• Digi- ja meediapädevust tuleb õpetada juba lasteaias.
• Kriitilise mõtlemise oskus jääb alati oluliseks.

Tehisarust ei räägi praegu ainult laisk. TI-st räägivad poliitikud valimisdebatis, julgeolekueksperdid, turundajad ja muidugi kõik, kes töötavad hariduse vallas. Haridust ootab ees suurem teadmatus ja katsumus kui lihtsalt digi- ja tehisaru tööriistade integreerimine õppesse.

Tarkvara on oluline, mentor olulisem

Alustada võiks sellest, et koolid tagaksid õpetajatele ligipääsu nende tööks vajalikele digirakendustele – need võivad õpetaja tööd kardinaalselt muuta. Paljud neist on koolidele tasuta või olulise soodustusega. 

Kohtudes oma meediapädevusprojektides õpetajatega, näen, et tarkvara on oluline, aga veelgi tähtsam on kolleeg, kes on valmis olema mentor ja aitama uues digimaailmas kohaneda. Elus inimene, kes aitab, ei mõista hukka, vastab küsimustele. Nagu ChatGPT, ainult parem.

Õpetajate hirmud on tänapäeval tihti seotud sellega, kuidas noored nii suure infomahu tarbimisega hakkama saavad. Õpetaja konkureerib õpilase tähelepanu pärast sotsiaalmeedia ja lõputu sõltuvust tekitava infovooga ning konkurents on väga tihe. Muidugi, ideaalis on tunnid huvitavad, kaasahaaravad ja aktuaalsed, kuid ei tohi unustada, et õppida ei saa oskuseta keskenduda keerulisele.

“Tarkvara on oluline, aga veelgi tähtsam on kolleeg, kes on valmis olema mentoriks.

Kuigi neile, kes teenivad raha tähelepanumajanduse süsteemis, nagu ka algoritmidele, pole sisu eetilisus ja kasulikkus oluline. Peamine on, et seda vaadataks. Viimastel päevadel on sotsiaalmeedia üle ujutatud Sora TI-ga loodud värvikast ja muljetavaldavast videosisust. (OpenAI loodud tehisintellektil põhinev videoplatvorm, mis suudab luua realistlikke videoid tekstikirjelduste põhjal – toim). Ja kõik viitab sellele, et seda tüüpi videosisu näeme aina rohkem.

Riskid ja väljakutsed

Me ei saa rääkida meediapädevusest, rääkimata tähelepanumajanduse maailma riskidest ja ülesannetest. Kuidas peavad noored (ja tegelikult ka õpetajad) digimaailmas oma piire kehtestama, miks ja kuidas sisutarbimist piirata, kuidas fakte kontrollida ja mil moel mitte langeda manipuleerimise ohvriks. Juba liiga tuttavad teemad, aga ikka aktuaalsed. Rääkimata sellest, et uued TI-lahendused teevad usutavate libauudiste loomise ülilihtsaks.

Keelud ei hoia kõiki riske ära

Kas olete näinud lapsi lapsevankris, telefon käes? Või vanaema koos lapselapsega mänguväljakul: naisel nutitelefonis seriaal, lapsel tahvelarvutis multikad? See on kurb vaatepilt. Kui täiskasvanud saavad valdavalt ise hakkama, siis noorele põlvkonnale tuleks digi- ja meediapädevust õpetada juba lasteaias.

Pole üllatav, et hiljuti on loodud näiteks lastele mõeldud pleier ilma ekraani ja internetiühenduseta, millel saab kuulata taskuhäälinguid ja audioraamatuid. On riike, kus lastel keelatakse kasutada nutitelefone või sotsiaalmeediat. Kuid keeldudega on vaevalt võimalik kõiki riske ära hoida.

Veel üks suur küsimus on, kuidas tänapäeval informaatikat õpetada. Kas kõik meie jõupingutused peaksid olema suunatud TI-le? Kas programmeerimisele tuleks üldse tähelepanu pöörata? Kibe tõde on, et tehisaru tulek on ainult suurendanud lõhet: edasijõudnud lendavad edasi, mahajäänud jäävad kinni nagu vana Windows. 

Elementaarsed teadmised, mida pole

Kas vana head Wordi või Exceli võib pidada vananenud tehnoloogiaks? Olen kohanud õpilasi, kes ei mõista, kuidas Wordis teksti kirjutada, seda e-kirjale lisada ja saata. Selle asemel saatsid nad mulle oma teksti ekraanitõmmiste kujul Notesist. Ja need inimesed on nn digital natives ehk digitaalne põlvkond, kelle tehnoloogia kasutuse suhtes olime alguses nii optimistlikud.

Need on muidugi kurioosumid, mida kompenseerivad küllaga need noored, kes juba gümnaasiumis oskavad monteerida videoid, programmeerida või teha 3D-graafikat.

Kurioosumitest veel: minu lemmikjuhtum viimasest aastast oli see, kui õpetaja saatis mulle „oma“ vastusena foto ekraanist, millel oli aken ChatGPT vastusega. 

Kui uudiseid lugeda, siis tundub, nagu peaksime unustama kõike, mida oleme varem teinud, õppinud ja õpetanud. Nagu peaks meie harjumuspärane maailm, elu ja kool muutuma TI-keskseks. Kuid isegi kui me kiirustame uusi digitaalseid teadmisi omandama, ei tohi unustada, et kriitilise mõtlemise oskus jääb alati oluliseks.