Rakvere Teatri näitleja Silja Miks on parim tõestus ütlusele, et kes teeb, see jõuab. Talle nimelt meeldibki teha paljusid asju: näidelda, laulda, eripedagoogina tuge vajavaid lapsi õpetada, gümnasistidele informaatikatunde anda ning haridustehnoloogina õpilaste ja õpetajate digipädevusi arendada. Tänu heale ajaplaneerimisoskusele ja rõõmsale loomule saab ta selle kõigega ka suurepäraselt hakkama. 

Kelleks te end ise peate, näitlejaks või õpetajaks? 

Olen näitleja, kes laulab, koolis õpetab ning õpilaste ja kolleegide digipädevusi arendab. Minu jaoks on põhiline teater ja kõike muud saan teha just nii palju, kui teatrist vaba aega üle jääb.

Kuidas teist õpetaja sai?

Tegelikult olin kuni hetkeni, mil ma esimest korda klassi ette astusin, veendunud, et ei hakka mitte kunagi õpetajaks, sest see töö on nii vastutusrikas. Lapsena laulsin ja näitlesin palju, käisin kooli näiteringis LMS Karla, laulsin laulukooris ning ansamblis – minu tegemised olid seotud kultuuriga. Pärast Viljandi Kultuuriakadeemia näitleja eriala lõpetamist kutsus kursusejuhendaja Kalju Komissarov mind teatrikooli tudengitele lavakõnetunde andma. Sealt tekkiski mul huvi, kuidas aidata neid, kellel on kõne- ja hääleprobleemid. Läksin Tartu Ülikooli eripedagoogikat ja logopeediat õppima. Sain baasteadmised erimetoodikate rakendamisest ning ka häälehoiust ja -häiretest. Arvasin küll, et mul neid teadmisi kunagi vaja ei lähe, aga õige varsti tehti mulle Rakvere Reaalgümnaasiumist, mis on praegune Rakvere Reaalkool ja mille ma ka ise olen lõpetanud, ettepanek tööle tulla. Olin seal üheksa aastat tõhustatud tuge vajavate õpilaste klassijuhataja ja aineõpetaja.

Kas oli raske?

Algus oli tõesti üsna keeruline, sest igal lapsel olid oma eripärad ja mured, millega tuli arvestada, näiteks vajas keegi aeglasemat tempot, kellegi jaoks olid tekstid liiga rasked, mõnel lapsel tuli käest kinni võtta ja aidata tal kirjutada. Esimeses klassis alustasin viie õpilasega, siis hakkas neid riburada tavaklassidest juurde tulema. Õpetasin eesti keelt, loodus- ja kunstiõpetust, edasi tulid inimeseõpetus, matemaatika ja lõpuks ka muusika. Kõik tõhustatud toe õpilased õppisid riikliku õppekava järgi, kus sain rakendada erimetoodika põhialuseid. Õhtuti valmistasin õpilastele õppematerjali ette – lihtsustasin õppetekste ja ülesandeid, lähtudes õppematerjalide osaoskusteks jaotamisest. Samuti tegin valmis tunnikonspektid, mõeldes läbi iga tegevuse ning lause ja küsimuse, mida tunnis mis järjestuses öelda või teha. Et hommikul klassi ette minna, tuli tohutult palju eeltööd teha. Seda, kui õpilane suure töö tulemusena kasvõi mõne väikese osaoskuse selgeks saab, on tore kõrvalt näha. Õpilaste ja vanemate tagasiside andis mõistmise, et teen õiget asja. Eks aeg-ajalt tekkis ka probleeme, sest kõike pole võimalik ette näha. Eripedagoogil peab olema mitte kaks, vaid sada silma ja kõrva ning tundlad kogu aeg püsti, et iga hetk olla valmis probleeme ennetama ja vajadusel sekkuma. Oli päevi, mil jõudsin koju, hambajäljed käsivarrel, sinikad jalgadel, ning olin õnnelik, et peast mööda lennanud käärid mind ei tabanud. Aga ma ei andnud alla, vaid otsisin võimalusi ja lahendusi, kuidas klass ühtseks liita. Me saime hästi hakkama. Olime nagu üks pere ja hoidsime üksteist. Klassiga liitunud uued õpilased võeti alati soojalt vastu ja teised olid nende vastu abivalmid ja sõbralikud. Sel kevadel lõpetas üheksanda klassi kümme ülimalt ägedat noort, kes kõik läksid eri gümnaasiumitesse või ametikooli edasi õppima. Olen nende üle nii uhke.

Kuidas te teatri- ja koolitöö vahel oma aega jagasite?

Hommikul kella kaheksast olin tunnis ja õhtul enamasti etendustel. Kui mul oli prooviperiood, läksin kell 11 teatrisse proovi ja pärast proovi koolimajja tagasi. Kuna Rakvere Teater käib külalisetendusi andmas, siis ma iga kord pärast proovi koolimajja tagasi ei jõudnud. Õpetasin õpilasi, kuidas nad saavad minu kui klassijuhatajaga digivahendite abil kiiresti kontakti võtta. Minu üllatuseks tulid nad digivahendite kasutamisega õppetöös väga hästi kaasa ning sundisid mindki aina uusi lahendusi otsima. Mida vanemaks õpilased said, seda rohkem oli võimalik neid distantsilt õpetada, toetada ja juhendada. Kõik tuli väga hästi läbi mõelda ja telefonikalendrisse kirja panna. Kalender ongi tihedalt märkmeid täis ning sealt on näha, millal ma pean kuskil olema ja mida tegema. 

Miks teile meeldib mitut asja korraga teha?

Seda on minult palju küsitud ja sellele küsimusele ei saagi üheselt vastata. Ma lihtsalt ei kujuta ette, et ma ei saaks olla laval ning näidelda ja laulda. Samas ei kujuta ma ette ka seda, et olengi ainult näitleja. Näitleja- ja õpetajaamet täiendavad teineteist. Nii ei teki tüdimust ega tunnet, et päevast päeva kordub üks ja seesama. Teatris lülitan end koolielust välja, õpetades aga keskendun õpilastele ning neile uute oskuste andmisele. Arvan, et võimalus mingist keskkonnast korrakski välja astuda on väga oluline ja mõjub ka vaimsele tervisele hästi. 

Kas näitlejaharidusest on õpetajatöös kasu?

Kindlasti on. Juba selleks, et julgeda minna klassitäie õpilaste ette, keda sa kunagi pole näinud, suuta olla enesekindel ja ennast kehtestada, tuleb see kogemus kasuks. Ka siis, kui on vaja saada klassiruumi vaikus, õpilaste tähelepanu köita või nad naerma ajada. Läbi nalja ja naeru õppimine on minu meelest parim meetod, mis aitab õpitut meelde jätta. 

Näiteks olen olnud olukorras, kus olen püüdnud oma klassile nalja teha, aga on tekkinud hoopis haudvaikus. Sellisel hetkel tuli kasutusele võtta oma näitlejameisterlikkus.

Kas õpilased on teile ka mõne tembu teinud?

On ikka. Mäletan, et esimeses klassis olid meil seina ääres suured tühjad kapid. Ühel hommikul otsustasid nad kõik kappidesse peitu minna. Tund algas, mina tulin klassi, kus ei olnud kedagi. Kapis aga oli vaikset kihistamist kuulda. Tuli muidugi nendega kaasa mängida, et ma ei tea, kuhu kõik on kadunud. Tükk aega otsisin, kuni nad „ootamatult“ kapist leidsin. Siis oli nalja palju.

Kõige armsam lugu juhtus aga minu sünnipäeval, kui õpilased palusid enne tunni algust, et läheksin kümneks minutiks klassist välja puhkama. Kui ma tagasi tulin, üllatuseks õpilastele jäätised kaasas, olid nad selle ajaga jõudnud kogu klassi ära kaunistada ja tahvli ilusaid sõnumeid täis kirjutada – sain teada, et olen kõige parem ja toredam õpetaja üldse. Laual olid kingitused, tort, õhupallid, arvutis mängis meeleolumuusika – see kõik oli väga liigutav. 

Kas käisite oma klassiga sageli teatris ja kas nad ka teid laval nägid?

Teatris käisime väga palju. Kui teised klassid käisid rohkem seiklusparkides ja õpitubades, siis meie käisime looduses ja teatris ning nad on mind ka laval näinud. Lavastuse valisin alati selle põhjal, kas teema õpilasi puudutab ja kuidagi nende kogemustega seostub. Seetõttu vaatasime sageli väga tõsiseid lavastusi, mis panid mõtlema ja mida pärast süviti enda kogetu põhjal ühiselt analüüsida sai. Õppida teistsuguse vormi, tantsu ning sõnalise ja füüsilise teatrikeele kaudu – see on hea turvaline viis jõuda paremate valikuteni elus. 

Millistes lavastustes teile kõige rohkem mängida meeldib?

Mulle on väga hingelähedane muusika, mistõttu mulle meeldivad lavastused, kus saan laulda ja liikuda. Mida rohkem seda teha saab, seda parem. Oktoobris tuleb mul välja debüütalbum „Dora“, mille laulud olen kirjutanud Rakvere Teatris mängitud lavastustest ja tegelaskujudest inspireerituna. Õpetajana võiksin õpilastele teha Kahooti testi: kuula laulu ja leia tegelaskuju. Iga lugu on kui eraldi jutustus ning neis on rõõmu, valu, otsekohesust ja looduspoeetikat. 

Keda te Rakvere Teatri kõige uuemas lavastuses „Väikevend ja Karlsson katuselt“ mängite?

Mina mängin selles lavastuses Majasokku, kes on selline karmi ja otsekohese ütlemisega natuke hirmus proua. Esietendus oli septembri lõpus ja publiku reaktsioonist oli näha, et lastele meeldis.

Kas mõnes lavastuses on tulnud mängida ka õpetajat?

Jah, lavastuses „Nullpunkt“ mängisin koguni mitut õpetajat. Aga need õpetajad, keda ma kehastasin, olid kõik omamoodi kiiksuga. Selliseid kolleege pole ma elus õnneks kohanud ja tahaks uskuda, et ei ole ise selliseks muutunud.

Millised omadused peaksid õpetajal kindlasti olema?

Andeksandmise oskus on ülimalt oluline. Arvan, et tähtis on inimlikkus, sõbralikkus, kohusetunne, huumorimeel. Õpilased saavad väga hästi aru, kas õpetaja neid armastab. See tähendab, kas ta neist päriselt hoolib ja tunneb huvi selle vastu, mida õpilased tunnevad ja mõtlevad. 

Millest see tuleb, et meil on nii palju õpiraskustega lapsi?

Arvan, et vanematel on üha vähem aega oma lastega silmast silma ja päriselt suhelda, mängida, midagi koos teha. Kui laps veedab suure osa päevast nutiseadmes ega ole harjunud lugema, kirjutama, joonistama, ning kui pereringis ei räägita päeva juhtumistest ega küsita, millest laps mõtleb ja unistab, siis ei arene ka lapse suhtlemisoskus ega peenmotoorika ning tal on koolis raske.

Ehk tuleks teatud vanuseni nutiseadmed üldse ära keelata.

Seda ma ei arva, sest kui laps peab nutiseadme abil tunnis pingutama ning kirjutades, arvutades või lugedes mingi tulemuseni jõudma, on sellest kasu. Meie hakkasime õpilastega juba teises klassis tunnis arvutit kasutama, õppisime selle abil ülesandeid lahendama ja infot otsima. Lapsed said väga digipädevaks. Arvutisokus on praegusel ajal oluline, aga seda tuleb sihipäraselt kasutada. Distantsõppe ajal lõin õpilaste ja nende vanemate jaoks keskkonna, kuhu olid õppematerjalid ja juhendvideod üles pandud ja kus kogu meie suhtlus toimus. Seetõttu oli minu jaoks loogiline samm minna mõni aasta tagasi ülikooli haridustehnoloogiat õppima, sest ka kolleegid hakkasid minu käest digialast nõu ja abi küsima. Oma magistritööna koostasin sulghäälikute õigekirja omandamiseks mõeldud digiõppevara, kus õpilane saab eri etappide kaupa mänguliste ülesannete abil omandada kõik kirjutamisega seotud osaoskused.

Praegu olete ametis haridustehnoloogina Rakvere Riigigümnaasiumis. 

Jah, teist aastat. Annan gümnasistidele informaatikatunde ja vastutan selle eest, et õpilaste ja õpetajate digipädevused areneksid. Aga ma ei välista, et lähen kunagi eripedagoogi tööle tagasi, sest töö eriliste lastega mulle meeldib.

Kui palju teil kõigi nende kohustuste kõrvalt oma pere ja puhkamise jaoks aega jääb?

Jääb ikka. On ju ka päevi, mil mul nii palju teha pole. Mul on kolm last, kellest kaks on juba suured: vanem poeg õpib Tartu Ülikoolis geenitehnoloogiat, tütar, kelle kirg on tantsimine, lõpetab kevadel põhikooli ja pole veel otsustanud millisesse gümnaasiumisse minna. Noorem poeg on neljandas klassis. 

Lapsed on minu kiire eluviisiga harjunud, aga vajadusel olen nende jaoks päriselt olemas ja aitan. Nädalavahetustel saame rohkem koos olla.

Väga oluline oskus on vahel ka mitte midagi teha, lihtsalt olla ja puhata: lugeda raamatut, minna jalutama. Peres on ka kaks kuldset retriiverit, kellega on tore käia metsas jahitrenni tegemas, seegi on suurepärane puhkus. 

Kas tahaksite veel midagi õppida?

Olen tõesti kogu elu midagi õppinud ja lisaks ülikoolidele läbinud arvukalt kõikvõimalikke koolitusi – 40 koolitust õpetajakarjääri jooksul. Pärast viimaseid magistriõpinguid otsustasin, et nüüd aitab, rohkem ma õppima ei lähe. Aga läks pool aastat mööda, kui mõtlesin, et peaks minema uuesti kooli muusikat õppima. Arvan, et kunagi teen selle mõtte ka teoks.