• Eesti haridussüsteemi tugevust kinnitavad rahvusvahelised võrdlustestid, kuid kodumaised uuringud osutavad üha selgemalt suurenevale hariduslikule ebavõrdsusele. Noorte haridustee ja koolivalik on tihedalt seotud pere tausta, elukoha, aga ka koolide taseme ja mainega.

Harjumaal ja ja Tartumaal ületab gümnasistide haridusränne märgatavalt Eesti keskmist. Näiteks Rae valla noortest läheb koguni 96% mujale õppima, Raasiku vallas on see näitaja 91%, Tartu vallas 70%, Kastre vallas 66% ja Kambja vallas 68%. Mida rohkem valikuvariante lähipiirkond pakub, seda ulatuslikum haridusränne on. Sellel on aga tõsised tagajärjed – suuremates linnades napib gümnaasiumikohti ja klassid on ülekoormatud, samas kui mõni maapiirkonna väikegümnaasium satub sulgemisohtu.

Eesti gümnaasiumiharidust kirjeldavad värsked andmed tõmbavad kaardile mitu paksu joont. Haridus- ja Teadusministeeriumi (HTM) nõunik Kadi Serbak vaatas koos Statistikaametiga, kes õpib kodulähedases gümnaasiumis ja kes rändab kaugemale ning mis seda mõjutab. Sandra Fomotškin (HTM) pani kõrvuti koolide tulemused, koolist väljalangemise ja rahulolu kooliga, võrreldes neid kooli suuruse, tüübi ja piirkonnaga. Eneli Kindsiko (Arenguseire Keskus) seadis fookusesse ruumi: kui kaugel on noore kodust lähim gümnaasium, kui tihe on ränne magnetkeskuste ümber ning kui suur osa õpilasi elab õppimiskohast erinevas omavalitsuses. Siinne artikkel põimib kolme ettekande peamised järeldused ja toob juurde vestlusringis kõlanud mõtted – eriti vastutuse, transpordi ja õpilaskodude rolli ning kaksikhalvemuse riski kohta.

Võrk on tihe, kuid ebaühtlaselt

Eesti kaart ei ole tühi: keskmiselt on noore kodule lähim gümnaasium sellest 4,5 kilomeetri kaugusel. Kolmes suurimas linnas on vahemaa veelgi väiksem: Tallinnas on kool umbes 1,3 km, Tartus 1,9 km ja Pärnus 4,2 km kaugusel kodust. Samal ajal joonistuvad äärealad omavalitsuste kaupa välja pikemate keskmiste vahemaadega, kohati tuleb kodust kooli minna 15–30 kilomeetri kaugusele. 

“Magnetkoolid on ülekoormatud, väiksemad kohad aga tühjenevad.

Eneli Kindisko

„Euroopa võrdluses on meie haridusvõrk, eriti gümnaasiumiastmes, pigem ülitihe – ent see tihedus ei jaotu ühtlaselt,“ lausub Kindsiko.

Oluline on seegi, kuidas kaugust mõõdeti: mitte linnulennult, vaid mööda päris teid, arvestades ka vajadust liikuda lühikestel distantsidel jalgsi. Lähima kooli leidmisel ei vaadatud omavalitsuse piire ning võeti arvesse ka juhtumid, kus teine kool paikneb esimesest 500 meetri raadiuses. „Nii välditi kunstlikke piire ja topeltlugemist,“ selgitab Serbak. 

Ta toob esile, et 59% gümnasistidest ei õpi kodule lähimas gümnaasiumis. Absoluutarvudes tähendab see, et 8829 noort õpib kodulähedases koolis ja üle 12 000 kaugemal. 

Kindsiko sõnul torkavad kaardil tumedate toonidena silma Harjumaa ja Tallinna ümbrus ning Tartu lähialad. „Nimetame neid magnetpiirkondadeks,“ sõnab ta. „Õpiränne on intensiivne nii suurte linnade sees kui ka nende ümbruses. Põhjus on lihtne: hea transpordiühendus teeb võimalikuks mitte minna kodulähedasse gümnaasiumi, vaid valida Tallinna, Tartu või Pärnu kool. Gümnasist on iseseisvam ning valib sageli ise, kus õpib.“

Meedias on palju arutletud, kui paljud õpilased ei ela oma kooliga samas omavalitsuses, kus on kool. Värske andmestik näitab, et pilt on maakonniti väga erinev. Näiteks Saare maakonnas on ühes koolis väljaspool omavalitsust elajaid umbes 7%, teises kuni 30%. Mandril on samuti suuri erinevusi ühe maakonna sees: Tartu maakonnas võib ühes koolis olla 16% ning teises 8% teise omavalitsuse õpilasi. „Käärid on väga suured,“ märgib Kindsiko.

Tema sõnul raskendab see omakorda haridusvõrgu strateegilist planeerimist – on vaja pikka vaadet. „Tõime eraldi välja 22 kooli, kus üle 50% õpilastest elab teises omavalitsuses. Harjumaal ja Lääne-Virumaal on kummaski neli sellist kooli. Esile tõuseb ka Võru maakond,“ räägib ta.

Tallinn ja Tartu on selged magnetid, seal on õpiränne kõige intensiivsem. Tallinnas on 28 kooli, kus 30% või enam õpilastest ei ole pärit pealinnast. Tartu ümbruse kaart näitab samuti suurt õpirännet, mis viitab väga headele ühendustele. Tartus on seitse kooli, kus 30% või enam õpilastest tuleb teisest omavalitsusest.

Kindsiko hinnangul võib tõmbekeskustes kohalike noorte seas kasvada sunnitud teenusränne. „Kui Tallinna või Tartu koolide keskmised riigieksamitulemused on riigi keskmisest märkimisväärselt kõrgemad, peab kohalik noor vahel lahkuma oma piirkonnast, et saada soovitud õpikeskkonda,“ selgitab ta. „Magnetkoolid on ülekoormatud, väiksemad kohad aga tühjenevad. Gümnaasiumiaste on kõige kulukam – eriainete õpetajad, spetsialiseerumine –, mistõttu gümnaasiumi sulgemine või avamine on omavalitsusele väga tõsine otsus.“

Kes rändab ja miks? 

Serbaku mudel joonistab välja selged taustategurid. Esiteks asukoht: linnade lähistel elamine suurendab kodust kaugemal õppimise tõenäosust, maapiirkonnas elamine vähendab seda ligikaudu kolmandiku võrra – linnas on valikuvariante rohkem ning liikuda linnaosade vahel hõlpsam. Teiseks sissetulekud: mida suurem on ema brutokuupalk, seda sagedamini õpib noor kodust kaugemal; isa sissetuleku mõju on samuti nähtav, kuid väiksem. Kui vanemate keskmine brutotulu küünib 3000–3500 euro kanti, on kaugemal õppijate osakaal juba 60% ringis, ja kõrgema sissetulekuga peredes ulatub see peaaegu 70%-ni. 

Keelejoon ei jookse nii sirgelt: eesti ja vene kodukeelega noorte rändevahe ei ole suur, kuid ukraina või muu kodukeelega õppijad liiguvad keskmisest sagedamini – see on seotud linnades tekkinud sihtrühmakoolide ja rahvusvaheliste õppekavadega. 

Kolmandaks annab tooni kooli kvaliteedimärk. Mida kõrgemad on kooli riigieksami (eesti keel, kitsas ja lai matemaatika) keskmised tulemused, seda suurem on kaugemalt tulijate osakaal. See ei tõesta põhjuslikkust, kuid kirjeldab hästi, kuidas maine ja tulemused rännet vormivad.  

“59% gümnasistidest ei õpi kodule lähimas gümnaasiumis.

Kadi serbak

„Samas leidub juhtumeid, kus noor õpib kodust kaugel koolis, mille tulemused on madalamad kui kodukooli omad. Selle üks tõenäoline põhjus on, et kodulähedasse tugevasse kooli ei saanud ta sisse (nn sunnitud teenusränne),“ märgib Serbak. 

Fomotškin vaatab kõigepealt stardijoont: gümnaasiumisse astunute põhikooli lõpueksamite tulemused erinevad kooli suuruse lõikes selgelt. Mida suurem kool, seda tugevama akadeemilise taustaga sisseastuja keskmiselt on. „See on kirjeldus, mitte hinnang – väike kool ei tee tingimata halba tööd, vaid töötab lihtsalt teistsuguse õpilaspopulatsiooniga,“ rõhutab ta. 

Seesama kandub edasi väljalangusse ja lõpetamisse. Väikestes gümnaasiumides (kuni 49 gümnasisti) on esimese õppeaasta väljalangus suurem ning tähtajaks lõpetajate osakaal väiksem.

„Suured koolid on keskmiselt edukamad,“ lausub Fomotškin. „Riigieksamite lõikes on pilt sarnane: nii kitsa kui laia matemaatika keskmised on väiksemates koolides madalamad, Ida-Virumaa eristub enamikus ainetes tagasihoidlikumate tulemustega. Võõrkeeles (vähemalt B2) paistab samuti välja Kirde-Eesti madalam tulemus.“ 

Fomotškini sõnul tuleb tulemuste tõlgendamisel meeles pidada, et analüüs oli kirjeldav – koolide keskmised võivad peita erinevusi üksikõpilase tasandil. 

„Kiusamise puudumist hindavad õpilased eri suurusega koolides suhteliselt sarnaselt,“ lausub ta. „Üldine rahulolu kooliga ei kasva lineaarselt kooli suurusega, ent on kõige kõrgem väga suurtes gümnaasiumides. Huvitaval kombel ollakse ka päris väikestes (kuni 49 õpilast) koolides rohkem rahul kui „veidi väiksemates“, kuid siiski ei moodusta see kindlat suundumust.“

Kooli omandivormi ja tüübi lõikes on kõige kõrgem üldine rahulolu eragümnaasiumides. „Vahed on märkimisväärsed: kui munitsipaalgümnaasiumides ütleb veidi üle neljandiku õpilastest, et on kooliga enam-vähem või väga rahul, siis eragümnaasiumides väidavad seda rohkem kui pooled,“ nendib Fomotškin.

“Väike kool ei tee tingimata halba tööd, vaid töötab lihtsalt teistsuguse õpilaspopulatsiooniga.

Sandra Fomotškin

Ta toob kokkuvõttes välja, et enamikus vaadeldud näitajatest on suurte gümnaasiumide tulemused paremad kui väikestes. Puhaste gümnaasiumide tulemused on kõrgemad kui täistsüklikoolidel. Riigigümnaasiumide tulemused on mõnevõrra kõrgemad kui era- ja munitsipaalgümnaasiumide omad. „Rõhutan: see on kirjeldus, mitte hinnang kooli tööle,“ lisab Fomotškin.

Nõrk taust ja nõrk ressurss

Kindsiko toob mängu kaksikhalvemuse mõiste. Kui nõrgema sotsiaalmajandusliku taustaga noored kogunevad kooli, kus on samal ajal nii õpetajate ja tugispetsialistide nappus kui lünklik õpikeskkond, suurenevad riskid geomeetrilise jadana. 

Viidates rahvusvahelisele kirjandusele (sh PISA), rõhutab ta, et lisaks õpilase taustale tuleb vaadata kooli ressursse ja õpetajate järelkasvu. „Küsimus on, kas ja kuidas kompenseerida kooli halvemust, et kodukoha kooli jääjad, kes ei saa „rännata“, ei satuks teistest kehvemasse seisu. Kool võib halvemust süvendada, aga hea korraldusega ka leevendada,“ selgitab Kindsiko.

Serbaku sõnul puudub praegu keskne andmestik, kust oleks näha, kuhu noored kandideerisid, kuhu vastu võeti ja kuhu mitte. See on otsustav vahe vabatahtliku ja sunnitud rände vahel. „Eesmärk on koondada info SAIS-i kaudu, et õppekohti, transporti ja majutust saaks paremini planeerida,“ lausub ta. 

Kagu-Eesti näide on õpetlik: noored soovivad õppida Tartus, kus konkurents on tihe, samal ajal kui piirkonna riigigümnaasiumide 10. klassides on vabu kohti. Ministeerium on algatanud kaasamisüritusi kohalike kogukondade ja omavalitsustega, et suurendada teadlikkust headest võimalustest kodukandis. 

HTM töötab välja seadusemuudatusi, mille järgi oleks alates 2035. aastast vastutus keskhariduse eest riigil. See aitaks koondada otsustuspädevuse ja rahavoolud – koos sellega ka kohustuse planeerida kohti, õpetajaid, transporti ja õpilaskodusid tervikuna, mitte eraldi paralleelsetes süsteemides. 

Fomotškini analüüsi tulemused suunavad panustama 10. klassi: siia koonduvad väljalangemisriskid ja õppimisharjumuste lõhed. Tõhusaimad sammud on varajane märkamine, läbivad keele- ja matemaatikatuumad, mentorlus ja tihe kontakt koduga. Väikestes koolides, kus stardipositsioon on keskmisest nõrgem, on selle mõju kõige suurem. 

Kindsiko hinnangul ei tee tõmbekooli ainult asukoht. Selge õppeprofiil, toimiv õpilaskodu ja koolide koostöö (nt ühised kursused) võivad tekitada tõmmet ka linnadest eemal. See vähendab vajadust pendeldada iga päev magnetite vahet – eriti seal, kus liinivõrk seda niikuinii soosib. 

Pärast ettekandeid toimunud vestlusringis osalesid Kadi Serbak, Sandra Fomotškin ja Eneli Kindsiko ning Riigikogu liikmed Madis Kallas ja Liina Kersna. Vestlust juhtis Arenguseire Keskuse juhataja Tea Danilov.

Vestluses kõlas hulk praktilisi järeldusi. Esiteks: kui riskid koonduvad, peab toetus olema sihtotstarbeline, ent mitte stigmatiseeriv – vastasel juhul saab toetatav kool külge märgi nõrkusest ja see võimendab väljarännet. Teiseks: õpilaskodud ja transport pole kõrvalteema, vaid võrgu osa – nendeta jäävad pikad distantsid väiksemate kohtade noortele ületamatuks, samal ajal kui linnade ümbruses on nõudlust üha rohkem.

Kui riskid (sissetulekute profiil, tulemused, väljalangus) koonduvad, peab tugi olema koolipõhine: lisatasud aineõpetajate motiveerimiseks, kooli komplekteerimine tugispetsialistidega, õpikeskkonna uuendused. Ülesanne on sõnastada mudel nii, et kool ei saaks külge silti, mis võimendab väljarännet.

Vestlusringis rõhutati, et kui vastutus on riigil, ei kao omavalitsuste tähtsus: just kohapeal teatakse, kus on ühistranspordi pudelikaelad, millist õpilaskodu on vaja ja kuidas siduda gümnaasiumivõrk kutseõppe võimalustega.