Tegus õppeaasta Tartu Terakese lasteaias on alanud. Kuna meie lasteaia käesoleva õppeaasta moto on „Dialoog – omailmade kohtumine“, oleme võtnud oma Silmaterakeste rühmas eesmärgiks pöörata rõhku laste dialoogile elu enesega, teisisõnu õpetada neile tänulikkust, tagasihoidlikku tarbimist, enda ümber hea ja ilusa nägemist, rahulikku ja rõõmsat meelt, õiglust, avatust, arutlemisoskust, põlvkondade sidusust.

Silmaterakeste rühmas on aastaid olnud olulisel kohal muinasjutuhommikute läbiviimine, muusika vastu huvi äratamine ning koostöö. Meie rühma eripärale toetudes veetsimegi 22. septembril mõnusa õhtu vanavanemate seltsis iga-aastast vanavanemate päeva tähistades.

Rühma tähtsad väärtused on Aidi Valliku raamatu „Ilmaveski terakesed“ põhjal olnud läbi aastate armastus ja hoolimine. Peame väga oluliseks lapse isiksuse kujundamist sotsiaalsete suhete kaudu: rühma traditsioonide järgimist, ühistest kokkulepetest ja rühma väärtustest kinnipidamist ning hingelise tasakaalu saavutamist. Oleme seda püüdnud teha eelkõige lugude, muinasjutuhommikute, dramatiseeringute, muusika kaudu.

Hindame traditsioone ja tähistame rahvakalendri tähtpäevade kõrval järjekindlalt perepäevi: vanavanemate päeva, isadepäeva, emadepäeva. Vanavanemate päeva tähistamine on üks meie aasta suursündmusi.

Nii nagu varemgi, oli ka sel sügisel vanavanemaid kokku tulnud üle Eesti. Õhtuses muinasjuturingis oli jutuvestjaks Mete vanaema, kes ka kevadel käis rühmas lastele omaloodud muinasjuttu vestmas. Kuna tookord meeldis tema jutustatud muinasjutt lastele väga, palusid lapsed vanaemal kuuldud loole järjejutu mõelda. Mete vanaema oli rõõmuga nõus ning laste välja käidud mõte saigi juba sel aastal teoks.

Õhtu algas meie traditsioonilise muinasjutulauluga. Kerisime lahti jutulõngakera, mis veeres läbi nii suurte kui ka väikeste pihkude. Süütasime muinasjutuküünla ning kandlehelid aitasid õiget meeleolu luua. Kõik kuulasid lugusid põnevuse ja ootusärevusega.

Oleme õnnelikud ja tänulikud, et meil oli võimalus taas kord eri põlvkonnad veel tugevamini kokku siduda ning meie jutulõngakerasse sai keritud  juurde üks imearmas ja siiras muinasjutt. Nii mõnigi vanavanem avaldas õhtu lõppedes soovi edaspidistes muinasjuturingides osaleda.

Ühe osaleja tagasiside oli selline: „Selle ürituse võlu peitus väikestes kultuurilistes ja sümboolsetes detailides. Eriti liigutav oli lõngakera kasutamine põlvkondade ühendamiseks, mis pani mõtlema armastusele, mis suguvõsasid ühendab, ning muinasjuttudele, mälestustele ja väärtustele, mida vanemad ja vanavanemad meile pärandavad. Lapsed laulsid tublisti kandle saatel, vanavanemad jagasid muinasjutte, lapsed lugesid luuletusi ning pärast said kõik nautida laste valmistatud võileivakesi, kringlit, kohupiima-õunakooki ja teed. Koos meisterdati õhtu lõpetades imearmsaid sokinukke. See õhtu väljendas tänulikkust eelnevatele põlvkondadele.“

Oleme väga tänulikud kõikidele osalejatele koosoldud aja, pühendumise ning hoolimise eest. Jääme põnevusega ootama uusi kohtumisi ning uusi muinasjutte ning lugusid.