- Ajalooõpetajad seisavad kõikjal maailmas silmitsi ühiste muredega: kuidas ühendada teooriat ja praktikat, hoida õpetajate motivatsiooni ning tulla toime ühiskonna ootuste ja poliitilise survega.
Septembris toimus Poolas Wrocławi Ülikoolis rahvusvahelise ajaloodidaktika ühingu (ISHD – International Society for History Didactics) aastakonverents. Seekordne peateema oli ajalooõpetajate koolitus, kuid laiemalt arutleti õpetaja identiteedi, professionaalse arengu, õppekavade, poliitiliste otsuste ning ajalooõpetuse sisuliste ja praktiliste ülesannete üle.
ISHD on 1980. aastal Saksamaal asutatud ühendus, mis koondab üle maailma üle 200 liikme ning tegeleb ajaloodidaktika uurimise ja ajalooõpetuse arendamisega. Lisaks konverentsidele antakse välja eelretsenseeritavat ajakirja JHEC ja kogumikke. Eesti ajalooõpetajad kohtusid ISHD-ga
lähemalt 2023. aastal, kui Tallinna Ülikool korraldas siin konverentsi ning ilmus ingliskeelne kogumik „Kultuuripärand ajalooõpetuses“.
Ajalooõpetuse eesmärgid ja ootused
Konverentsi peaesineja, Londoni ülikooli kolledži professor Arthur Chapman tõi esile, et ajalooõpetuselt oodatakse väga erinevaid asju: teadmiste avardamist, identiteedi kujundamist, aga ka ettevalmistust tulemaks toime tulevikuühiskonnas. Oluline on anda noortele ülevaade minevikust, arendada kriitilist mõtlemist ja õpetada eristama fakte fiktsioonist. Chapman rõhutas Kanada teadlase Peter Seixase ajaloolise mõtlemise mudelit, millele tugineb ka Eesti riiklik õppekava.
Mitmed esinejad tõdesid, et kõige raskem on ühendada teooriat ja klassiruumi igapäevaelu. Näiteks uuris Kölni ülikooli õppejõud Marius Scholz, kuidas tudengid õpivad oma õpetamispraktikat reflekteerima, kasutades tunnivideoid. Selgus, et õpilaste edasijõudmist mõjutab otseselt tunni ülesehitus ja õpetaja töö kvaliteet.
Õpetajate motivatsioon ja toetamine
Aruteludes kerkis ka õpetajate motivatsiooni teema. Tudengid õpivad sageli töö kõrvalt ja õppekavad on mahukad. Paljudes riikides otsitakse erialaainete ja didaktika tasakaalu ning arutatakse, kuidas toetada õpetajaks õppijaid, et nad ei katkestaks õpinguid.
Huvitava näitena tõi Barnabás Vajda (J. Selye ülikool, Slovakkia) esile kolm küsimust, mida on juba 30 aastat tudengitele esitatud.
- Mis on ajalooõpetuse peamine ülesanne?
- Kas soovite kindlasti õpetajana töötada?
- Kes vastutab koolis õppimise eest kõige enam, kas riik, direktor, õpetaja, õpilane või lapsevanem?
Selliste küsimuste põhjal kujundatakse õpetajakoolituses toetavaid meetmeid.
Mitmed ettekanded puudutasid ajalooõpetuse poliitilist rolli. Näiteks hoiatas Terry Haydn (East-Anglia ülikool) liigse riigikesksuse eest, kus ajalugu kasutatakse rahvusliku uhkuse või vaenlaste otsimise tööriistana. Rhode Islandi kolledži professor Karl P. Benziger pidas murettekitavaks akadeemilise vabaduse piiramist.
Uued tööriistad ja digilahendused
“East-Anglia ülikooli õppejõud hoiatas liigse riigikesksuse eest, kus ajalugu kasutatakse rahvusliku uhkuse või vaenlaste otsimise tööriistana.
Konverentsil tutvustati ka digikeskkondi ja hindamisvahendeid, mille abil saab arendada õpilaste ajalooalast kirjaoskust ja anda sisukat tagasisidet. Jena ülikooli teadlased demonstreerisid, kuidas digitaalne programm salvestas õpilaste lugemisstrateegiaid ja analüüsis nende vastuseid allikate tõlgendamisel.
Konverentsil jäi kõlama, et ajalooõpetajad seisavad silmitsi mitmete ühiste muredega: kuidas ühendada teooriat ja praktikat, hoida õpetajate motivatsiooni ning tulla toime ühiskonna ootuste ja poliitilise survega. Samas pakuti ka hulgaliselt lahendusi ja tööriistu, mida saab kasutada nii õpetajahariduses kui ka koolitunnis.
Neid mõtteid on kasulik peegeldada ka Eesti ajalooõpetuses, kus juba on väärtuslikke tõlkematerjale ja kogumikke, näiteks „Ajaloo õpetamisest“ (2021) ja „Kriitiline ajalugu“ (2023).
Lisa kommentaar