• Ebameeldiv koolituskogemus aitab meelde tuletada, milliseid tunde ei tasu ise teha või milline mitte olla.
• Kohustuslik koolitus mõjub nagu kohustuslik kirjandus. Isegi siis, kui mõlemad on tegelikult head.

„Hea õpetaja teab, kuidas seda teha!“ vastas range häälega koolitaja. Nii me seal olime – neli „kehva õpetajat“, kes olid tulnud koolitusele, et saada teada, kuidas hariduslike erivajadustega lastega toimetada. Tulime koolitusele, mis soovijate vähesuse tõttu pidi ära jääma, aga 20 aastat tagasi liikus info aeglasemalt. Ülikooli pealt leiti õppejõude, kes saadeti meie aega täitma. Üks tuli paljundatud lehtede patakaga, et me lugegu. Arutelu ei järgnenud. Lõunapausi ajal jagasime üksteisele oma kogemusi ning oli tore naljatleda selle üle, et olime osutunud tülinaks. Õnneks oli paar asjalikku lektorit ka, nii et ei tekkinud vastumeelsust koolituste suhtes. Aga sai aimu, miks mõned peavad koolitusi mõttetuks ega käi neil.

Õpetajad pole kerge sihtgrupp, sest nad tunnevad ära, kui tegemist on jamaga. Nii nagu me neljakesi tundsime ära olukorra, et loenguks ei oldud jõutud valmistuda. Ja nagu õpilased, tunnevad ka õpetajad ära ebakindla ja/või ebapädeva esineja. 

Järgmisena käisin seal 20 aasta taguses ajas Krista Mägi kirjandusõpetajate koolitusel. Ajalooõpetajana andsin äärealal ka eesti keelt ja kirjandust. Koolitajaks praeguseks meie seast lahkunud Krista Mägi, kes oli olnud põhikoolis mu õpetaja. Teadsin, et tema ajatäitega ei tegele. Koolitus oli konkreetne: üks-kaks noorteraamatut ja mida kõike nendega tunnis teha. Vaatlesime töölehti, mis anti koju kaasa nii töövahendiks kui inspiratsiooniks. Seejärel veel mõned õppetekstid ja ülevaade, kuidas nendega toimetada. Lisaks rääkis ta oma kogemustest, mis tunnis töötab, mis ei tööta ja miks. Oli nii, nagu reklaamis lubatud.

Võrdsed partnerid

Mulle meeldib, kui koolitaja on tulnud selgitama ja toetama. Temal on hea idee ja ta on valmis seda jagama ning me oleme kõik võrdsed, sest ajame ühte asja. Koolitaja ei tule demonstreerima oma tarkust ega tähtsust.

Hiljutisel autismiteemalisel koolitusel oli esimese tunni jooksul osalejate ja koolitaja vahel ainult dialoog. Kuidagi loomulikult hakkasid tulema õpetajatelt küsimused. Koolitaja vastas, nagu räägiks sõbrale filmist, mida soovitab vaatama minna. Ei olnud erialaterminitest kubisevaid slaide, piisas A1-paberist, markerist ja oma ala spetsialistist, kes oskas rääkida. Aga näis, et kõigile see ei sobinud. Ja täiesti normaalne. Klassiski on õpilastel erinevad eelteadmised ja eelistused. Kui tunniteemaks on Vana-Kreeka, soovib mõni õpilane kuulda täpsemalt Kreeka-Pärsia sõdadest, samas kui ta pinginaaber ei tea, kus asub Kreeka. Mõni tahab loengut, teine grupitööd. 

“Õpetajad pole kerge sihtgrupp, sest nad tunnevad ära, kui tegemist on jamaga.

Grupitööd või aktiivõppemeetodid mulle ei istu. Ja ma pole ainus. See sarnaneb hirmuga tänapäevase teatrietenduse ees, kus on oht, et sind kaasatakse näitemängu ja võid sattuda ebamugavasse olukorda. Aga tulid ju lülituma välja tavaelust, nautima kunsti. Võõraste sekka ei ole alati mugav tulla. Selsamal autismikoolitusel oli plaanis grupitöö ja meile selgitati, et jaa, see pole mugav. Aga see annab meile aimu, mida tunneb autist, kui peab olema olukorras, mis talle ei sobi. 

Aktiivõpe peab sisu toetama

Aktiivõpe sobib, kui see toetab sisu. Näiteks kolmepäevasel noorsootöötajate koolitusel võis eeldada, et seal on rohkem liikumist kui ajalooõpetajate sügiskoolis. Ja oli täiesti arusaadav, miks eri riikidest tulnud osalejad pidid end reastama selle järgi, kust keegi pärit oli. Meil oli ees kolm koostööpäeva ja jäälõhkujad olid omal kohal. 

Aktiivõpet olen saanud alates 7. klassist, aga enim sobib mulle loeng, märkmete tegemine ja võimalus esitada küsimusi. Pärast tööpäeva ei jaksa lugeda ja nii avardad silmaringi koolitustel. Nüüd tean, et olemas incel ja darkweb, milline on soomeugrilaste olukord Venemaal, mis on maailmaharidus, kuidas tunda ära propagandat jne.

Mõnigi kord olen aga pettunud. Ebameeldiv kogemus aitab meelde tuletada, milliseid tunde ei tasu ise teha või milline mitte olla. Olen jätnud pooleli koolitusi, kus koolitaja on üleolev. Ta ei tee vahet täiskasvanu koolitamisel ja rüblikute koolitunnil. Irooniline tänitamine pole see, mille abil end kehtestada. Seda ei peaks ka õpilastega kasutama. Iseasi, kas inimene saab aru, et tänitab või et ta nali pole muhe lõõp.

Õrn teema on telefonid. Olen koolitusel tööajast, see tähendab, et pean olema kontaktis koolijäänutega. Anda ligipääs töölehele, täpsustada tööjuhendit vms. Guugeldan midagi, mida just kuulsin. Sain hea mõtte, mida tahan jagada kolleegidega.

Raske on, kui koolitaja ei ole hea avalik esineja. Ta on oma erialal pädev, muidu ka hea inimene, aga auditooriumi ees ei tunne end hästi ja räägib kohusetundlikult monotoonselt oma aja täis. Eriti karm, kui ta on tellitud koolivaheajal terveks päevaks. See paneb suhtuma skeptiliselt kollektiivkoolitustesse isegi siis, kui sekka satub mõni asjalik.

“Olen jätnud pooleli koolitusi, kus koolitaja on üleolev. Ta ei tee vahet täiskasvanu koolitamisel ja rüblikute koolitunnil.

Pettun, kui koolitus ei vasta ootustele. Lähen saama vastuseid, aga selle asemel on mängud, mille kaudu edastatava sisu maht on kolm minutit. Minu õudusunenägu on rivistusega alanud tunniajane õpituba, kus tuleb end tutvustada. Seejärel räägib igaüks oma grupis, mida teemast teab, misjärel räägib iga grupp teistele, mida sellest teemast teab ja lõpuks joonistame plakati või teeme inimskulptuuri sellest, millest rääkisime. Ma ei läinud sinna omandama meetodeid, vaid teadmisi. Ei kujuta ette sellist ülesehitust tunniajasel ajalooloengul. 

Tähtis on sisu, mitte tõend portfoolio jaoks

Lühidalt: ma lähen koolitusele asja pärast, mitte portfoolio jaoks tõendit saama. Sinna minek tähendab, et valmistan ette tunnid enda asendajale ning pärast pean valminud töölehed üle vaatama, et õpilastele ei jääks muljet, et iseseisvat tööd ei peagi tegema. 

Koolitus töötab, kui kõik kohalviibijad tahavad seal olla ja teavad, miks nad seal on. Kui on tuldud, sest on kästud, ei lase protestist tekkinud jonn lektori juttu läbi. Kohustuslik koolitus mõjub nagu kohustuslik kirjandus. Isegi siis, kui mõlemad on tegelikult head. Siit ka tõdemus: õpetajad on raske sihtgrupp.

Tänan siinjuures kõiki oma direktoreid, kelle jaoks on normaalne, et töötajad käivad end täiendamas. Olen kuulnud, et see polegi kõikjal tavaline. Koolitustel käimata ei oskakski seda hinnata.