realistlik stsenaarium on tõesti see, et ligipääs halveneb, aga usun, et pärast 2027. aasta valimisi hakatakse tasulisest kõrgharidusest jälle rääkima.“  

Ülikoolide ja ühiskonna seisukohast kaasneks sellega aga halba rohkem kui head ja kindlasti peab kaaluma, kas kõrgharidust on võimalik kuidagi edasi toetada, nii et tasulist kõrgharidust poleks vaja. „Ülikooli jaoks on pikaajaline vaade kõige olulisem – nii see ei käi, et ühel hetkel kaotame mingid kohad ära. Need, kes on alustanud näiteks kolmeaastast õpet, peavad saama selle läbida,“ arutleb Kasesalk. 

Kõrghariduse väärtus kasvab

Iga-aastasest ülikoolide maine uuringust tuleb välja, et Eesti kõrgharidus on heal tasemel ja tööturul väärtustatud. Kõrghariduse eest makstakse praegu suuremat palgalisa kui 10 või 15 aastat tagasi. Riikide lõikes see mõistagi erineb ja Valk on rõõmus, et selles edetabelis ei asu Eesti tippude hulgas: seal asuvad riigid, kus keskmine palk erineb alampalgast väga palju, kohati lausa kolm korda. Teine äärmus on Põhjamaad, kus sotsiaalsuhted on väga reguleeritud ja miinimumpalk kõrge. „Meie asetseme kuskil seal keskel. Ühest küljest ei ole me oma põhiharidusega inimesi välja külma kätte jätnud, aga teisest küljest annab kõrgharidus palga ja tööhõive mõttes selge eelise,“ räägib Valk. 

Kõrghariduse väärtust näitab ka rahvusvaheline täiskasvanute oskuste uuring. Seda on tehtud kaks korda: 2013. ja 2024. aastal. Vanuserühmas 25–65 on kõrgharitute osakaal selles ajavahemikus kümne protsendi võrra kasvanud. Kõrgharituid on tulnud oluliselt juurde ja nende oskused on läinud paremaks. Seega ei saa Valgu hinnangul öelda, et kui üliõpilasi on rohkem, ei suuda ülikoolid neile nii häid teadmisi anda. 

Kõvasti kostab aga nende tööandjate hääl, kelle sõnul on kutseharidusega inimesi juurde vaja. Valk tõdeb, et sellest tehakse üllatav ja lausa rumal järeldus, nagu oleks kõrgharidusega inimesi vaja vähem. „Ligi kolmandik inimesi jääb Eestis praeguse seisuga ju mõlemast haridusest ilma. Juurde on vaja nii kutse- kui kõrgharidusega inimesi.“

Kui jälgida ka tuleviku töökohtade prognoosi, mille OSKA on järgmiseks kümnendiks teinud, eeldab üle poolte nendest töökohtadest just kõrghariduse olemasolu Seega on ka kõrgharitud inimesi vaja rohkem. „Kui vaatame aga asendusvajadust töökohtade puhul, kust minnakse pensionile või mujale tööle, siis on esikohal tõesti kutseharidus,“ ütleb Valk. 

Mikk Kasesalk leiab, et kui riigi soov on suunata noored kutseharidusse, peab pilgu peale heitma ka palkadele. „2023. aasta statistika kohaselt sai magistrikraadiga töötaja sisuliselt kaks korda rohkem palka kui kutsehariduse omandanu (bit.ly/3VZxAc2). Soovitus minna kutseõppesse ja hakata vähem palka saama on noorele vaevalt meeltmööda,“ mõtiskleb Kasesalk.  

Palgaturu selline tendents näitab tema sõnul ka, et Eestis on kõrgharitud spetsialiste vaja. Vastasel korral ei oleks nende palgad nii palju kõrgemad. Järelikult ei saa rääkida ka mingist kõrgharitute üleküllusest. 

„Ma arvan, et jõuga inimeste kutseharidusse surumine ei ole plaan, mis meid päästab. Põhjus ja tagajärg on natuke sassi läinud,“ leiab Kasesalk. Ta viitab riigi näilisele kavatsusele panna Eesti tööstus ja majandus õitsema kutsehariduse atraktiivseks muutmise kaudu. Seejuures võetakse eeskujuks Soome, mis ei ole Kasesalgu sõnul tingimata hea võrdlus. „Soomes toimib see sellepärast, et seal on atraktiivne tööstus, mitte kutseharidus. Seal on palju kõrgtehnoloogiat ja masinatööstust, mida Eestis vähemalt sellel tasemel veel ei ole,“ selgitab ta. 

Et tööstus ja seeläbi majandus õitsele lööks, on tema hinnangul just teadusarenduse ja ülikoolide teha, ning kui sellele niipidi läheneda, muutub loomulikul moel atraktiivseks ka kutseharidus. 

„Mulle tundub, et neid üksikuid kriitilisi hääli, mis ütlevad, et kõrgharidus ei ole nii oluline, kui me väidame, võimendatakse üle. Tööandjad ei paista seda meelt olevat. Isegi kui nende jaoks ei ole nii olulised erialaoskused, saavad nad usaldada töötajat, kes on ülikoolis teatud tegevused läbinud, nii et esimese kriisi peale ei lagune kõik laiali,“ võtab Kasesalk kokku kõrghariduse väärtustamise Eestis. 

Ta ei salga, et IT-valdkonnas on tõesti olnud juttu sellest, kuidas ülikoolist tulnud noored ei ole viimase aja vajadustega hästi kursis ja ettevõtetel oleks lihtsam töötajad ise välja õpetada. Tehisaru tulekuga on see jutt aga vaibunud, kuna täpselt nendeks töödeks pole inimest enam vaja. „Keerulisemat tüüpi IT-arendusega saavad hakkama ikkagi ülikoolilõpetanud, ja need, kes hommikust õhtuni tuimalt koodi kirjutasid, on asendunud masinaga. Ülikoolilõpetaja sattus varem lihtsalt tegema tööd, milleks ta oli ülekvalifitseeritud.“ 

Taset häbenema ei pea

Eesti ülikoolidest rääkides on huvitav mõelda ka sellele, milline on nende maine välismaal. Valgu sõnul on aus vastus, et suvaline inimene välismaal Eesti ülikoole ei tea. „Küll aga saame jälgida näiteks seda, kui hästi meie ülikoolide lõpetanud mujal magistrantuuris või doktoriõppes hakkama saavad, ja selle koha pealt ei ole meil midagi häbeneda,“ rõõmustab ta.

Kui mõelda välismaal levinud ülikoolide pingeridadele, siis seal mängib väga suurt rolli just maine. „Seal arvestatakse küll mitmesuguseid näitajaid, aga ligi kolmandiku tervikust moodustab maine,“ tõdeb Valk. Ülikoolide maine hindamiseks ja võrdlemiseks küsitakse tööandjate ja teiste ülikoolide arvamust. Ka Valk on pidanud taolistele küsimustele vastama. „Küsimus kõlas umbes nii, et millised on 20 parimat ülikooli maailmas. Tõenäosus, et keegi nimetab nende seas Tartu Ülikooli, on ju suhteliselt väike,“ nendib Valk ning jätkab: „Kui vaatame, mis seal pingereas meie ülikoolide kohta tõstab ja mis langetab, siis maine ei ole meie kõige tugevam külg, aga kui mõelda, miks peaks vastaja üldse meie ülikoole teadma, siis võime öelda, et meie maine on ikkagi üllatavalt hea.“ 

Eelmisel aastal tehti uuring ka meie lähiriikides ja paraku ei teadnud Soome, Läti, Leedu või Poola noored Eesti ülikoolide kohta nii palju, kui me tahaks. „Soomes ja Lätis meie ülikoolide nimesid küll teatakse, aga mida ja millistel tingimustel nendes õppida saab, enam mitte,“ ütleb Valk. Seetõttu kavandab Tartu Ülikool oma ingliskeelset õpet lähiriikides reklaamida. 

Eneken Riin Salong lisab, et rahvusvahelisi tudengeid ei too Eestisse tingimata konkreetne ülikool, vaid Eesti riik. „Teatakse, et Eesti on digiriik. Poliitikauuringute instituudi välistudengite jaoks on oluline ka Eesti geograafiline asend.“ 

Kasesalk räägib, et edetabelid adekvaatset informatsiooni ei anna, kuna valdkonniti on kõikides ülikoolides haridustase väga erinev. „Meil on valdkondi, kus kuulume maailma tippude hulka, ja neid, milles saab mujal parema hariduse,“ ütleb ta. Tuleb ka aru saada, kellega on mõistlik end võrrelda: kas riikidega, kus areng on olnud pidev juba aastasadu, või nendega, kelle ajalugu sarnaneb meie omaga. „Oleme enda suhtes kriitilised, kuna võrdleme end Põhja-Euroopaga, ja avanev pilt ei ole kuigi kena. Kui aga mõelda selle peale, kui palju oleme ennast ületanud, siis on meie geograafiline positsioon meile selgelt kasuks olnud. Küll aga ei saa me teiste riikide pealt kõike kopeerida, kuna süsteemid on erinevad. Peame konteksti arvesse võtma,“ lõpetab Kasesalk. 

---

Teadus- ja arendustegevuse ning kõrg- ja kutsehariduse poliitika asekantsler Renno Veinthal:

Kõrghariduse rahastamine on saavutamas ajaloolist kõrgtaset

Hariduse, sh kõrghariduse ja teaduse rahastamisest rääkides ei saa jätta arvestamata laiemat konteksti: ühest küljest riigi majanduse ja rahanduse olukorda tervikuna, teisalt regiooni julgeoleku olukorda ja vajadust järsult suurendada kaitsekulusid. Kõike seda arvestades on kõrghariduse kulud olnud viimaste aastate riigieelarves märkimisväärselt suured.

Tegevustoetus tõuseb

2026. aasta riigieelarve eelnõus on kõrghariduse tegevustoetuseks planeeritud 290,5 mln eurot. Võrreldes 2025. aastaga kasvab tegevustoetus 28 mln euro võrra ehk 11%. Kui võrdleme järgmist aastat 2020. aastaga, siis näeme sel perioodil peaaegu kahekordset kasvu: 2020. aastal eraldati avalik-õiguslikele ülikoolidele ja HTM-i haldusalas tegutsevatele riigi rakenduskõrgkoolidele toetust kokku 155 mln eurot.

Riigi eelarvestrateegiasse on 2027. aastaks tõepoolest kavandatud 6 mln euro suurune langus, aga isegi siis jääb tegevustoetus 22 mln euro võrra suuremaks, kui see oli tänavu, st 2025. aastal. Loodame väga, et 2027. aasta riigieelarve läbirääkimistel tuleb arutelu alla kõrghariduse tegevustoetuse edasine kasv. Kuid veel kord, kasvu võimalus sõltub otseselt sellest, milline on riigi rahanduse, majanduse ja julgeoleku olukord.

Tasuta kõrgharidus jääb 

Riik on seadnud kõrgharidusõppe korraldamisel prioriteediks, et kõrghariduse esmakordne omandamine on üliõpilasele tasuta. Selline nn tasuta kõrghariduse põhimõte säilib. Ent kui inimene tuleb mitmendat korda kõrgharidust omandama, on kõrgkoolidel õigus teatud juhtudel küsida õppetasu. See võimaldab suunata kõrgkoolidel rohkem tegevustoetuse raha kõrgharidust esmakordselt omandajate õpetamiseks.

Tasuta õppesse vastu võetud üliõpilasi oli kümnend tagasi rohkem kui praegu, seega on kõrgkoolidel võimekust pakkuda õppekohti ka suuremale soovijate hulgale. Iga lisanduv õppekoht ei tähenda automaatselt samas mahus kulude kasvu, kuivõrd osalt saab õppekohtade arvu kasvatada efektiivsust suurendades, näiteks õppegruppide suurust optimeerides.

HTM on algatanud uued seadusemuudatused, et laiendada eraraha kaasamise võimalusi kõrgkoolide jaoks. Samal ajal tahame laiendada magistriõppe võimalusi, et kõrghariduse korraldus vastaks paremini ühiskonna ja tööturu vajadustele. Nii on kavas anda kõrgkoolidele õigus nõuda õppekulude hüvitamist üheaastase magistriõppekava üliõpilastelt. Need õppekavad on mõeldud töötavatele inimestele, kellel on varasem bakalaureusekraad vähemalt nelja-aastasel õppekaval, magistrikraad või töökogemus valdkonnas. Õpet pakkudes arvestatakse võimalikult palju nende teadmiste ja oskustega, mis inimesel juba on. Neil, kelle eesmärk pole magistrikraad, jääb võimalus valida mikrokraad, kus ei ole ka lõputöö kirjutamise kohustust. Magistrikraadi omandamise peamiseks viisiks jääb siiski tavapärane kaheaastane tasuta magistriõpe, mis on suunatud just varasema magistrikraadita õppijatele, kelle põhitegevus on õppimine. Lisaks soovime anda kõrgkoolidele võimaluse kaasata eraraha doktoriõppes, kus seni tasuline õpe puudus, ning lubada nõuda õppekulude hüvitamist väljastpoolt Euroopa Liitu tulevatelt doktorantidelt.

Varasemas elukestva õppe strateegias oli seatud kõrgharidusega inimeste osakaalu eesmärgiks 40%. Uues haridusvaldkonna arengukavas aastani 2035 on eesmärk tõsta kõrgharidusega inimeste osakaal 45%-ni. Andmed kinnitavad, et me liigume selles suunas: kui 2022. aastal moodustasid kõrgharidusega inimesed 25–34-aastaste vanusegrupis 40,3%, siis 2024. aastal 41,6%.

Peame oluliseks, et kõrgharidusõpe vastaks tööturu vajadustele. See ootus on fikseeritud juba kõrgharidusstandardis õppekavadele esitatavate nõuetena, lisaks ülikoolidega sõlmitud halduslepingutes ja ka kõrgkoolide tulemusrahastamisel, kus arvestame lõpetanute hõivatust tööturul.

Kõrgem haridustase tähendab kõrgemat sissetulekut

Haridustaseme ja palga seoseid käsitleme analüüsis „Edukus tööturul“, mille viimane väljaanne valmis 2024. aastal ja mis tugineb 2022. aasta andmetele. 2021. aastal kõrghariduse lõpetanute keskmine brutokuupalk oli 2022. aastal 2013 eurot ja mediaanpalk 1797 eurot. Õppesuundade lõikes olid kõrgeimad palgad IKT-alal, kõige madalamad aga keelte, kunstide, põllumajanduse ja humanitaaria õppesuuna lõpetanutel. Üldiselt kehtib reegel, et mida kõrgem on lõpetatud haridustase, seda suurem on sissetulek.

Ka värske OECD haridusstatistika kogumik „Education at a Glance 2025“ kinnitab, et kõrgem haridustase tähendab suuremat tööhõivet ja palka ning kõrgharidusega inimeste osakaalu kasv ei kahanda kuidagi seda lisandväärtust, mille annab kõrgharidus nii selle omandajale kui ühiskonnale. OECD riikides teenivad kõrgharidusega inimesed keskmiselt 54% rohkem kui keskharidusega töötajad, kõige suurem on vahe Lõuna-Ameerika riikides. Eestis on see erinevus 42%, mis pelgalt arvudele tuginedes viitab kõrghariduse kasinamale majanduslikule kasule, ent ka väiksemale sissetulekute ebavõrdsusele. Kesk- ja kõrgharitute vahelise palgalõhe näitajad ei erine Eestis oluliselt meiega kultuuriliselt ja majanduslikult sarnaste riikide omadest: Soomes on see erinevus 40%, teistes Põhjamaades 18–25%.