- 14. oktoobril tuli kooskõlastusringilt haridus- ja teadusministri määruse muutmise eelnõu, millega plaanitakse 2026. aasta kevadest muuta riiklike põhikooli lõpueksamite korda. Nimelt näeb võimuliidu koalitsioonilepe ette, et edaspidi saab õpilane põhikooli lõpetada lõpueksamite tulemustest sõltumata ning võimalus teha järeleksam jääb alles üksnes neile, kes ei saanud mõjuval põhjusel õigel päeval põhikooli lõpueksamit teha.
HTM-i õppekava valdkonna juht Marjeta Venno, miks on vaja põhikooli lõpueksamite korraldust muuta?
Peamine põhjus on, et nende eksamite tähendus on muutunud. Seoses õppimiskohustusega 18-aastaseks saamiseni ei ole tegu enam lõpueksamite, vaid üleminekueksamitega ühest haridusastmest teise. Lõpueksamid ei kao kuhugi ja ka 51% lävend jääb. Küll aga saab edaspidi liikuda põhikoolist edasi õppima ka tulemusega, mis jääb alla lävendi. Saadud punktide arv näitab õpilase õpijärge ja läheb ka tunnistusele.
Järeleksam kaob, sest nii koolijuhtide kui ka õpetajate hinnangul ei ole mõtet nädala jooksul eksamit uuesti teha – selle ajaga ei suuda õpilane puuduvaid teadmisi omandada. Kui korraldada järeleksam selleks, et aidata õppija lävendist kuidagigi üle, ei näita selle tulemus õpilase tegelikke teadmisi järgmisele kooliastmele minnes, pigem annab täiesti vale pildi. On oluline, et õpilane saab järgmisesse kooliastmesse liikuda objektiivse eksamitulemusega, mida järgnev kool saab õppetöö kavandamisel arvesse võtta kui õppija lähtetaset.
Järeleksamit saavad endiselt teha õpilased, kes põhieksami ajal mõjuval põhjusel puudusid, nt olid haiged, viibisid olulisel võistlusel vms.
Seega saab edaspidi põhikooli lõpetada ka puudulike hinnetega ja kesiste lõpueksami tulemustega.
Vanema nõusolekul saab õpilane juba praegu lõpetada põhikooli kahe mitterahuldava hindega tunnistusel. Leiame, et ei ole mõtet halva eksamitulemusega õpilase liikumist järgmisesse õpiastmesse takistada, küll aga peab info hinnete kohta temaga kaasas käima, et saaks talle vajalikku tuge pakkuda. Veelgi olulisem on, et põhikool tuvastaks võimalikult varakult need õpilased, kes võivad jääda kooli lõpetamisel hätta. Just põhikooli vastutus oma õpilaste õpilünkade varasel avastamisel, aga ka õppijate karjääriplaneerimise toetamisel muutub õpikohustuse reformiga seoses eriti aktuaalseks. Kindlasti ei tohi õpilünkadele läbi sõrmede vaadata, justkui probleemi poleks, ning suunata õppijad lihtsalt koolist nõrkade tulemustega välja. Põhikoolil on keskne roll õpilaste ettevalmistamisel õpitee võimetekohaseks jätkamiseks.
Juba praegu jälgitakse ja toetatakse põhikoolis õpimuredega lapsi ja pakutakse neile õpiabi. Kui kooli lõpetab õpilane, kelle eksamitulemus jääb alla 50%, siis on oluline, et ta saaks tuge ka järgmises kooliastmes. Võimalusi selleks on üsna palju: personaalne tugi, tasandavad kursused, konsultatsioonid, individuaalne õppekava. Kui põhikooliõpilasel on kooli lõpetades õpilünki palju ja mitterahuldavaid hindeid rohkem kui kaks, tuleb põhikoolil määrata talle täiendav õppetöö või jätta õpilane klassikursust kordama.
Õpetajaid ja tugispetsialiste on puudu pea igas koolis. Kust võetakse ressurss, et õpilasi, kes pole põhikooli õppekava omandanud, järele aidata?
Kõik riigid, kes on tegelenud koolist väljalanguse vähendamisega, on panustanud õpitõrgete varasele märkamisele. Õpilünkade või -tõrgetega õpilaste toetamine ja nende õppe korraldamine on kooli põhiülesanne juba praegu, see ei lisandu reformiga. Nõrkade õpitulemustega õpilased on haridussüsteemis ka praegu, nad ei teki sellel kevadel. Riik on oma koolivõrgus loonud õppekohti juurde, et õpilased, kes seni ei ole õpinguid jätkanud, leiaksid koha haridustee jätkamiseks.
Kas ei või juhtuda, et õpimotivatsioon selle muudatuse tõttu langeb?
Endise koolijuhina arvan, et kui õpilase ainus õpimotivatsioon on lõpueksam, on meil hariduses asjad halvasti. Arvata võib, et õpimotivatsioon hoopis tõuseb. Uuringud on näidanud, et kui kindlat saavutuspiiri ette antud pole, siis õpilase sooritusärevus väheneb, mis omakorda võib kaasa tuua hoopis paremad tulemused. Kui õpilane teab, et tema eksamitulemust võetakse järgmisesse kooliastmesse sisse saamisel arvesse, võib see motiveerida teda hoopis rohkem pingutama. Seni lootsid nõrgemad õpilased parandada oma tulemust järeleksamiga. Kui seda võimalust enam pole, pingutatakse parema tulemuse nimel algusest peale rohkem. Lisaks näitavad noore õpitaset järgmisesse kooli astumisel aastahinded.
Kas nõustute, et aastahinnetel on kooliti erinev kaal?
Eeldame siiski, et aastahinded annavad võimalikult objektiivse ja ühtlase pildi, sest oleme ju põhikooli riiklikus õppekavas õpitulemused kokku leppinud. Just seepärast on ka lõpueksam oluline. On olnud kuulda ka arvamust, et riiklikud põhikooli lõpueksamid võiks hoopis ära kaotada. Tegelikult on need eksamid erapooletu ja oluline infoallikas kõigile osapooltele: nii vahevaade noorele endale kui ka välishindamise vahend riigile. Riik näeb, kui tulemuslikult õppekavad töötavad, kus on keerulised kohad, kas ressurssi on õigesti jagatud. Samamoodi annab eksam tagasisidet koolile. Näiteks kui aastahinde ja lõpueksami tulemuste vahel on suured käärid, tuleb jälgida, miks see nii on ja kuidas seda muuta.
Hoopis olulisem on küsimus: kui meil on õpilaste järgmisesse kooliastmesse vastuvõtmise aluseks nii riiklikult objektiivse lõpueksami tulemused kui ka aastahinded, siis miks on sellele lisaks vaja koolidel veel sisseastumiskatseid teha? Ilmselt tulebki tulevikus tõsiselt mõelda, mida võtta ja mida jätta, et lapsed ei läheks kevadel selle katsetamise koorma all katki.
Kui palju muudatusettepanekuid eelnõule tehti?
Tagasisidet anti palju. Juba lähinädalal saame anda partneritele infot arvesse võetud muudatuste kohta.
Eesti Koolijuhtide Ühendus, Eesti Õpilasesinduste Liit ning mitmed teised organisatsioonid pooldavad plaanitavat muudatust, samas on ka neid, kes seda heaks ei kiida. Näiteks suhtuvad muudatusse kriitiliselt mitmed aineühendused ning eksamitingimuste leevendamist ei pea õigeks ka Eesti Kaubandus- ja Tööstuskoda, kes leiab, et põhikoolis ette nähtud teadmised ja oskused peab õpilane omandama põhikoolis ning probleemi ei saa järgmisesse õppeastmesse lükata. Mida arvavad põhikoolide juhid?
Tiit Tammaru:
„Kui eksamitulemus ei ole enam oluline, kaotame siis eksamid üldse ära“
Valga Põhikooli ja Valga Priimetsa Kooli direktori Tiit Tammaru sõnul tekib kavandatava muudatusega olukord, et meil just nagu on eksam, mis peaks võtma kokku üheksa aasta õpitulemused, aga tegelikult see põhikooli lõpetamisel rolli ei mängi. „Kui eksamitulemus ei ole enam oluline, kaotame siis need eksamid üldse ära ja annamegi õpilasele lihtsalt tunnistuse kätte. Teine küsimus on, et kui keegi nii laheda mõttega välja tuli, võiks ta öelda ka seda, kuidas motiveerida õpilasi pingutama ja õppima,“ arutleb koolijuht.
„Võime ju unistada, et põhikoolilõpetaja on ennastjuhtiv tegelane, aga koolis töötavate inimestena teame väga hästi, et õpimotivatsioon hakkab alates 5.–6. klassist hüppeliselt langema. Nüüd tahame anda õpilastele sõnumi, et vahet pole, millise tulemuse ta lõpueksamil saab, peaasi et mitte päris nulli. Järgmisele haridusastmele saab ta sellest hoolimata. Kui pingutus ja tulemus pole enam olulised, siis kardan, et sellise suhtumisega me kaugele ei jõua. Riik ei jaksa seda varsti ka enam kinni maksta.“
Tiit Tammaru sõnul paneb lõpueksamite lahti sidumine lõpetamise tingimustest õpetajatele lisasurve. „Ma ei arva, et hinne on õpilase parim motiveerija, aga 51% eksamilävend siiski distsiplineerib õppima. Nüüd piisab, kui õpilane kohale läheb ning suudab mõned read paberile panna ja mõned tehted teha, ja ongi kool lõpetatud.“
Kevadel pälvis Valga Põhikool meedias negatiivset tähelepanu sellega, et matemaatika põhikooli lõpueksamil kukkus läbi 85 õpilasest 50. „Minul algas juhina teine õppeaasta, aga tean, et see probleem pole üleöö tekkinud,“ ütleb Tiit Tammaru. Üks põhjus ongi tema sõnul õpimotivatsiooni langus, teine on õpetamise metoodika. „Kui õpetaja ei suuda õpitavaid teadmisi eluga seostada, siis õpilastel huvi kaob. Ehk peaks teises ja kolmandas kooliastmes mõtlema ka sellele, et õpilastel oleks võimalik valida humanitaar- või reaalsuuna vahel.“
Omaette küsimus on, kuhu õpilane nõrga tulemusega sisse saab, arutleb Tiit Tammaru. „Ka kutsekoolides on ju enamikule erialadele konkurss ning need erialad, kuhu seda pole, ei ole noorte unistuste erialad. Kas ei või juhtuda, et saame endale suure hulga õppimiskohustusega alla 18-aastasi vähemotiveeritud noori, keda lastekaitsetöötajad peavad taga otsima, et nad koolis käiks. Jah, me hoiame küll noored koolisüsteemis, aga millise hinna ja kvaliteediga?“
Tiit Tammaru sõnul on palju olulisi haridusprobleeme, mida lahendada. Üks on õpetajate puudus. „Enne kui mõni õpetaja Valka jõuab, on ta näiteks Tartus endale ammu koha leidnud. Valga on mitmekultuuriline linn, kus lisaks vene kodukeelega õpilastele on palju ukrainlasi ja romasid. Oleme koos koolipidajaga püüdnud ministeeriumile selgeks teha, et kui Ida-Virumaal makstakse õpetajatele lisatoetust, siis Valga on samasugune piirkond. Seni pole riik Valga regionaalpoliitilist olukorda mõistnud.“
Marika Pettai:
„Õpetajad ei saa aru, mida see muudatus paremaks teeb“
Hiiu Kooli direktor Marika Pettai arutas plaanitavat muudatust oma kooli õpetajatega sügisvaheajal koostöö- ja arenduspäeval.
Ta ütleb, et õpetajates tekitab põhikooli lõpueksamite tingimuste leevendamise plaan segadust. „Neil ei ole toimuvast ülevaadet. Nad ei saa aru, mis on selle muudatuse eesmärk ning mida see õpetajate ja õpilaste jaoks paremaks muudab, küsimusi on hästi palju.“
Marika Pettai sõnul pooldavad õpetajad, kes lisaks veel mõnes gümnaasiumis tunde annavad, järeleksami kaotamist, sest see ei anna gümnaasiumisse vastuvõtmisel õpilase õpioskustest ausat ülevaadet. Samas aitab järeleksam tundliku närvikavaga õpilasi. „Kui õpilasel peaksid olema õppimisel eritingimused, kuid vanemad sellega nõus ei ole, teeb ta eksami teistega samadel alustel. On lapsi, keda närvid on eksamipinge tõttu alt vedanud, kellel aga järeleksam õnnestus hästi,“ räägib Marika Pettai.
„Õpetajad tõid välja, et kuigi riik on pidevalt rõhutanud, et hariduse üks prioriteet on tugev põhiharidus, siis plaanitav muudatus seda ei toeta. Puudulike teadmistega õpilasi tuleb tõenäoliselt juurde. Õpilane, kes on kogu aeg hästi õppinud, ei pea muretsema, kas järgmisesse kooliastmesse võetakse vastu eksamitulemuste või aastahinde põhjal. Küll aga võib väheneda laisemate õpilaste motivatsioon. Kui praegu pingutavad 9. klassi lõpueksamite ootuses isegi need, kes muidu on õppimise suhtes ükskõiksed, siis tingimuste leevendamisega võib see muutuda. Räägime muutunud õpikäsitusest, õpimotivatsioonist ja autonoomiast, aga paraku tuleb mõnda õpilast ka sundida.“
Põhikooli lõpueksamite tingimuste muutmise ja õppimiskohustuse ea pikendamisega 18. eluaastani võib suureneda õpilaste hulk, kes valivad edasiõppimiseks mõne kutsekooli. Kuidas kutseõppeasutused selleks valmis on?
Kuno Rooba:
„Kutseharidus on harjunud ühiskonna muutustele reageerima“
Rakvere Ametikooli direktor ja Eesti Kutseõppe Edendamise Ühingu esimees Kuno Rooba kinnitab, et kutsehariduses saadakse muutuste vajalikkusest väga hästi aru, sest kutseharidus on harjunud ühiskonna ootustele reageerima ja nendega kaasas käima. Tema sõnul tuleb osata näha tervikpilti, mille taustaks on muutunud töömaailm. „Meil on vaja tarku ja tublisid töötegijaid, kes uutel töökohtadel toime tulevad. Väikeriigi rahvana tasub meil tõsiselt mõelda ka sellele, mis hariduses toimub. Kui igal aastal langeb põhikoolist välja umbes 140 noort ning nelja aasta jooksul ei jõua pea 20% ehk 2000 inimest keskhariduseni, teeb see muret. Nii jätkates ei suuda me pikas perspektiivis oma elustandardit hoida. Kindlasti peab iga põhikoolilõpetaja olema valmis selleks, et kogu oma edasise haridus- ja tööelu jooksul veel ja veel uusi oskusi juurde õppida. Põhihariduse ega ainult gümnaasiumiharidusega ei ole praegusel ajal midagi peale hakata. Oleme valmis põhikoolilõpetajad vastu võtma ja väheste oskustega õpilasi järele aitama. Võtame õpilase toetamise veel rohkem fookusesse kui seni.“
Kuno Rooba sõnul muutub kutsekeskhariduse reformiga kogu õppesisu. Kutseõppes suureneb üldainete maht, mida eelmise reformiga vähendati, ning tulevad uued rakendusliku keskhariduse õppekavad. Rakvere Ametikoolis tehaksegi praegu kõiki õppekavasid ümber ning uuel õppeaastal võetakse õpilasi vastu ainult nelja-aastastele rakendusliku keskhariduse õppekavadele. Kõik õppekavad peavad olema veebruari lõpuks valmis ja kinnitatud, mis on suur ja mahukas töö.
Kutseõppeasutustes õpib juba praegu eri tasemel õpilasi, tõdeb Kuno Rooba. On neid, kes käivad usinasti kutsevõistlustel Eestit esindamas, toovad sealt kõrgeid kohti ja astuvad pärast kutsekooli lõpetamist kõrgkooli. Samuti on keskmised ja nõrgemad õppijad – juba praegu on ligi 25% kutseõppes õppijaist mingi erivajadusega.
„Kui õpilase teadmised on põhikoolist tulles kesised, siis tuleb juurde õppida, näiteks põhikoolis lisa-aasta võtta,“ räägib Kuno Rooba. „Teadmistest rohkem on probleem vähestes õpiharjumustes ja -oskustes ning väärtushoiakutes. Nendega, kes tahavad õppida, saame hakkama.“
Küsimusele, kust leiavad kutsekoolid ressurssi, et põhikoolist jäänud õpilünki tasandada, vastab Kuno Rooba, et ka kutsehariduse rahastamismudel muutub. Kui uut mudelit 2026. aastal rakendatakse, on lootust raha juurde saada. Küll aga jääb küsimus, kust leida kvalifikatsioonile vastavaid õpetajaid ja spetsialiste. Õppijaid toetavad tugisüsteemid ja oskused on koolidel olemas, aga olukorras, kus seadus ei luba ühtki õppimiskohustuse eas õpilast koolist kõrvale jätta, tuleb tugisüsteemid uuesti üle vaadata. Ka kutsekoolide juures asuvaid õpilaskodusid on lähiaastatel juurde vaja.
Anneli Entson:
„Kutsekeskhariduse õppekava eesmärk ei ole põhikooli õppekava korrata“
Pärnumaa Kutsehariduskeskuse direktori Anneli Entsoni sõnul on mis tahes eriala õppimiseks vaja teadmisi üldainetes – näiteks peab tulevane ehitaja oskama arvutada erikujuliste ruumide pindala ja ruumala, et hinnata, kui palju tal materjali vaja läheb. „Juba praegu on põhikoolist tulijate teadmistes nõrku kohti ning kui nõudmisi leevendada, võib olukord hullemaks minna. Kuna läheme üle nelja-aastastele õppekavadele, arutamegi praegu, kas peaksime lühemaid ja kergemaid õppekavu juurde tegema.“
Anneli Entsoni sõnul ei ole kutsekeskhariduse nelja-aastased õppekavad mõeldud selleks, et põhikooli õppekava uuesti läbi teha või korrata, vaid nende eesmärk on anda tugevat keskharidust. „Põhihariduse peaks õpilane saama siiski põhikoolist, see ei ole järgmise taseme koolide ülesanne,“ ütleb ta. „Samas tuleb õpilüngad igal juhul täita, sest ei ole võimalik õpetada järgmise astme teadmisi, kui eelmist all ei ole. Kui põhikooli saab edaspidi lõpetada mis tahes tingimustel, siis tuleb ikkagi arvestada, et kutsekoolis on paljudel erialadel vastuvõtukriteeriumid ja kõik õpilased ei pruugi soovitud eriala õppima pääseda. Mida tugevam põhi õpilasel põhikoolist tulles all on, seda paremad on tema edasiõppimise võimalused kutsekoolis. Hakkame pakkuma ka ettevalmistavat õpet, aga selle õppekava sisu ja sellel õppijate arvu me veel ei tea. Kutsekoolid valmistavadki praegu õppekavasid ette, mis on väga töömahukas ettevõtmine.“
Anneli Entson lisab, et kui gümnaasiumid saavad endale sisseastujaid valida, siis kutsekoolid on alati ka keerulisemate õppijatega tegelenud, et neid tööeluks ette valmistada. „Kutsekoolid ei virise, vaid teevad asjad ära, ehkki alati pole see lihtne. Kui senised lõpueksami kriteeriumid ära kaovad, küllap peavad siis ka üldhariduskoolid mõtlema, kuidas motiveerida õpilasi teadmisi omandama. Ainult eksami nimel õppimine polegi hea plaan.“
„Lõpueksam ei ole pelgalt hindamisvahend, vaid ka ühiskondlik kokkulepe“
Jakob Westholmi Gümnaasiumi direktor Rando Kuustik
Minu hinnangul on põhikooli lõpetamise tingimuste leevendamise kavatsus palju sügavama probleemi sümptom. Nimelt tehakse hariduses otsuseid ülemäära kiiresti, läbi mõtlemata ja liiga vähe tegelikkust arvestades. Kool ei ole katsepolügoon, kus saab igal sügisel proovida uut lahendust ja vaadata, mis saab. Iga kord, kui riik muudab lõpetamise tingimusi või eksamite tähendust, liigub kogu süsteem paigast. Õpetajate töö sisu muutub, õpilaste motivatsioon kõigub, kooli planeerimisvõime väheneb ja ühiskonna usaldus hariduse vastu mureneb.
Selgusetus on hariduses kõige suurem vaenlane. Kui õpetaja ei tea, mille järgi tema õpilasi hinnatakse, ei saa ta ka õpetust vastavalt kujundada. Kui õpilane ei mõista, mille nimel pingutada, on väga raske temalt pühendumist oodata. Ja kui kool ei saa oma tööd pikalt ette planeerida, ei saa rääkida kvaliteedist ega õiglusest. Lõpueksam ei ole pelgalt hindamisvahend – see on ka ühiskondlik kokkulepe, et meil on olemas ühised standardid ja ootused. Kui need hajuvad, muutub lõpudiplom aja jooksul lihtsalt paberiks, mille tähendus ja kaal on segane.
Arvan, et praegusel kujul teeksid kavandatavad muudatused olukorra pigem halvemaks. Eesmärk – vähendada õpilaste stressi ja keskenduda rohkem õppimise sisule – on õige ja vajalik. Kuid valitud tee ei vii sinna. Kui lõpueksamid kaotatakse või nende rolli ähmastatakse, ei vähene mitte ainult stress, vaid ka vastutus. Kui puudub selge mõõdupuu, muutub hindamine ebaühtlaseks ja sõltub kooliti juhuslikest tõlgendustest. Sellest hetkest alates ei ole meil enam ühtset haridussüsteemi, vaid reeglite mosaiik, kus ühe kooli lõpetaja teadmised ja oskused võivad teise omadest väga erineda.
Mis veel tähtsam – eksamite korraldus peab olema teada vähemalt aasta ette. Iga ootamatu muudatus keset kooliaastat ei ole uuendus, vaid vastutustundetus. Kool ei saa olla jooksvalt muudetavate reeglite mängumaa.
Kõige rohkem teeb muret, et koolide ja õpetajate arvamust ei ole selle reformi kujundamisel kuulda võetud. See on nagu hakata ehitama uut lennukit ilma piloodiga nõu pidamata. Need inimesed, kes iga päev klassiruumis töötavad ja näevad, kuidas lapsed õpivad ning mida nad vajavad, jäetakse tagaplaanile. Ja kui otsuseid tehakse kabinetivaikuses, siis ei ole ime, et need päriselus ei toimi.
Haridus on eelkõige usaldusel põhinev süsteem. Kui koolid ja õpetajad tunnevad, et nende kogemust ja teadmisi ei väärtustata, mureneb usaldus otsuste ja otsustajate vastu. Ja kui usaldus kaob, siis ei tööta ükski reform – ükskõik, kui head kavatsused sel ka ei oleks. Koolid ja õpetajad on valmis muutusteks, aga nad ootavad, et neid koheldaks partnerite, mitte käsutäitjatena. Nende kaasamine ei ole viisakusžest, vaid eeltingimus, et muudatused üldse tööle hakkaksid.
Ma ei vaidle vastu vajadusele muuta põhikooli lõpetamise süsteemi ajakohasemaks ja inimlikumaks. Vastupidi – see vajadus on ilmne. Aga usun ka, et kiirustamine on hariduses kõige kehvem õpetaja. Vajame läbimõeldud, aruteludest läbi käinud ja pikalt ette planeeritud muudatusi, mitte uduseid ideid ja loosungeid. Kui me ei taha, et põhikooli lõputunnistus muutuks pelgaks paberitükiks, peame hoidma haridust otsuste eest, mis sünnivad ülepeakaela. Kõige ohtlikum lause hariduses on „Teeme ära ja küll pärast mõtleme“. Pärast on alati hilja – ja kõige suuremat hinda selle eest makstakse klassiruumis.
KÜSIMUS JA VASTUS
Mida arvate põhikooli lõpueksamite tingimuste muutmisest?
Astrid Sildnik, Kose Gümnaasiumi saksa keele ja väikeklasside õpetaja, Eesti õpetajate Liidu juhatuse liige
Põhikooli lõpueksamite lahtisidumist lõpetamise tingimustest ning järeleksamite kaotamist ebapiisavate tulemuste silumiseks võib pidada positiivseks sammuks. Kuigi esmapilgul tekib tunne, nagu oleks Eesti haridusedul nüüd kriips peal, siis tegelikkuses see nii ei ole: enamik õpilastest püüab ju ikkagi parimaid tulemusi saavutada. Õppijate õpimotivatsiooni saab parandada ka tõhusama karjääriõppega, mis annab neile ülevaate kutsekoolide ning gümnaasiumite ootustest. Samuti tagab eksamipinge vähendamine rahulikuma õpikeskkonna aeglasematele ning suurema ärvusfooniga õpilastele, mis omakorda võib tõsta ka nende õppeedukust.
Paraku ei ole järeleksamite kaotamisel märgatavat mõju koolide ja õpetajate töökoormuse ning pinge vähendamisele.
Põhikooli lõpueksamite eelnevate aastatega võrreldes ebaproportsionaalselt varasemaks toomine kasvatas juba eelmisel õppeaastal õpetajate töökoormust järsult. See polnud seotud mitte niivõrd järeleksamite kui samal ajal toimuva õppetöö- ning eksamiperioodiga. Samuti olid stressis üheksandate klasside õpilased, kelle õpirütm oli häiritud, sest lisaks eksamitele pidid nad jõudma hindeliste tulemusteni teisteski õppeainetes.
Ka sel aastal ootavad põhikoolilõpetajaid 30 viienda veerandi stressirohket õppepäeva. Mõistlik oleks jätta põhikooli lõpueksamid pigem maikuu teise poolde. See annaks õpilastele võimaluse eksamiteks paremini valmistuda. Kuigi eksamitulemus ei määra põhikooli lõpetamist, on selle kvaliteet edasisel haridusteel endiselt oluline.
Ja veel üks oluline moment, millele on unustatud tähelepanu pöörata: põhikooli esimene lõpueksam toimub kolm nädalat pärast suveajale üleminekut 29. märtsil. Kuigi uue unerütmiga harjumiseks kulub keskmiselt kaks nädalat, viib järgnev kevadvaheaeg suurema osa õpilastest uuesti rütmist välja ning lõpueksami sooritamine juba uue veerandi teisel päeval, 21. aprillil võib tulemusi halvemuse poole mõjutada.
Lõpueksamiteks valmistumise aja pikenemine vähendaks ka lünki järgmisele haridusastmele siirduvate õpilaste teadmistes ning seeläbi oleks võimalik pisutki säästa ressursse, mis kuluvad hiljem tasandusõppele.
Lisa kommentaar