- „Minu pere ja muud klounid“ on väga selge film, otsi lahtiseks ei jää.
- Nii tugev armastus, mida klounipere loos näeme, ei murdu olmelistes raskustes ega tagantjärele tarkuses.
“Minu pere ja muud klounid”
Režissöörid Heilika Pikkov ja Liina Särkinen
Operaatorid Taavi Arus ja Heilika Pikkov
Originaalmuusika Ann Reimann, helirežii Horret Kuus
1h 23 min
Kinodes alates 26. septembrist
3. novembri eriseansil Sõpruse kinos toimub pärast seanssi vestlus Peaasi.eekoolitaja ja vanemlusnõustaja Umberto Dorus Geertsi ning Toomas Trossi vahel.
Õpetajate päeva hommik 2025. Abituriendid on teinud oma pedagoogidele üllatuskingituse ja viinud meid kinno vaatama Heilika Pikkovi ja Liina Särkineni dokumentaalfilmi „Minu pere ja muud klounid“ ning korraldanud kohtumise autoritega. Filmis avaneb südamliku klounipaari, näitlejate Haide Männamäe ja Toomas Trossi ning nende kolme lapse – Emma, Anni ja Siimu – elamise lugu. Kui poolteist tundi hiljem kolleegidega Sõpruse kinost väljume, teen lühikese, tõenäoliselt ka teatraalse liialdusega kokkuvõtte: „Me kõik nutsime.“
Iga kunstiteos (film, etendus, kontsert, raamat, maal ja minu poolest ka koolitund) sünnib eelkõige vastuvõtja peas. Miks olime õpetajatega tol oktoobripäeval nii vastuvõtlikud … ja osavõtlikud? Küllap mängis kaasa suhteliselt varane kellaaeg (pea ei olnud veel päeva mürast väsinud). Aga kindlasti lõi fooni ka tänutunne oma õpilaste ees, kes olid meile sellise rahuliku hommikupooliku korraldamisega vaeva näinud. Õpetajana on võimalik kaua töötada, kui ammutada jõudu laste ja nende vanemate ning kolleegide heasoovlikkusest.
Seda armastust ei hävita ka psühhoanalüüs
Vaatasin enne selle artikli kirjutamist veel kord filmi üle arvutist ja kuigi üldine tähelepanu oli katkendlikum kui kinosaalis, siis olin isegi üllatunud, et pisar tuli ikka silma samal kohal. See episood on üsna filmi lõpus. Pere vanim tütar Emma, Vanalinna Hariduskolleegiumi teatriklassi õpilane, laulab talvises kirikus: „Sa tead, et ma tean, et sa tead, / et andsin sul rohkem, kui peaks, / ju armastus eal / ei tee ainult head.“ Ema kuulab teda. On pandeemiaaeg, publik kannab maske. Välja paistavad üksnes silmad. Ema läbisaamine tütrega on viimasel ajal olnud pingeline. Pärast kontserti seisab ta lillekimbuga eeskoja nurgas ja ootab, et saaks tütart õnnitleda. Kui nad siis kohtuvad … Jah, las vaataja tunnetab nüüd ise, mida sellest kõigest järeldada.
“Kui palju või vähe teame sellest, kui keeruline on mõne lapse kodune elu?
Ants Lauter olevat eelmise sajandi keskel lavakunstistuudios näitlejaks pürgijatele õpetanud, et sõnad on sageli mitte mõtete väljendamiseks, vaid mõtete varjamiseks. Arvan, et ka laulu „Armastus (eal ei tee ainult head)“ sügavam tagamõte – nii originaalis kui ka filmis – on sõnadele vastupidine. Nii tugev armastus, mida klounipere loos näeme, ei murdu olmelistes raskustes, arenevate isiksuste põrkumises, kahtlustes ega tagantjärele tarkuses. Seda ei suuda hävitada ka psühhoanalüüs.
Film võib mõjuda teraapiliselt
Kinos käinud õpetajate meeleliigutuse põhjused olid arvatavasti mitmesugused. Nii mõnelgi võis tekkida isiklik seos selle pinnalt, kui raske on ühendada tööd ja pereelu. Koolitöö võtab õpetajalt palju, palk on kasin ja isiklikele lastele rahuldaval tasemel olme tagamiseks rabatakse mitmel ametikohal. Oma lastega koosolemiseks jääb kahetsusväärselt vähe aega. Kõik see võib tekitada süütunnet. Film ja sellest rääkimine (kas või kolleegidega) võiks mõjuda teraapiliselt. Tasub meenutada ka iseenda lapsepõlve: mis tegi meid õnnelikuks või õnnetuks?
Küllap tunnevad õpetajad lähedust ka näitleja elukutsega: laval (klassi ees) tuleb kõrvale jätta koduse elu mured. Era- ja avaliku elu kontrastist on loodud palju kunstiteoseid, isegi oopereid. Georg Ots laulab klounifilmiga hästi seostuvas „Pajatsite“ proloogis: „Näitlejast mõeldakse alati nii: ah, kõik nende pisarad laval on valed, nende ahastus ning ka südamepiin ikka on teeseldud. /…/ Te, kes te näete meis ainult veiderdajaid, narre, ainult hetkeks vaid hinge meil vaatke: ka meilgi, näitlejail, on süda ja tunded, meidki köidab arm ja ka valu, me kõik sama rada ilmas rändame.“ Õpetajatel ja näitlejatel tasub seejuures muidugi mõelda ka sellele, et need ametid ei ole tegelikult nii unikaalsed, kui endale mõnikord tundub. Eraelumurede kõrvalejätmisega peab hakkama saama igaüks, kelle töö hõlmab teiste inimestega kokkupuudet: olgu selleks poemüüja või peaminister.
“Kummitama jäi küsimus, kes on need täiskasvanud, kellele Haide ja Toomas said oma laste kasvatamisel toetuda, kui nad olid pikemat aega ära? Kas tõesti abistas vaid vanem tütar?
Murede kõrvalejätmine on igapäevane mure. Õpetajate päeva puhul anname koolis üle kolleegipreemiaid – et erilisuse hõngu hoida, siis igal aastal mitte enam kui kaks. Otsus ei sünni pelga hääletamise teel, vaid kirjutame mõnerealisi komplimente kolleegide kohta. Kõik need tähelepanuavaldused jõuavad preemiast sõltumatult ka adressaadini. Sel aastal lahkus pensionile meie pedagoogilise korpuse vanem, aga häid sõnu kirjutati temagi kohta. Kui need edasi saatsin, vastas ta: „Pidage ikka rõõmuga oma ametit, mille olete valinud! Ainult rõõmus meel viib väsimuse ja paha tuju!“ Sõnum ei ole keeruline, aga mind kõnetab selle rõhuasetus: „rõõmus meel“ ja „oma valik“. Need märksõnad iseloomustavad ka Haide Männamäed ja Toomas Trossi ning ilmselt filmi autoreidki. Väiketeatrit pidada ega filmi teha ei ole kerge. Kui aga meenutada, et keegi ei ole meid selleks sundinud, siis on hõlpsam edasi minna.
Väiketeatritel on raske
Film käsitleb riivamisi ka Eesti kultuuripoliitikat. Meie teatrite võrk ja nende rahastamise süsteem pärineb suures osas Nõukogude ajast. Uutel truppidel ei ole pehmelt öeldes kerge löögile pääseda. Ehkki on mõistetav, et kõiki eraalgatusi ei suuda ühiskond kunagi kinni maksta, siis avalikust rahast ülalpeetavad asutused (sealhulgas koolid) võiksid empaatiliselt mõelda, kui määratult palju raskem on raha teenida kui seda kulutada.
Dokumentaalide maailm ei ole mulle ka seestpoolt päris võõras. Olen seisnud stsenaristina kolme filmi („Kirjad Islandilt“, „Risti aarded“ ja „Kõik sündü Võrol“) valmimisel režissöör Ruti Murusalu kõrval. Kui Rutiga senini vahel uute teoste, eriti portreefilmide üle mõtteid vahetame, on meie sagedasim kahetsus: „Ei ole võimalik peategelastele kaasa elada.“ „Minu pere ja muud klounid“ on selles suhtes haruldane teos: portreteeritavate lugu haarab meid kogu filmi vältel. Alati toimivat retsepti vaataja kaasahaaramiseks ilmselt ei ole, aga arvan, et seekord on üsna suur osa peategelaste siirusel. Kui nad juba on filmitegijad oma ellu lubanud, siis enam ei ole midagi kaotada: olgu see film sel juhul nii aus kui võimalik, siis saab vaataja ehk sellest midagi ka õppida!
“Tasub meenutada ka iseenda lapsepõlve: mis tegi meid õnnelikuks või õnnetuks?
Pean oluliseks ka seda, et filmis oleks nähtav loo ja selle kesksete kujude areng. Kui portreteeritavate seas on lapsi, siis on see juba a priori lihtsam: kasvav inimene muutub ka ilma väliste vapustuste mõjuta „nähtavamalt“ kui keskealine või eakas. Autorid on suutnud filmi nii komponeerida, et kõik asjaolud ei ole juba teose alguses liiga selged, vaid avanevad järk-järgult. Nii püsib teatav pinge, mis köidab vaataja tähelepanu. Samas pean iga filmi puhul oluliseks ka seda, et liiga palju otsi ei jääks lahti. „Minu pere ja muud klounid“ on üldiselt väga selge. Vaid üks küsimus jäi mind ja kolleege kummitama: kes on need täiskasvanud, kellele Haide ja Toomas said oma laste kasvatamisel toetuda, kui nad olid pikemat aega ära, näiteks välisreisil? Kas tõesti ei olnud peale vanema tütre kedagi, kes ulataks abistava käe?
Rohkelt äratundmisrõõmu
Õpetajatel on filmis niisiis rohkesti äratundmisrõõmu. Kui aga iseennast kõrvale jätta, siis peaks teos panema mõtlema ka õpilaste ja nende perede peale. Ikka ja jälle tasub endale meelde tuletada: kui palju või vähe teame sellest, kui keeruline on mõne lapse kodune elu?
Inimeseõpetuse raames on filmi juba näinud ka meie kooli 10. klasside õpilased. Küsimused, mis õpetaja neile arutamiseks kaasa andis, olid järgmised. Mis emotsiooni tekitas või kandis iga pereliige? Kuidas otsustada, millal esiplaanile seada paarisuhe, töö (ettevõte) või lapsed? Mida tehti selles peres väga õigesti, mida valesti? Mil määral muudab puudega lapse kasvatamine perekonna dünaamikat? Kas Emma on võitja või kaotaja?
“Väiketeatrit pidada ega filmi teha ei ole kerge. Kui aga meenutada, et keegi ei ole meid selleks sundinud, siis on hõlpsam edasi minna.
Soovitan kindlasti seda filmi koos õpilastega vaadata. MTÜ Peaasi eestvedamisel on välja töötatud ka põhjalikud õppematerjalid. Tulles aga tagasi artikli alguse juurde, mõtlen, kui tähtis on pühenduda publiku häälestamisele kinos. Ehk oleks tark alustada väikese meelerahu- ja tähelepanuharjutusega (näiteks Vaikuseminutite repertuaarist)? Nii on lootust, et suudame õpetajatena tekitada lastes eelduse samasuguseks vastuvõtlikkuseks, nagu tundsime ise sel oktoobrikuu alguse seansil.
Lisa kommentaar