• Kui valitsus lubab, et õpetaja palk peab ulatuma 120%-ni riigi keskmisest, tekib küsimus, kes tagab lubaduse täitmise. Kas omavalitsus, kool või minister? Selget vastust ei ole.

Olen töötanud 16 aastat avalikus sektoris, keskendunud omavalitsuste ja finantsvaldkonna teemadele. Selle aja jooksul olen näinud, kuidas strateegiad sünnivad, eelarveid koostatakse ja lubadused maanduvad kohalikul tasandil. Sageli selge rahalise katte, rollide ja vastutuse jaotuseta. Meil on harjumus liikuda kiiresti lahenduste juurde, kuid sageli jääb tähelepanuta, mis on probleemi tuum ja kuidas see haridussüsteemis avaldub.

Haridusteemade käsitlemisel kiputakse kohe lahendusi pakkuma: tõstame palka, muudame struktuuri, lisame ressursse. Kuid enne lahenduste otsimist tuleb mõista, mis on tegelik probleem ja milline on selle kõige valusam ilming.

Vastutus ja rollid segased

Selguse otsingul võib alustada valdkonna arengukavast. Kui toon sellest dokumendist välja haridusvaldkonna kolm kõige suuremat probleemi, siis esimesena nimetan segasust vastutuse ja rollide jaotusel. See hõlmab nii üldharidust, gümnaasiumiharidust kui ka huviharidust, aga laiemalt ka juhtimisulatust. Kui tavapärase juhtimismudeli kohaselt on ministeeriumi roll seada strateegilisi sihte, tulemusmõõdikuid, luua standardeid ja teha järelevalvet, siis see, kuidas täpsemalt tulemusteni jõutakse, on omavalitsuse pädevuses ning otsustatu ellurakendamine koolide kanda. Praegu on see aga pudru ja kapsad. Tegevused on mikromanageeritud ja rollid pole selged. 

“Kui 2020. aastal oli 85% õpetajatest kvalifitseeritud 38% omavalitsustest, siis 2024. aastal vaid 11%.

Teine probleem on kvalifitseeritud õpetajate järelkasvu puudumine. Kvalifitseeritud õpetajate osatähtsus väheneb ja noored õpetajad ei püsi koolis. Kui 2020. aastal oli 85% õpetajatest kvalifitseeritud 38% omavalitsustest, siis 2024. aastal vaid 11% (allikas: minuomavalitsus.ee). 

Kolmas probleem on hariduslike erivajadustega laste toetamine. Abisaajate hulk on viimase kuue aastaga põhikooliastmes kasvanud 60% (allikas: tasandus- ja toetusfondi arvestuse metoodika).

Kui liikuda tagasi esimese probleemi juurde, siis küsin, kus see probleem välja paistab. Meedia suudab iga probleemi võimendada. Sealt võime näha, kuidas ministeerium heidab omavalitsustele ette, et raha ei jõua õpetajateni, või lausa ähvardab vähendada toetust, kui omavalitsused ei kasvata palkasid samas suurusjärgus kui keskvalitsus. Samal ajal on näha omavalitsuste vastupanu – nad ei ole nõus ministeeriumiga uusi kokkuleppeid sõlmima, sest varasemad lubadused on jäänud täitmata.

Probleem pole vaid palk

Kui mõelda minu toodud kolmele suurimale haridusprobleemile, siis meedias ei püüta neid kuigi sageli lahendada. Küll aga kajastatakse haridusvaldkonna kõige suurema probleemina õpetajate palka, mis peab ulatuma 120%-ni riigi keskmisest. Õpetaja kindlasti väärib seda töötasu, kuid jääb mulje, et kui selle probleemi ära lahendame, siis on hariduses kõik väga hästi.

Igal ametikohal või organisatsioonil on oma roll ja sellega võib kaasneda õigus midagi lubada. Lubadusega kaasneb kohustus see täita. Kui keskvalitsus lubab õpetajatele palka, mis ulatub 120%-ni riigi keskmisest, peab olema selge ka see, kes selle lubaduse täidab. Raha selleks eraldab Riigikogu riigieelarvest üldjuhul omavalitsustele, kes selle välja maksab. Aga kui jutt läheb vastutusele, siis viitab minister omavalitsuste olulisele rollile. Kuid ükski omavalitsus ei saa võtta vastutust lubaduse eest, mida ta pole ise andnud või mida keskvalitsus pole rahaga garanteerinud.

Omavalitsuste tegelik panus 

Eesti Linnade ja Valdade Liit (ELVL) ei teinud riigieelarve läbirääkimistel ettepanekut viia õpetajate palga toetusfond omavalitsuste tulubaasi. Põhjuseks põhimõte „kes lubab, see maksab“. Keskvalitsus on lubaduse andnud, seega peab selleks ka raha eraldama. Küll aga toetas ELVL lasteaiaõpetajate palga toetusfondi viimist tulubaasi, sest sealne rahastus ei ole kasvanud samas tempos kui palgasurve. Kahjuks ei leidnud ka see ettepanek toetust. Väidetavalt pole omavalitsused usaldusväärsed. Aga kui vaadata konkreetseid andmeid, siis tekib küsimus, kas see kahtlus on ikka põhjendatud.

Kuigi valitsus on õpetajate palga kujundamise enda juhtida võtnud, ei kata riik kogu kulutust. Toetusfondi osakaal on keskmiselt 96%, ülejäänu tuleb omavalitsuste eelarvest. Aastatel 2021–2023 oli omavalitsuste panus isegi suurem kui 4%, mis näitab, et vajadusel leiavad omavalitsused lisaraha. 

Alates 2017. aastast on valitsuse panus õpetajate palka kasvanud umbes 100%, samas kui omavalitsuste oma 140%, tippaastatel lausa 221%. Lisaks maksavad kõik 79 omavalitsust vähemalt kehtestatud miinimumtasu, 80% maksab vähemalt Eesti keskmist palka ja ligi veerand omavalitsustest üle 120% riigi keskmisest (allikas: riigiraha.fin.ee). Need numbrid näitavad, et omavalitsused on usaldusväärsed ja raha jõuab õpetajateni.

Lasteaiaõpetajate palk, mis oli algselt omavalitsuste ainupädevuses, muudeti (idee tasandil) 2017. aastal võrreldavaks üldhariduskooli õpetaja palgaga. Mõte oli üllas, aga teostus jäi poolikuks. Toetust küll jagatakse, aga selle maht ei kasva, samas kui palgasurve kasvab iga aastaga. 2020.–2024. aastani täitsid kõik omavalitsused keskvalitsuselt toetuse saamise tingimused, kusjuures 96% omavalitsusi maksis 2024. aastal lasteaiaõpetaja töötasuks vähemalt 90% kooliõpetaja alammäärast. Ja kuigi veerand lasteaiaõpetajatest pole kõrgharidusega, maksavad omavalitsused kõrgemat tasu ka neile. Kui 2023. aastal tõusis üldhariduskoolide õpetajate töötasu 24%, siis lasteaiaõpetajate palgatõusu – 37,5 miljonit eurot – maksid omavalitsused ise. Sellele kulus ligi veerand kogu tulumaksu kasvust (allikas: riigiraha.fin.ee). Valitsuse täiendav panus oli null eurot!

Andmed ei ole lihtsalt teave

Haridusvaldkonna otsuseid kujundavad andmed, kuid nende kvaliteet tekitab küsimusi. Eesti hariduse infosüsteem (EHIS) on elav register, kuhu üldhariduskoolid sisestavad muuhulgas andmeid õpetaja ametikohtade kohta. Sisestavad nad neid aga ebaühtlaselt, mistõttu EHIS võib näidata tegelikkusest erinevat pilti (allikas: Haridus- ja Teadusministeerium. Ülevaade haridussüsteemi välishindamisest 2023/2024. õppeaastal). Näiteks näitab EHIS umbes 200 õpetaja ametikohta rohkem kui riigiraha.fin.ee andmebaas. 

Samas kasutab Haridussilm EHIS-e andmeid ametikohtade arvestamiseks ja riigiraha.fin.ee andmeid palgakulu kohta (allikas: Haridussilm.ee). Tulemusena kuvatakse Haridussilmas õpetajate keskmine palk, mis on EHIS-e
suurema ametikohtade arvu juures paradoksaalselt kõrgem. Tekib küsimus, kuidas see matemaatiliselt võimalik on.

Lisaks on Haridussilma portaalis joonis, mis näitab, kui palju toetust omavalitsus õpetaja kohta saab ja kui palju ta seda kasutab. Esmapilgul tundub see informatiivne, kuid tegelikult on eksitav. Arvutustes kasutatakse EHIS-e andmeid, mis ei pruugi olla usaldusväärsed. Ei arvestata ka, et õpetajate palgafondi on lubatud kasutada lisaks tugispetsialistide töötasuks. Sellise vaatega pannakse omavalitsused ebaõiglaselt häbiposti ning just sealt tekibki suhtumine, et „raha ei jõua õpetajateni“.

Omavalitsused panustavad oodatust rohkemgi

Kui hinnanguid anda, siis tuleb vaadata ka teist poolt. Ministeerium kuvab oma arvestusliku jaotuse alusel, kui palju toetust omavalitsus õpetaja ametikoha kohta peaks saama. See summa jääb vahemikku 1569–2947 eurot kuus (allikas: Haridussilm.ee), mis tähendab 1,9-kordset erinevust. Omavalitsused suudavad selle vahe tasandada 1,6-kordseks, makstes palka vahemikus 1889–3088 eurot (allikas: riigiraha.fin.ee). See näitab, et omavalitsused täidavad oma rolli ja panustavad sageli rohkem, kui neilt oodatakse.

Samal ajal on haridusleppes seatud siht, et üldhariduskooli õpetaja palk peab ulatuma 120%-ni riigi keskmisest. Selle saavutamiseks peaks omavalitsus suunama 60% üldhariduskuludest õpetajate palgafondi. Idee tundub selge ja sirgjooneline, kuid tegelikkus on keerulisem. On omavalitsusi, kus õpetajate palk ületab 120% riigi keskmisest, kuigi palgafondi osakaal hariduskuludes jääb alla 60%. Samas leidub omavalitsusi, kus see osakaal on eesmärgile lähemal, kuid palk jääb seatud eesmärgist allapoole. Eelarveproportsioonide ja palgataseme seoste analüüs ei kinnita, et õpetajate palgafondi suurem osakaal hariduskuludes toob automaatselt kaasa kõrgema palga (allikas: riigiraha.fin.ee).

“Õpetaja kindlasti väärib keskmisest kõrgemat töötasu, kuid jääb mulje, et kui selle probleemi ära lahendame, siis on hariduses kõik väga hästi.

Seda enam tekib mul küsimus, miks on meie riigis nii. Variant A: ministril on lahendus ja tuleb leida probleem. Variant B: meil on probleem, aga pakutud lahendus seda ei likvideeri. Kui lahendused sünnivad enne probleemi mõistmist või kui seatud eesmärk ei haaku tegelikkusega, siis ei ole ime, et usaldus kaob. Ja kui usaldus kaob, siis ei ole ka koostööd. Aga just koostööst peaks (haridusvaldkonnas) kõik algama. 

Sisuliselt, mitte süüdistavalt

Kui probleem pole ainult rahas, vaid ka usaldamatuses, siis tuleb küsida, kuidas me siit edasi liigume. Kes veab haridusvaldkonda praegu selliselt, et kõik asjaosalised tunneksid end kaasatuna?

Võib-olla aitaks see, kui istuksime koos laua taha. Mitte lepingu sõlmimiseks, vaid leidmaks regulaarset koostöövormi, kus ministeerium, ELVL ja omavalitsused saavad hariduse rahastamise ja juhtimise küsimusi arutada sisuliselt, mitte süüdistavalt. Kas suudame seal kokku leppida, kes mille eest vastutab, kus jooksevad piirid ja millised on ootused? Ja kui kokkulepped sünnivad, kas oleme valmis need vajadusel õigusaktidesse kirja panema, et rollid ei jääks tõlgendamise tasandile?

Võib-olla ei olegi vaja uut lepet, vaid lihtsalt tahet kuulata, mõista ja koos ühiselt valdkonda vedada. Ehk algab just sealt usaldus.