Jakob Westholmi Gümnaasiumi direktor Rando Kuustik: 

Minu hinnangul on põhikooli lõpetamise tingimuste leevendamise kavatsus palju sügavama probleemi sümptom. Nimelt tehakse hariduses otsuseid ülemäära kiiresti, läbi mõtlemata ja liiga vähe tegelikkust arvestades. Kool ei ole katsepolügoon, kus saab igal sügisel proovida uut lahendust ja vaadata, mis saab. Iga kord, kui riik muudab lõpetamise tingimusi või eksamite tähendust, liigub kogu süsteem paigast. Õpetajate töö sisu muutub, õpilaste motivatsioon kõigub, kooli planeerimisvõime väheneb ja ühiskonna usaldus hariduse vastu mureneb.

Selgusetus on hariduses kõige suurem vaenlane. Kui õpetaja ei tea, mille järgi tema õpilasi hinnatakse, ei saa ta ka õpetust vastavalt kujundada. Kui õpilane ei mõista, mille nimel pingutada, on väga raske temalt pühendumist oodata. Ja kui kool ei saa oma tööd pikalt ette planeerida, ei saa rääkida kvaliteedist ega õiglusest. Lõpueksam ei ole pelgalt hindamisvahend – see on ka ühiskondlik kokkulepe, et meil on olemas ühised standardid ja ootused. Kui need hajuvad, muutub lõpudiplom aja jooksul lihtsalt paberiks, mille tähendus ja kaal on segane.

Arvan, et praegusel kujul teeksid kavandatavad muudatused olukorra pigem halvemaks. Eesmärk – vähendada õpilaste stressi ja keskenduda rohkem õppimise sisule – on õige ja vajalik. Kuid valitud tee ei vii sinna. Kui lõpueksamid kaotatakse või nende rolli ähmastatakse, ei vähene mitte ainult stress, vaid ka vastutus. Kui puudub selge mõõdupuu, muutub hindamine ebaühtlaseks ja sõltub kooliti juhuslikest tõlgendustest. Sellest hetkest alates ei ole meil enam ühtset haridussüsteemi, vaid reeglite mosaiik, kus ühe kooli lõpetaja teadmised ja oskused võivad teise omadest väga erineda.

Mis veel tähtsam – eksamite korraldus peab olema teada vähemalt aasta ette. Iga ootamatu muudatus keset kooliaastat ei ole uuendus, vaid vastutustundetus. Kool ei saa olla jooksvalt muudetavate reeglite mängumaa.

Kõige rohkem teeb muret, et koolide ja õpetajate arvamust ei ole selle reformi kujundamisel kuulda võetud. See on nagu hakata ehitama uut lennukit ilma piloodiga nõu pidamata. Need inimesed, kes iga päev klassiruumis töötavad ja näevad, kuidas lapsed õpivad ning mida nad vajavad, jäetakse tagaplaanile. Ja kui otsuseid tehakse kabinetivaikuses, siis ei ole ime, et need päriselus ei toimi.

Haridus on eelkõige usaldusel põhinev süsteem. Kui koolid ja õpetajad tunnevad, et nende kogemust ja teadmisi ei väärtustata, mureneb usaldus otsuste ja otsustajate vastu. Ja kui usaldus kaob, siis ei tööta ükski reform – ükskõik, kui head kavatsused sel ka ei oleks. Koolid ja õpetajad on valmis muutusteks, aga nad ootavad, et neid koheldaks partnerite, mitte käsutäitjatena. Nende kaasamine ei ole viisakusžest, vaid eeltingimus, et muudatused üldse tööle hakkaksid.

Ma ei vaidle vastu vajadusele muuta põhikooli lõpetamise süsteemi ajakohasemaks ja inimlikumaks. Vastupidi – see vajadus on ilmne. Aga usun ka, et kiirustamine on hariduses kõige kehvem õpetaja. Vajame läbimõeldud, aruteludest läbi käinud ja pikalt ette planeeritud muudatusi, mitte uduseid ideid ja loosungeid. Kui me ei taha, et põhikooli lõputunnistus muutuks pelgaks paberitükiks, peame hoidma haridust otsuste eest, mis sünnivad ülepeakaela. Kõige ohtlikum lause hariduses on „Teeme ära ja küll pärast mõtleme“. Pärast on alati hilja – ja kõige suuremat hinda selle eest makstakse klassiruumis.

---

KÜSIMUS JA VASTUS 

Mida arvate põhikooli lõpueksamite tingimuste muutmisest?

Astrid Sildnik, Kose Gümnaasiumi saksa keele ja väikeklasside õpetaja, Eesti õpetajate Liidu juhatuse liige

Põhikooli lõpueksamite lahtisidumist lõpetamise tingimustest ning järeleksamite kaotamist ebapiisavate tulemuste silumiseks võib pidada positiivseks sammuks. Kuigi esmapilgul tekib tunne, nagu oleks Eesti haridusedul nüüd kriips peal, siis tegelikkuses see nii ei ole: enamik õpilastest püüab ju ikkagi parimaid tulemusi saavutada. Õppijate õpimotivatsiooni saab parandada ka tõhusama karjääriõppega, mis annab neile ülevaate kutsekoolide ning gümnaasiumite ootustest. Samuti tagab eksamipinge vähendamine rahulikuma õpikeskkonna aeglasematele ning suurema ärvusfooniga õpilastele, mis omakorda võib tõsta ka nende õppeedukust.

Paraku ei ole järeleksamite kaotamisel märgatavat mõju koolide ja õpetajate töökoormuse ning pinge vähendamisele.

Põhikooli lõpueksamite eelnevate aastatega võrreldes ebaproportsionaalselt varasemaks toomine kasvatas juba eelmisel õppeaastal õpetajate töökoormust järsult. See polnud seotud mitte niivõrd järeleksamite kui samal ajal toimuva õppetöö- ning eksamiperioodiga. Samuti olid stressis üheksandate klasside õpilased, kelle õpirütm oli häiritud, sest lisaks eksamitele pidid nad jõudma hindeliste tulemusteni teisteski õppeainetes. 

Ka sel aastal ootavad põhikoolilõpetajaid 30 viienda veerandi stressirohket õppepäeva. Mõistlik oleks jätta põhikooli lõpueksamid pigem maikuu teise poolde. See annaks õpilastele võimaluse eksamiteks paremini valmistuda. Kuigi eksamitulemus ei määra põhikooli lõpetamist, on selle kvaliteet edasisel haridusteel endiselt oluline.

Ja veel üks oluline moment, millele on unustatud tähelepanu pöörata: põhikooli esimene lõpueksam toimub kolm nädalat pärast suveajale üleminekut 29. märtsil. Kuigi uue unerütmiga harjumiseks kulub keskmiselt kaks nädalat, viib järgnev kevadvaheaeg suurema osa õpilastest uuesti rütmist välja ning lõpueksami sooritamine juba uue veerandi teisel päeval, 21. aprillil võib tulemusi halvemuse poole mõjutada. 

Lõpueksamiteks valmistumise aja pikenemine vähendaks ka lünki järgmisele haridusastmele siirduvate õpilaste teadmistes ning seeläbi oleks võimalik pisutki säästa ressursse, mis kuluvad hiljem tasandusõppele.