- Tänavu 1. septembrist jõustus põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatus, mis kohustab üldhariduskoole arvestama huvikoolides saavutatud õpitulemusi juhul, kui õpilane ja lapsevanem seda soovivad ja vajalikud tõendid esitavad.
SAMAL TEEMAL
Selle muudatuse üle on arutletud üle kümne aasta ning koolidele tähendab see uusi kohustusi. Läbimõeldud korralduse puhul on sellest võita aga nii õpilastel kui koolidel.
Tartu Descartes’i Kooli direktor Jaan Reinson leiab, et seadusemuudatuse mõju on praegu raske hinnata – seda näitab aeg. „Usun, et mõju ei ole suur,“ ütleb ta.
Jaan Reinson
“Kool saab võimalikke ohte selgitada, aga edasise eest vastutada enam mitte.
Reinsoni sõnul on seni käidud huvikoolides peamiselt õppekäikudel – näiteks loodusmajas, Ahhaa keskuses või muuseumides. „Teeme koostööd ka mõne spordiklubiga, aga seda õppekavaväliselt. Varem on meil olnud spordiklassid, kelle kehaline kasvatus toimuski klubi juures. On ka üksikuid õppursportlasi, kes on osaliselt kehalisest kasvatusest vabastatud,“ kirjeldab direktor.
Tema hinnangul eeldab mitteformaalse õppe arvestamine põhjalikku läbimõtlemist. „Lapsevanem ja õpilane peavad läbi mõtlema, miks seda taotlevad. Lihtsam on oskusainetega – liikumine, kunst, muusika –, aga nende maht on väike ja märkimisväärset aja kokkuhoidu need ei anna,“ nendib ta.
Ülejäänud õppeainetega on tema sõnul keerulisem juba põhjusel, et kattuva sisuga huviringe üldjuhul ei ole. „Õppesisu ühitamise seisukohast on perspektiivi näiteks võõrkeelte õppimisel keeltekoolis. Samas on siin ka ohud. Näiteks õpilane soovib õppida B-keelena mõnda keelt, mida kool ei paku. Võõrkeelt õpitakse mitu aastat. Mis saab siis, kui õpilane katkestab õpingud keeltekoolis?“ küsib Reinson.
„Kool saab võimalikke ohte selgitada, aga edasise eest vastutada enam mitte. Vanema ja eriti õpilase vastutus ja distsipliin on üks peamisi märksõnu,“ rõhutab direktor.
Reinson tunnistab, et koolil on mitteformaalõppes osalemist keeruline kontrollida. „Võib selguda, et õpilane on huvikooli pooleli jätnud, aga kooli pole sellest teavitatud,“ märgib ta.
Probleemiks võib kujuneda ka see, kus ja kuidas veedab õpilane aega nende tundide ajal, milles ta osalema ei pea. „Üksikute õpilaste tõttu pole võimalik tunniplaani muuta. Esimeste ja viimaste tundidega pole probleemi, aga neid on nädalas ainult kümme. Kool peab tagama järelevalve kogu koolipäeva jooksul. See eeldab täiendavaid ressursse: aega, sest keegi peab korraldama ja õpilasi valvama; ruumi ja raha, sest töötaja ei ole nõus tegema seda tasuta,“ loetleb Reinson.
Tema sõnul ei ole kõiki olukordi võimalik ette näha. „Kõige tähtsam on, et lapsevanem ja õpilane mõtleksid asja hästi läbi,“ lausub ta. Kui koolis lepitakse kokku, et huvikoolis omandatut arvestatakse, lasub vastutus eelkõige õpilasel ja lapsevanemal.“
Individuaalne õpitee peab lähtuma õpilase vajadustest
Tallinna Haridusameti juhataja Kaarel Rundu rõhutab, et huvikoolides omandatud õpitulemuste arvestamine on võimalus, mida koolides on kasutatud juba varemgi. Seadusemuudatuse valguses ootab linn, et koolijuhid vaataksid sellele teemale uuesti otsa ja lähtuksid õpilaste vajadustest.
Kaarel Rundu
“Ennastjuhtiva õppija roll on kõige selle juures võtmetähtsusega.
„Lisaks haakub see linna 2035 hariduse eesmärkidega individuaalse õpitee kujundamise teemal,“ lausub ta. „Oodatakse ka koolide koostööd, et laste individuaalne õpitee oleks võimalikult sujuv.“
Rundu sõnul saab linn koole toetada, kuid juhendmaterjalide koostamist ja infosüsteemide arendamist oodatakse ka riigilt. „Võimalikust analüüsist võiks selguda koolidele langeva lisakoormuse suurus ja sellest lähtuv toetuse vajadus,“ lisab ta.
Rundu hinnangul on eeldatavasti kõige suurem katsumus õppekavade analüüs koolide koostöös ning lähtuvalt sellest koolipäeva paika panek. „Väga palju oleneb riigi suunistest ja toest, kuid praegu nähakse potentsiaali näiteks emakeele ja kultuuri õppe korraldamises, üldhariduskoolid ja huvikoolid on juba hakanud koostööprojekte planeerima,“ sõnab ta.
Rakendatav süsteem peaks tuginema olemasolevatele lahendustele, neid vajaduspõhiselt arendades ja täiendades. „Üks võimalik lahendus võib olla näiteks laiendada praegu kasutusel olevate e-päevikute kasutusvõimalusi,“ pakub Rundu.
Tema sõnul saavad lapsevanemad olla siin oma lastele toeks ja koolidele koostööpartnerid, kes on avatud meelega ja orienteeritud lahendustele. „Ennastjuhtiva õppija roll on kõige selle juures võtmetähtsusega,“ kinnitab Rundu.
Mitteformaalne õpe kui koolipäeva loomulik osa
Tartus on huvikoolides omandatud õpitulemusi õppija õpikoormuse vähendamiseks juba varem arvestatud, mistõttu ei too septembris jõustunud seadusemuudatus üldhariduskoolidele kaasa märkimisväärseid uuendusi.
Tartu linna hariduskorralduse peaspetsialist Kaisa Keisk ütleb, et Tartu koolid väärtustavad mitmekesiseid hariduse omandamise võimalusi ning toetavad õppijate individuaalsete õpiteede kujunemist, lõimides formaal- ja mitteformaalharidust. „Seda põhimõtet rõhutatakse ka Tartu koolide 2022. aastal kinnitatud kvaliteedikokkuleppes,“ lisab ta.
Kaisa Keisk
“On koole, kes arvestavad huviharidust alles siis, kui õpilasel on muusikakooli diplom käes või sportlane on jõudnud tipptasemele.
Keiski sõnul seisab ees arutelu selle üle, mil määral ja kuidas õpitulemuste arvestamist ühtlustada, et õpilastel oleks Tartu linnas ühesugused võimalused, sõltumata koolist.
„Esmalt plaanitakse keskenduda seniste heade kogemuste jagamisele koostöös üldhariduskoolide ja huvikoolidega,“ selgitab ta. „Linn osaleb ka Tallinna Ülikooli ja Civitta Eesti juhendmaterjali koostamise töörühmas, mis toetab formaal- ja mitteformaalõppe lõimingu rakendamist.“
Keiski sõnul peavad muudatused olema sisulised, asetades keskmesse õpilase ja tema huvid. „Haridusspetsialistidel on ülevaade koolide ja huvikoolide töödest ning vajadusel nõustatakse kõiki haridusasutusi, et koos leida lahendusi, mis õpilaste õpiteed kõige paremini toetavad,“ kinnitab ta.
Keisk ütleb, et ühtsete juhiste koostamine on teatud määral mõistlik ja heade kogemuste jagamine aitab olukorda mõtestada. „Tartu linn on juba loonud ülevaate koolide senistest kogemustest mitteformaalõppe arvestamisel ning liigub edasi aruteludega võimalike abimaterjalide vajalikkuse üle,“ selgitab ta. „Viimastel aastatel on huvikoolid arendanud oma õppekavasid, õpetavad eesti keeles ning teevad tihedat koostööd linnavalitsuse huvihariduse valdkonnaga. Linn on toetanud nii eestikeelsele huviharidusele üleminekut kui ka erivajadustega noorte juhendajate koolitamist.“
Keiski sõnul on mitmed üldhariduskoolid juba aastaid võimaldanud õpilastel mitteformaalõpet arvestada, kuid on ka koole, keda tuleb selles veel toetada.
Tema sõnul võib üheks suurimaks ülesandeks kujuneda üldhariduskoolide ja huvikoolide õppekavade õpitulemuste ühtlustamine. „Samas on juba häid näiteid,“ lisab Keisk. „Tartu 1. Muusikakool on oma õppekava kohandanud selliselt, et iga õppeaste vastab üldhariduskooli muusika õppeaine õpiväljunditele.“
Teine olulise küsimusena toob Keisk välja mitteformaalõppe arvestamise alused. „On koole, kes arvestavad huviharidust alles siis, kui õpilasel on muusikakooli diplom käes või sportlane on jõudnud tipptasemele,“ lausub ta. „Ent linn soovib, et noored saaksid kunsti, muusika või spordiga tegeleda juba enne, kui tulemused on käega katsuda. Huviharidus on ennetusvaldkond: kui noortel on koht, kus oma huvisid koos eakaaslastega arendada, tuleb seda soosida – ja mitte ainult siis, kui tulemus on käes.“
Tartu linn on varemgi toetanud mitmekesiste õpivõimaluste loomist valikainete, koolidevaheliste kursuste ja koostööprojektide kaudu. Näiteks on käivitatud „Ahhaalik kool“ Forseliuse koolis, Poska gümnaasiumi ja Shate tantsukooli ühisõpe, samuti mitmed aktiivõppeprogrammid. „Selliseid algatusi toetame ka edaspidi,“ rõhutab Keisk.
Tema sõnul on oluline tagada, et süsteem ei muutuks bürokraatlikuks ega suurendaks õpilaste, vanemate ja koolide koormust. „Avaldusi peab olema mugav esitada,“ lausub ta. „Praegu analüüsitakse võimalust luua digitaalne süsteem, mis annaks koolidele vajaliku info automaatselt ega tekitaks liigset paberimajandust.“
Lõimingu võti on õpetaja ja õpilase usaldus
Eesti Muusikaõpetajate Liidu juhatuse esimees Jaanus Kann rõhutab, et seadusemuudatusega seotud aruteludes pole kõige olulisem mitte ainult aja kokkuhoid, vaid see, kuidas õpilane vabanevat aega kasutab.
Jaanus Kann
“Sageli räägitakse vajadusest õpilaste aega kokku hoida, aga unustatakse küsida, mida laps selle ajaga teeb.
„Sageli räägitakse vajadusest õpilaste aega kokku hoida, aga unustatakse küsida, mida laps selle ajaga teeb,“ lausub ta. „Kui ta täidab sel ajal mõnd teist kohustust või saab mängib lihtsalt telefoniga, ei ole lõimingu eesmärk täidetud.“
Üks levinud arusaam on, et kui õpilane on muusikakoolis muusikalugu juba õppinud, pole tal gümnaasiumis enam vaja seda teha. „Tegelikult õpitakse muusikakoolis ajalugu tavaliselt 10–14-, gümnaasiumis aga 16–19-aastaselt,“ selgitab Kann. „See on väga suur erinevus. Kuigi teemade pealkirjad võivad kattuda, on õppe sisu, rõhuasetus ja raskusaste üsna erinevad – täpselt nagu üldajaloos, kus samu teemasid korratakse aastast aastasse, sest õpilaste silmaring laieneb ja analüüsivõime paraneb.“
Kann leiab, et aastakümneid tagasi oli väga hea lahendus õppekoormust optimeerida süvaõpe ehk eriklassid. „Tänapäeval takistab seda aga seadus,“ nendib ta. „Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse järgi võib näiteks 6. klassi õpilane olla nädalas 30 tundi üldhariduskoolis ja viis tundi muusikakoolis, aga kui siduda need üheks hästi läbi mõeldud 33-tunniseks õppekavaks, siis see lubatud ei ole. Nii on klassikalised süvaõppeklassid juba mõnda aega varjusurmas.“
Lisaks tasuks uute õppehoonete rajamisel mõelda, kas üldharidus- ja muusikakool ei võiks tegutseda ühe asutusena või vähemalt ühe katuse all. „See lihtsustaks logistikat ja igapäevast koostööd,“ lisab Kann.
Tema sõnul uuendavad muusikakoolid praegu oma õppekavasid ning Eesti Muusikaõpetajate Liit on lubanud neile nõu anda. „Püüame õppekavu sünkroniseerida, aga universaalsete võrdlustabelite loomine ei ole õpetajate autonoomia tõttu otstarbekas. Lõimingu õnnestumise võti peitub õpetaja ja õpilase usalduslikes suhetes – see ongi kõige olulisem juhend,“ lausub Kann.
Tema sõnul leiab lõimingu toimivaid lahendusi Eestist mitmeid. „Näiteks Tartu projekti „Pilli puudutus“ ja Pärnu PÕK-i lõimingupraktika käigus saavad kõik lapsed pilliõpet proovida,“ räägib Kann. „Saue Kool ja Vanalinna Hariduskolleegium töötavad muusikakooliga nii füüsiliselt kui ka sisuliselt lähestikku. Westholmi gümnaasiumis ja Tallinna 21. Koolis on mingil moel säilinud süvaõppeklassid, Tartu Karlova Kooli juures tegutseb koorikool. Ja loomulikult ei saa mainimata jätta MUBA, kuigi see ei ole oma erilisuses otseselt teistele eeskujuks.“
Kann möönab, et muusikatunnid on enamasti hoolikalt läbi komponeeritud. „Seetõttu on väga harv juhus, kus õpilase saab vabastada tervest tunnist,“ selgitab ta. „Kui mõni lapsevanem siiski soovib, et tema laps mõne tegevuse ajaks kümneks minutiks tunnist lahkub, siis bürokraatiat vältida ei saa. Kui see olnuks minu teha, poleks ma lõimingut sätestanud seadusena, vaid juurutanud kui head tava. Lõimingu õnnestumine ei sünni mitte dokumentide, vaid õpetaja ja õpilase usalduslike suhete kaudu. Usaldus tekib ühise töö käigus, mitte seadusega.“
Tema ja paljude teiste õpetajate kogemus kinnitab, et muusikakooli õpilased enamasti ei tahagi muusikatunnist vabastust – neile ju meeldib muusika! „Samuti ei tea ta ühtki muusikaõpetajat, kes ei lubaks õpilast tunnist ära pilli harjutama, kui selleks on vajadus ja võimalus. Kui selliseid erandeid siiski leidub, soovitab ta õpetajal järele mõelda,“ räägib ta.
HEV-õpilaste puhul peab Kann kõigepealt oluliseks, et teadvustataks nende võimeid ja loodaks sobiv rahastusmudel.
Üleriigilise kokkuleppe või juhendmaterjali järele ta suurt vajadust ei näe. Piisab hiljuti avalikustatud juhendist, edasine peaks jääma koolide kokku leppida. „Kõige tähtsam on meeles pidada, et lõimingu õnnestumise võti peitub õpetaja ja õpilase usalduslikes suhetes – ükski seadus, standard, juhend ega muu kõrgemalt poolt tulnud otsus seda ei asenda,“ rõhutab Kann.
Paikuse Koolil on alates 2020. aastast oma huvihariduskeskus, mis on andnud koolile mitteformaalse hariduse lõimimisel üldhariduse õppekavasse ning vajadusel ka selle arvestamisel teistega võrreldes suure eelise. Huvihariduskeskuses on välja kujunenud infotehnoloogia- ja kunstisuund ning hakatud muusikasuuna juurutama. Keskuses õpib ligikaudu 200 õpilast kooli 600 õpilasest.
Paikuse Kooli direktor Anne Kalmus ütleb, et nende kooli kogemus ei ole tavakoolidele eeskuju, mida üks ühele üle võtta. „Suures osas toimetavad samad õpetajad nii üldhariduses kui huvihariduses. See on meie eripära, mis teistele ei pruugi sobida,“ lausub ta.
Kalmuse sõnul tehakse muudes huvikoolides õppimise arvestamisega Paikuse Koolis alles esimesi samme, nagu paljudeski teistes koolides. „Väga häid lahendusi veel välja pakkuda ei ole, seni oleme arvestanud teistes huvikoolides õppimist HEV-õpilaste puhul, et nende õppekoormust vähendada,“ selgitab ta.
Viljandi Gümnaasiumi õppealajuhataja Ingrid Kärmas peab seadusemuudatust oluliseks sammuks õppijakeskse hariduse suunas. Tema sõnul loob see võimaluse arvestada eelkõige huvikoolides omandatud pädevusi formaalhariduse osana. Muudatus toetab õppijate motivatsiooni, vähendab koormust ja aitab vältida õppe dubleerimist.
Viljandi Gümnaasiumis on koolivälist õpet arvestatud kooli õppekava osana juba kooli algusaastatest alates ehk 13 aastat. Nende aastate jooksul on välja kujunenud koostöö huvikoolide ja teiste partneritega.
Kärmas möönab, et otseselt takistusi ei ole lõimimisel ette tulnud. „Kui midagi esile tuua, siis veidi on lisandunud halduskoormust, sest koolivälise õppe ülekandmiseks tuleb infot koguda ja see dokumenteerida,“ lausub ta.
Võõrkeelte õpe mitteformaalõppes
Marika Peekmann, HTM-i üldhariduspoliitika osakonna õppekava valdkonna peaekspert
Mitteformaalõppe arvestamine kooli õppekava osana võib puudutada kõiki ainevaldkondi. Lisaks väga levinud spordi-, muusika- ja kunstitegevuste arvestamisele on võimalik arvestada õpilase keeleõpet väljaspool kooli.
Enim tuleb seda ette olukorras, kus õpilane vahetab põhikooli jooksul kooli ning uues koolis ei ole võimalik õppida edasi seda B-võõrkeelt, millega ta vanas koolis algust tegi. Sellisel juhul on võimalik õpilase, lapsevanema ja kooli koostöös võimaldada noorel õppida võõrkeelt nt mõne keeltekooli juures ning arvestada seda kooli õppekava täitmisel. Ühiselt tuleks kokku leppida ja õpilase individuaalsesse õppekavasse kirja panna, kuidas õpilast hinnatakse: millist tagasisidet on keeltekoolilt õpilase hindamiseks tarvis. Kas õpilane peaks esitama veel täiendavaid materjale, nt õpimapi või eneseanalüüsi?
Kuna riiklikud ainekavad on ühised kõigile A- ja B-võõrkeeltele, on võimalik õpitulemuste hindamisel lähtuda samadest alustest, olenemata sellest, kas õpitakse inglise, saksa või näiteks hispaania keelt. Seda muidugi juhul, kui mitteformaalõppeasutus saab tagasisidet õpilase edenemise kohta anda eesti (või mõnes muus koolile arusaadavas) keeles. Hindamisse tuleks kaasata kooli võõrkeeleõpetaja, kes tunneb A- või B-võõrkeele ainekava eripära.
Oluline on ka silmas pidada, et õpilane saavutaks õpitavas keeles kooliastme või haridustaseme lõpuks nõutud keeleoskustaseme. Põhikooli lõpuks on A-võõrkeeles nõutud keeleoskustase B1 ning B-võõrkeeles A2. Gümnaasiumis õpitakse vastavalt B2- ning B1-keeleoskustasemega võõrkeeli. Võõrkeeleõpe ja õppekava eesmärgiks seatud keeletasemete omandamine nõuab järjepidevust ning seetõttu tuleks õpitava võõrkeele vahetamisse suhtuda ettevaatlikult. Algtasemel keeleõpet on võimalik pakkuda nt C-võõrkeelena või valikkursustena gümnaasiumiastmes.
Lisa kommentaar