• Hiljuti tähistatud õpetajate päev andis põhjuse meenutada kooliaega, mõelda Eesti haridusele ja selle pärast ka südant valutada. OECD haridusalased uuringud annavad selleks meile hea rahvusvahelise “peegli” arenenumate riikidega, kirjutab Jüri Seilenthal ERR-i arvamusportaalis.

Peaaegu kõik teavad, et Eesti kooliõpilased on PISA testides ühed tublimad. Kui algul tundus see meile üllatav, siis nüüd harjumuspärane ja suur uudis oleks kui see miskipärast enam nii ei oleks. Aga see artikkel pole sellest.

Väga olulise panuse õpilaste headesse tulemustesse annavad õpetajad. Sellele, kuidas läheb õpetajatel, saame vastust otsida kahest OECD värskest õpetamise ja õppimise rahvusvahelisest uuringust: Pilk haridusele (Education at a Glance 2025) ja just avaldatud TALIS 2024. Viimane toimub üle viie aasta (eelmine kord 2018, aga vahepeal oli koroonapandeemia) ja seega on see meile järgmise viie aasta “maamärgiks”.

“Meie õpetajad ei tunne, et nende arvamusega arvestataks ja see näit on oluliselt langenud eelmisest uuringust.

Kuna selles uuringus on ka mitmeid hallimaid toone, et mitte öelda ohumärke, siis, kui soovime edaspidigi näha uhkustunnet tekitavaid PISA tulemusi, peaksime mõtlema, kuidas meie õpetajad rahvusvahelises võrdluses sama kõrgeid tulemusi näitaksid.

Kuigi põhjalikum analüüs haridus- ja teadusministeeriumis valmib novembris, siis mõned asjad torkavad ka tavalugejale silma. TALIS on pigem küsitlus. Rõõmuga näeme, et rahulolu oma tööga õpetajate hulgas on reeglina üle 90 protsendi, ka Eestis. Samal ajal ei tunne meie õpetajad, et nende arvamusega arvestataks ja see näit on oluliselt langenud eelmisest uuringust.

Eesti õpetajaskond on endiselt üks vanemaid, kuid enam mitte kõige vanem. Pensioneerub iga aasta vaid 2,2 protsenti õpetajatest ja see viitab, et tegu on reeglina eluaegse karjääriga, matemaatiliselt ehk peale 45 aastat tööd. Pole ka midagi imestada, sest õpetajaks õppimine ja kogemuste omandamine nõuabki aastaid.

Küll aga näeme, et igal aastal lahkub koolidest 9,4 protsenti õpetajatest muudel põhjustel kui pensioneerumine. Ja seda on kindlasti liiga palju, sest see tähendab, et paljud õpetajad veedavad ametis väga lühikest aega sellega põhjalikku kogemust saamata. Teame ka, et uutest, värskelt õpetajakutse omandanutest 20 protsenti lahkub viie aasta jooksul ametist.

Kuigi iga inimene on oma otsustes muidugi vaba, on peale pikka haridust ja lühikest töökogemust ametist lahkumine siiski väga ressursikulukas riigile ja küllap ka stressi põhjustav. Ja vaevalt uus alguski mujal lõpuks oluliselt kergem on. Kas ja mida oleks võimalik sellega olukorraga ette võtta?

“Teame ka, et uutest, värskelt õpetajakutse omandanutest 20 protsenti lahkub viie aasta jooksul ametist.

Rahulolematuse tegurid on tegelikult teada: tööstress, koormus, palk jne. Palgatõus on olnud Eestis päris korralik teiste riikidega võrreldes ning kuigi oleme OECD sarnase haridustasemega palgavõrdluses üheksandal kohal 32 hulgas, on selge, et palka võiks alati rohkem maksta. Ja selle teemaga õpetajad ka iga-aastaselt tegelevad. Aga TALIS näitab ka, et rahulolematusest moodustab palgakomponent alla poole. Ja kummaline küll, aga palgatase ja rahulolematus pole omavahel eriti tihedalt seotud, st on madalapalgalisemaid riike, kus õpetajad rahul, ja kõrgepalgalisi, kus nad seda pole.

Teisalt, kas on veel teemasid, mis võivad olla näiteks just noortele õpetajatele nii pettumust valmistavad, et nooruses tehtud valiku ja kutse on noor õpetaja nõus hülgama, mõned suisa vähema ajaga kui ameti õppimisele kulus? Küllap ka seetõttu kuuleme veel oktoobris sõnumeid optimistlikelt koolijuhtidelt, kes õpetajakohti üritavad täita. Tegelikult võiks ju õpetajad augustis olemas olla.

Nii on ka paradoksaalne lugeda, et vaatamata väga kõrgele rahulolule kaalub 45,5 protsenti õpetajatest vaid veel viis aastat ses ametis töötamist. Isegi kui see hõlmab pensionivanuses ja selle lähedal õpetajaid, kes võivad vanuse edenedes ümber mõelda ja veel edasi töötada ja küllap ka töötavad, on see number hirmuäratavalt suur, sest pensioneerujaid oleks neist vaid veerand.

Kui tõesti pooledki lahkumismõtetega õpetajatest soovi teoks teevad, oleme peatselt väga keerulises olukorras. Kas üks lahendus võiks olla, et pensionivanuses õpetajad võtaks mõne oma noore värskelt ülikoolist saabunud kolleegi juhendada? Võib-olla seda mõnedes koolides juba tehakse. Et näidata noorele kolleegile kogemuspõhiselt, mis ja kuidas, ning keerulisemates olukordades ka nõustada.

Kui see ei toimi hästi miskipärast ühe kooli piires, siis võib-olla oleks abiks, kui mentor tuleks teisest koolist, mis välistaks lisaks konkreetse kooli tõttu tekkivad ebakõlad, või suisa teisest linnast, mis Eesti vahemaade ja e-harjumuste taustal ei peaks ka ülearu keeruline olema. Kuis oleks, kui päriselt pensionile minna plaaniv õpetaja mentordaks kahel viimasel tööaastal kahte noort õpetajat? Ja kui õnnestuks sellele projektile ka väikene rahaline toetus leida, oleksid mentordavad õpetajad lisaks moraalsele huvitatusele amet väärikalt pärandada ka vaeva eest tasustatud.

“Kuidas kasutada ulatusliku elukogemusega inimesi, kel puudub pedagoogi kutse? Ja kas seda kutset neilt mõne aasta pärast siiski nõuda ja kuidas selle saavutamist toetada?

Igal juhul näitavad uuringud et sisseelamisprogrammi, kootsimise (ehk sama asutuse sisese juhendamisena) ja/või mentordamisega (sõltumatu väline nõustamine) õpetajad saavad ametis paremini hakkama.

Teine teema, millele tuleb ilmselt tõsiselt mõelda, on karjääripöörajad. Kuidas kasutada ulatusliku elukogemusega inimesi, kel puudub pedagoogi kutse? Ja kas seda kutset neilt mõne aasta pärast siiski nõuda ja kuidas selle saavutamist toetada? Sest muidugi, kui meil on piisavalt kutsega inimesi, siis saab ka teisiti. Aga kui ei ole, siis oleks nendest inimestest olulist abi vähemalt mõneks ajaks ning kutsega kolleegide keskkonnas saaksid nad enamikel juhtudel suurepäraselt hakkama. Võib-olla saaks siit abi ka ühele Eesti kooli eripärale, nimelt õnnestuks leida rohkem meesõpetajaid.

Kolmas teema, millele tasub samuti mõelda, on noorte õpetajate palk. Kuigi on loogiline, et palk staažiga tõuseb, peab ka noore õpetaja palk olema piisavalt motiveeriv, et selle pärast ametivahetust ei kaalutaks. Ehk saaks neid kolme komponenti ka kuidagi koos rakendada?

Nüüd jääme huviga ootama haridusministeeriumi põhjalikumat analüüsi neist aruannetest Eesti kontekstis.