- Kui uskuda, et katsed esimesse klassi ei näita adekvaatselt laste võimeid, millega siis seletada, et neid katseid tegevad koolid on lõpueksamite järgi edetabelite tipus?
- Tunnistan, et ei oska lõpuni põhjendada, miks katsed esimesse klassi on paremad kui loos. Seetõttu võtan revideerida HTM-i kaasava hariduse valdkonna juhi Jürgen Rakaselja vastupidiseid argumente 30. septembri Õpetajate Lehes.
Kõigepealt väidab hr Rakaselg, et nii noorte laste selekteerimine katsete alusel ei ole adekvaatne, sest need ei võimaldavat laste annetest, oskustest ja võimetest õiget pilti saada. Paar lõiku hiljem väidab hr Rakaselg, et riigieksamite keskmised tulemused ütlevad kooli tugevuse kohta niisama vähe kui patsientide keskmine kehatemperatuur haigla kohta ehk mitte midagi. Selle asemel näitavat kooli tugevust see, kui hästi suudetakse seal tõsta vähese motivatsiooniga laste õppeedukust.
Katsed näitavad taset
Paneme nüüd need väited kõrvuti. Korrektsuse mõttes tuleks riigieksamite tulemuste asemel siin mõõta põhikooli lõpueksamite tulemusi, sest gümnaasiumi sisseastumisel toimuvad uued katsed, aga antud juhul pole see erinevus määrav, sest põhikooli ja gümnaasiumi pingeridade tipus on suures osas samad koolid. Niisiis, kui uskuda, et katsed esimesse klassi ei näita adekvaatselt laste võimeid, millega siis seletada, et neid katseid tegevad koolid on lõpueksamite järgi edetabelite tipus? Seda enam kinnitab see ju, et need koolid on õpetamises tõhusad!
“Kas loositõmbamise tagajärjel kooli ukse taha jäämise teade mõjub lapsele vähem traumeerivalt kui katsetel ebaõnnestumine?
Võime arutleda ka teistpidi. Kui uskuda, et koolide keskmiste eksamitulemuste pingerida pole seotud koolide tugevusega, aga esimese klassi katseid tegevad koolid on ikkagi pingereas eespool, siis näitab see veelgi kindlamalt just katsete adekvaatsust! Arutle kuidas tahad: niipea kui ühe teguri rolli vähendad, tõuseb teine tegur veelgi olulisemana esile.
Teoorias on muidugi ka võimalus, et eksisteerib mingi kolmas tegur, mis määrab koolide koha pingereas – kusjuures nii, et isegi kui sisseastumiskatsed midagi ei näita ja õpetamine on keskpärane, on teatud ühed ja samad koolid ikka aastast aastasse eksamitulemuste pingeridade tipus. Jürgen Rakaselja seisukohtadest küll ei selgu, mis see kolmas tegur võiks olla.
Puhkevad õide sarnaste seas
Jürgen Rakaselg väidab, et sarnase tasemega õpilaste koos õpetamise suurem tulemuslikkus on illusioon, ja peab halvaks isegi eriti andekate õpilaste kokku koondamise mõtet. Õpilase jaoks olevat seda motiveerivam, mida heterogeensem on kooslus tema ümber. Selliste väidete esitaja elab justkui mingis paralleelreaalsuses.
“Kui laps ebaõnnestub katsetel, kuigi ta neiks valmistus, siis ei jookse see ettevalmistus tal mööda külgi alla, vaid toob talle tõenäoliselt edaspidi siiski kasu.
On palju kordi täheldatud, kuidas andekad lapsed ei kohane tavakoolis ja nende anded võivad jääda kängu. Samas sarnaste huvide ja võimetega inimeste seas võivad samad lapsed otsekui õitsele puhkeda. Sarnaste laste koos õpetamine teeb mitte ainult õpetajale tunni ettevalmistamise lihtsamaks, vaid sobivas koosluses hakkavad ka lapsed ise üksteise arengut ootuspärases suunas stimuleerima.
Osalesin kunagi ühel TÜ teaduskooli seminaril, kus keegi haridusteadlane ärgitas piirama õpilaste osalemist olümpiaadidel, et vältida õpilaste koormuse liigset suurenemist. Pärast tema mõtteavaldust tõusis püsti üks endine olümpiaadilaps ja kirjeldas, kuidas tema käis kooliajal kõikvõimalike ainete olümpiaadidel – aga mitte selleks, et võita või hästi esineda, vaid et sõpradega kohtuda. Tema ainsad sõbrad olid teised olümpiaadilapsed. Arvukatel olümpiaadidel käimine hoopis aitas tal vaimset tasakaalu säilitada ja leevendas argipäevade koormust. Ta pole mingi erand. Paljud andekad lapsed otsivad regulaarselt võimalusi veeta aega teiste andekatega, mitte nendega, kellega iga päev koolis niigi kohtuvad.
“On palju kordi täheldatud, et andekad lapsed ei kohane tavakoolis ja nende anded võivad jääda kängu.
Korraldasin huvi pärast matemaatikaolümpiaadi žürii liikmete ja kaastöötajate seas küsitluse. Sain üheksa vastust, millest kaheksa väljendas vastuseisu HTM-i (nii katsete kaotamise kui ka loositõmbamise) plaanile ja vaid üks oli poolt. Plaani vastased väljendasid muuhulgas kartust, et selle tagajärjel halveneb avaliku hariduse kvaliteet motiveeritumatele õppuritele; kvaliteetset haridust hakkaks pikemas perspektiivis saama vaid erakoolides ja see kasvataks haridustaseme sõltuvust varanduslikust seisust.
Katsete kaotamisel ebavõrdsus kasvaks
Ka enamik 30. septembri Õpetajate Lehes kajastatud arvamusi ei toeta HTM-i plaani asendada esimese klassi katsed loosiga. Neis esitatud argumendid tunduvad veenvamad kui Jürgen Rakaselja argumendid selle plaani toetuseks.
Mulle on eriti sümpaatne TLÜ pedagoogilise nõustamise dotsendi Riin Seema argument sisemise vs. välimise kontrollkeskme terminites, mille ta ka põhjalikult lahti seletab ja konteksti asetab. Lisaksin siia veel järgmise aspekti. Kui laps ebaõnnestub katsetel, kuigi ta neiks valmistus, siis ei jookse see ettevalmistus tal mööda külgi alla, vaid toob talle tõenäoliselt edaspidi siiski kasu, ükskõik millises koolis ta õppima hakkab. Loositõmbamine aga ei motiveeri kedagi pingutama.
“Jätaks õige tegemata muudatused, mille kasuks ei esitata teaduslikult vettpidavaid argumente?!
Mis õigupoolest traumeerib?
Kellegi väide, et esimese klassi katsetel ebaõnnestumine on lastele traumeeriv kogemus, ei anna üksi teadusliku argumendi mõõtu välja. Selleks oleks vaja võrrelda laste kogemust mõlemas olukorras ja näidata erinevust. Ei piisa sellest, kui osutatakse vaid praeguse süsteemi puudustele. Sellele viitab ka Riin Seema, pakkudes, et lapse jaoks võib hoopis traumeerivam olla pikka aega õppida klassis, mis tema võimetele ei vasta. Samuti võiks küsida, kas loositõmbamise tagajärjel kooli ukse taha jäämise teade mõjub lapsele vähem traumeerivalt kui katsetel ebaõnnestumine. Või kui lapsele on katsed ise traumeeriv kogemus, kuidas peab ta siis vastu koolis, kus õpetajad pidevalt uurivad tema oskuste taset.
Jürgen Rakaselg õhutab muudatustele ka argumendiga, et „kuskilt peab peale hakkama“. Ometi peaks ka „pealehakkamine“ olema läbi mõeldud, seda ei tohiks teha uisapäisa. Nii võib tagajärjed hoopis hullemaks muuta. Jätaks õige tegemata muudatused, mille kasuks ei esitata teaduslikult vettpidavaid argumente?!
Lisa kommentaar