• Harku vallas avati oktoobris uuenenud Vääna raamatukogu – mõisa tall-tõllakuuri esimesel korrusel paiknevas väikses kogukonnakeskuses kohtub sajandipikkune pärand tänapäevaga.
• Vääna raamatukogu renoveerimise lugu räägib Liia Rebane, kes oli Harku Valla Raamatukogude direktor aastatel 2020–2025, Vääna raamatukogu kontseptsiooni autor ja teostuse projektijuht.

Praegu Vääna mõisakompleksi tall-tõllakuuris asuv raamatukogu on viimase saja aasta jooksul paiknenud mitmes kohas. Enne praegustesse renoveeritud ruumidesse kolimist tuli hakkama saada väga väikesel pinnal tall-tõllakuuri teisel korrusel, mis ei vastanud avaliku ruumi nõuetele ja kuhu oli raske ligi pääseda. 

Kuni 2020. aastani oli Vääna raamatukogu väike iseseisev kogukonna raamatukogu. 2019. aastal pani toonane Harku abivallavanem Maris Viisileht ette kolida raamatukogu esimesele korrusele, et sellele paremini ligi pääseks. See oli ainuõige otsus.

Nüüd on raamatukogu kasutada ligikaudu 300 m². Ruumis, kus praegu asub lugemissaal, hoidsid mõisnik ja tema proua omal ajal sõiduriistu: tõldasid, saane, hiljem ehk autosidki. Sama seina taga, ruumis, kuhu viib suur tagauks, olid hobused.

Hoone oli pikki aastaid hüljatud. Umbes 2005. aastal võeti see tervikuna käsile: kindlustati seinad, paigaldati uus katus, taastati algne, vahepeal hävinud kaaristu ning peatati maja edasine lagunemine. Tasapisi hakati ehitama ka siseruume.

Suhtluspaik versus laenutuspunkt

Kontseptsiooni loomisel lähtusin küsimustest, mida vajab kohalik kogukond ja millised on uued suunad raamatukogude maailmas. Oma väitekirjaga seoses olen käinud mitmes välismaa raamatukogus. Mulle avaldas suurt mõju Herzog Augusti raamatukogu Wolfenbüttelis, kus on lugejatele loodud väga head töötingimused, muuhulgas on seal suur avalik köök. See soodustab omavahelist suhtlust ja ideede vahetamist – raamatukogu on vaimne keskkond, mitte lihtsalt laenutuspunkt.

Ajalugu kinnitab seda: Vääna legendaarse raamatukoguhoidja Helda Kuudevita mälestuste järgi oli raamatukogu vanasti Eestiski kogukonna suhtlemispaik – koht, mis hoiab vaimset tervist ja loob sidusust. Tänapäeva rahvaraamatukogu pakub alternatiivi ka üleliigsele digikeskkonnale. 

Vääna raamatukoguski on avalik köök ja seminari-/näituseruum. Kohvinurk toimib usaldusel nagu Wolfenbütteliski: inimene võib teha annetuse või tuua jooke ja suupisteid ühiselt kasutamiseks. See eeldab kogukonnalt vastutustundlikkust. Usaldame kasutajaid, sest maja on suuresti maksumaksja rahaga loodud. See teadmine võiks soosida heaperemehelikku käitumist. 

Kui kõrvutada Eesti väikseid külaraamatukogusid ja harukogusid, siis näevad paljud neist tänini välja nagu meie lapse- või vanavanemate ajal. Vääna raamatukogu on üks esimesi pääsukesi, mis võiks näidata suunda sellel maastikul: prioriteet ei ole enam pelgalt raamatute laenutamine, vaid kogukonnaga suhtlemine ja koosloomine. Selleks on vaja kaasaegset keskkonda – nii tehnoloogilisi lahendusi kui ka ruumi, mis on atraktiivne ja kutsuv.

Lugejate küsitlused kinnitavad, et keskkond on äärmiselt oluline: ebamugavates või ajale jalgu jäänud ruumides ei taheta pikemalt viibida. Seetõttu olemegi Väänas keskendunud just heale keskkonnale ja tänapäevastele teenustele.

Öösel raamatukokku

Ööraamatukogu käivitumisel pääseb ruumi vaid registreeritud lugeja – uks avaneb isiku tuvastamisel, kaamerad toetavad turvalisust. Pärast töötajate lahkumist saab registreeritud lugeja ruumi siseneda ükskõik mis kell – ka kell kolm öösel. See on meie katseprojekt. Teame, et Hiiumaal Kärdlas sarnane lahendus toimibning turvafirmade tagasiside järgi ei ole probleeme olnud. Turvalisus sõltub kokkulepetest vallaga: turvafirma käis kohapeal, hindas valmidust ja edasises lepivad kokku vald ja teenusepakkuja.

Ööraamatukogu idee on mul mõttes olnud ammu. Esimene kõrgharidus on mul bibliograafias ja nooruses lugesin, kuidas Tuglas oma kaaskonnaga Pariisis öösiti raamatukogudes käis – see tundus võluv. Paljud ööraamatukogud on tegelikult avatud hilisõhtuni ja varahommikust, mitte päriselt öö läbi. Hiiumaa raamatukogu on erand, sinna pääseb tõesti igal ajal. Vääna raamatukogu on minu teada mandril esimene omataoline.

Lisaks saab raamatuid tellida elektroonilisse raamatukappi – Cleveroni pakiautomaat Harku Valla Raamatukogude logoga asub raamatukogu sissepääsu juures. Selle kõrval on tagastusautomaat, mis ei ole pelgalt postkast: raamat läbib automaatselt URRAM-i lugejaplatvormi ning laenutus kustutatakse kohe lugeja kontolt.

Harku vallas on veidi üle 18 000 elaniku, kuid raamatukogude puhul arvestame teeninduspiirkondi. Vääna raamatukogu teeninduspiirkonnas elab ligikaudu 4500 inimest. Vääna ise kasvab kiiresti ja noori peresid tuleb juurde. Registreeritud lugejaid on praegu üle 500 – nemad pääsevad ka ööraamatukokku. 

---

---

Nutikad lahendused ja iseteenindus

Lugemissaali kavandades lähtusin tõsiasjast, et ruumi on vähe: tahtsin väga kõrgeid seinariiuleid, et võimalikult palju raamatuid ära mahuks. Silme ees olid Briti raamatukogud ning 18.–19. sajandi kõrgusesse ulatuvad riiuliread, kus raamatukoguhoidja liikus redelil üles-alla – see käis asja juurde. Vääna raamatukogu asub 19. sajandil ehitatud hoones ja sama loogika sobib siia hästi. Sisearhitekt Malle Jürgenson tuli ideedega kaasa. Materjalid on naturaalsed ja vastupidavad: puit, metall ning lauapindadel linoleumisegu. Laes on lühtrid. Et ruum on väga kõrge, tekitasime vahekorrused, mis annavad juurde põrandapinda.

Ruum on jaotatud väikesteks tsoonideks. Esimene ala on lastele: siia saavad tulla nii väikesed lugejad kui ka vanematega lapsed. Lastenurga läheduses on une- ja muinasjuturaamatute ala, kus on ka üks väga tore nukk. Tellisime nukukunstnik Resa Tiitsmaalt pisikese „mõisapreili“, kellele valisime mõisaperedest tuttavate pikkade nimede hulgast nimeks Luise. Luiset ehivad vahvad kirjanduslikud detailid – näiteks raamatulehtedest peaehe ja lasteraamatute kaanepiltidega kleit. Luise lugemispesa on salapärane koht trepi all, kus väiksemad raamatukogu külalised saavad patjade vahel oma lemmikraamatuga aega veeta.

Raamatukogus on RFID-iseteenindus. Kellele meeldib kiiresti toimetada, tuvastab end ID-kaardiga, asetab kiibiga raamatu automaadile ja laenutus on hetkega vormistatud. Samas on kohal ka inimesed: kaks töötajat abistavad, annavad nõu ja laenutavad ka täiesti tavapärasel moel. 

Lugemissaali aknast avaneb vaade mõisaparki – saab korraks silma puhata. Kunagised suured väravad, mille kaudu toodi sõidukid sisse ja välja, on renoveerides saanud tänapäevase topeltlahenduse: säilinud puidust värava taga on klaassein uksega, kust saab suvel sisse-välja liikuda. 

Seminariruumi vahekorrusel võeti kasutusele kompaktriiulid – Harku valla raamatukogudes esmakordselt kasutusele võetud süsteem mahutab mitu tuhat raamatut ja on siinse ruumi jaoks mõistlik lahendus.

Seminariruumis on ka klaver. See leiti ehituse alguses mullahunnikust, ilma jalgadeta ja halvas seisus, ning kõik tahtsid sellest tülikast esemest vabaneda. Tabasalu muusikakooli direktor Kalev Konsa aitas tuvastada, et tegemist on unikaalse instrumendiga – 19. sajandi keskpaiga üleminekuvormiga, mis ei ole enam klavessiin, kuid veel mitte ka tänapäevane klaver/pianiino. Klahve on vähem ja instrumendi ehitus erineb tavalise klaveri omast. Valmistanud on selle tuntud Peterburi firma. Restauraator tegi põhjaliku ekspertiisi ja taastas pilli. Nüüd on klaver töökorras ning väärtuslik osa hoone loost.

Kuna kogukond soovis, et raamatukogus oleks võimalik ka muusikat kuulata, oleme loonud muusika kuulamise kohad ning soetanud vinüüle. Kasvatame muusikakogu jõudumööda.

---