- Nuutrumi „Härra Ibrahim“ haarab endasse olulisi teemasid ja vaeb elu suuri põhiküsimusi, kuid teeb seda imelise kergusega.
- Eri põlvkondade ühine teatriskäik on selle lavastuse puhul parim variant, eriti kui võetakse aega nähtut üheskoos arutada.
„Härra Ibrahim“
• Autor Éric-Emmanuel Schmitt.
• Tõlkija Indrek Koff.
• Lavastaja Üllar Saaremäe.
• Kunstnik Ketlin Saaremäe.
• Helikunstnik Tobias Tammearu.
• Valguskunstnik Märt Sell.
• Liikumisjuht Germo Toonikus.
• Osades Robin Täpp ja Raivo E. Tamm.
• Teater Nuutrumi esietendus 31. oktoobril Sakala 3 teatrimaja Kammersaalis.
Nuutrumi teatri uuslavastus „Härra Ibrahim“ haakub täpselt väiketeatri tunnuslausega: teater, mis puudutab. Just sellist hingelist puudutust, huumori ja helluse tasakaalu on praegu nii kangesti vaja. Lavastuse adressaat on avar. Pärast esietendust mainis õige mitu inimest, et seda lavalugu peaksid kindlasti nägema noored. Ilmselt mitte päris loojutustaja Moosese eakaaslased, sest poiss on sündmuste ajal küll 11–13-aastane, aga tema lugu ikkagi tagasivaateline. Ka teatri kodulehel on kirjas: lavastus sobilik alates 14. eluaastast.
Eesti teatrilavadele on jõudnud kümmekond Éric-Emmanuel Schmitti näidendit. Neist menukaim on olnud Üllar Saaremäe lavastus „Oscar ja Roosamamma. Kirjad Jumalale“ Rakvere teatris, mida kümne aasta vältel (2006–2016) mängiti üle 250 korra, laval unustamatus partnerluses Ines Aru Roosamamma ja Üllar Saaremäe Oscar. Teater Sagittario taaslavastus (2024) mõjub seetõttu ka omajagu nostalgilisena.
Schmitti triloogia „Milarepa“, „Härra Ibrahim ja Koraani õied“, „Oscar ja Roosamamma“ on ilmunud Varraku kirjastuselt Indrek Koffi vaimukas tõlkes. Lavastaja Üllar Saaremäe ja tema publiku jaoks on „Härra Ibrahim“ selgesti tuntavalt „Oscari ja Roosamamma“ järg. Kes mäletab, võib nüüd saalis rõõmuga ära tabada mõningaid intonatsioone ja tsitaadikesi. Selline teatrimälu äratamine on justkui kena väike kingitus, mis teeb tänulikuks.
Lavastus usaldab kujutlusvõimet
Reaalajas võrdlemisi lühike, kontsentreeritud ja tempokas, mängulaadilt minimalistlik ja kujutlusvõimet usaldav lavastus haarab endasse olulisi teemasid, vaeb elu suuri põhiküsimusi, tehes seda aga imelise kergusega. Pisarake ja naeratus on ses lavaloos aina lähestikku.
Sakala teatrimaja Kammersaali, kindlasti ka ringreisilavadele sobib Ketlin Saaremäe lakooniline ja detailitäpne lavakujundus, kus väheste rekvisiitide kasutus on leidlikult mänguline ja tabavalt tinglik. Tundlikult loovad ja muudavad meeleolu Märt Selli valguskujundus ning Tobias Tammearu koloriitsed helimaastikud. Tekib illusioon Pariisi Sinisest tänavast, härra Ibrahimi väikesest vürtspoest, Moosese kõledast isakodust, hiljem rännuteest.
“Éric-Emmanuel Schmitt oskab imehästi edasi anda kujuneva inimhinge haprust ja vaprust, lapse ja täiskasvanu maailma õhukest piiri.
Teist korda vaadates hakkas väheke kriipima üks finess: Schmitti teksti järgi on ses loos Koraane kaks, esimese, kaunis köites, kingib härra Ibrahim poisile; teise, oma vana Koraani aga pärandab, tänu sellele saavad hoopis uue tähenduse ka Koraani õied … Kuna laval on Koraan üks ja seesama, kahandab see veidi õite avastamise üllatusmomenti.
Laval on kaks näitlejat. Robin Täpp – nooruke Mooses, loo vedaja ja vahendaja, ja Raivo E. Tamm – härra Ibrahim, kes sekundeerib mõnusa flegmaatilisusega. Kummatigi ei ole Moosese jutustuses oma elust tegelasi ainult kaks, vaid mõlemad näitlejad loovad ka mitmeid kõrvalrolle, seejuures eri vahenditega. Kui Robin Täpp keset Moosese pajatust viivuks teiseks tegelaseks ümber lülitub, näiteks ilmub vürtspoodi filmitäht Brigitte Bardot’na, teeb ta seda ennekõike elava miimika ja vilka kehakeelega.
Raivo E. Tamme rolligalerii on aga loodud varjuteatrina ning ilmekate hääletoonide kaudu: olgu ta siis Moosese tõredana raamatusse sulguv advokaadist isa või Paradiisi tänava lõbutüdruk, „pisut pahase ja mureliku häälega“, nagu iseloomustab Mooses, ent seejuures ikka tibake koketne; osavõtlik politseinik või ettevaatlik, kurbhooliva häälega ema … Varjuteatri siluetid on stiilne ja ilmekas mänguvõte, Raivo E. Tamm kasutab häält sedavõrd meisterlikult, et tegelased tõesti kangastuvad vaimusilmas. Ka tema härra Ibrahim oma habemega on miimikas pigem tagasihoidlik, kuigi kavalalt pilukile tõmbuvate silmade pilk ütleb nii mõndagi, intonatsioon avab tegelase olemust aga veelgi enam. Kuna härra Ibrahim oma poes istub liikumatult paigal justkui taim, mõjuvad seda vaimukamalt ja vaimustavamalt mõned ta ärksamad liigutused. Näiteks hommikuvõimlemise painutused ja „pääsukeseseisang“; eriti vahva on aga kujuteldavate lutsukivikeste viskamine mere ääres: Raivo E. Tamm sooritab viskeid nõnda, et me koos härra Ibrahimiga näeme ja kuuleme kivikese sulpsatusi ja merelainete tasast kohinat! Kelmikas karakteerne jooksusammuke kuulub ka härra Ibrahimi kummardamise juurde, rolli lõppakordiks vaibumatu elurõõm.
Kohtumine, mis muudab elu
Põhipartnerlus ja silmast silma suhtlemine kuulubki üksildasele Moosesele ja härra Ibrahimile, Sinise tänava vürtspoodnikule. Ja nende kahe kohtumine tõepoolest muudab mõlema elu. „Meil oli aega küll. Temal sellepärast, et ta oli vana, ja minul sellepärast, et ma olin noor.“ Nii tõdeb Mooses, keda härra Ibrahim kutsub Momoks. Aga härra Ibrahimi jaoks on aja aeglustamine eluviis, elukogemus, elutarkus. Tema lausutud tarkuseterad, lihtsad ja ometi sügavamõttelised, kõnetavad publikut sama kaalukalt kui Moosest.
Mõned näited. „Ära rabele …“ sõitleb härra Ibrahim poissi heasoovlikult. „Aeglus ongi õnne saladus.“ Kas ei kipu me igal argipäeval oma elu kiirteel kimades seda lihtsat tõde unustama? Autosõidu stseen on vallatult lahendatud, kui härra Ibrahim uudishimulikult ümbrust kiikab, sõrmega sinna-tänna osutab, Mooses kui algaja autojuht aga iga hinna eest püüab rooli kursil hoida … Korraks meenub siingi Roosamamma meeletu autojuhtimisstiili ilmekas kirjeldus Oscarilt.
“Lavastus on võrdlemisi lühike, kontsentreeritud ja tempokas, mängulaadilt minimalistlik ja kujutlusvõimet usaldav.
Härra Ibrahim sõnastab ka äratundmise, et õnnelikuks teebki naeratamine. Mitte vastupidi, et ainult õnnelikud (rikkad, arvab Mooses) tohivad ja saavad naeratada. Mooses katsetabki naeratuse väge, esialgu pisut kramplikult ja koomiliselt suunurki ülespoole vedades, aga tema üllatuseks naeratus tõepoolest toimib … Kahjuks ainult mitte isa peal, kes sulgunud oma süütundesse ja häbisse, peitnud silmad raamatusse. Isa ja poja suhe, Moosese isa oskamatus oma last armastada, mille põhjused härra Ibrahim hiljem lahti seletab, on üks lavaloo valusamaid tundeliine. Aga samas ka õpetlikumaid. Sest poja valmisolek tingimusteta armastuseks, lootus ja selle luhtumine näitab, kuivõrd õigem valik oleks isa jaoks oma poega usaldada, mitte minevikku ja kahetsusse kinni jääda. Seegi viib mõtted vähihaigele Oscarile, kes just tänu Roosamammale õppis kartmise asemel usaldama. Siit võrsub vargsi ka avaram üldistus mõttetust vaenutsemisest, ususõdadest, mille võtab kokku Moosese lause: härra Ibrahim rääkis talle, et enne kui juutidel ja araablastel omavahel kismaks läks, oli neil palju ühist. Kui ometi suudaksime erisuste ja vastandumise asemel keskenduda inimeseks olemise lihtsale ja loomulikule ühisosale …
Mõnevõrra ehk ehmatava, esmapilgul vähemasti paradoksaalsena võib raamatuaastal mõjuda härra Ibrahimi väide, et tema ei usu raamatutesse. Ometi kõlksub see igati kokku Moosese isaga, kes raamatuid pruugib kaitsekihina, et mitte pojaga millestki olulisest rääkida. Et elus on väga oluline silmast silma suhelda, ka see sõnum on nüüdisajal tähtsam kui iial varem. Lisaks veel põlvkondade vahetu side.
Vastastikune mängurõõm
Lavastuslikult ja sisuliselt on Robin Täpi ja Raivo E. Tamme partnerlus, vastastikune mängurõõm täpipealt sama oluline, üksiti noorele näitlejale samavõrd arendav kui Moosese sõprus härra Ibrahimiga. Kui lavastusele korraldati isadepäeva piletikampaania, mõtlesin, et just nimelt eri põlvkondade ühine teatriskäik on „Härra Ibrahimi“ puhul parim variant, eriti kui leitakse, võetakse aega seejärel nähtut üheskoos arutada.
“Raivo E. Tamm kasutab häält sedavõrd meisterlikult, et tegelased tõesti kangastuvad vaimusilmas.
Éric-Emmanuel Schmitt oskab imehästi tunnetada ja edasi anda noore, kujuneva inimhinge haprust ja ka vaprust, lapse ja täiskasvanu maailma õhukest piiri. Siira lapsemeelsuse humoorikaks näiteks on 11-aastase Moosese kingitus Paradiisi tänava prostituudile. Moosese murdumise hetked, olgu siis trotslikult vihastades või harjumatu ilu mõjul nutma puhkedes, on Robin Täpp vahendanud ühtaegu siiralt ja õhkkerge distantsiga.
Ootamatud sündmusepöörded
Teise vaatuse ootamatud sündmusepöörded toovad kaasa veel ühe, siin ja praegu iseäranis puudutava ja vajaliku teema: surma ja leina. Elame ju ajas, kus vahetu kontakt surmaga justkui eemale tõugatakse, surma peljatakse. Ometi on surm ja lein elu osa. Nõnda on õpetlik, südamlik ja lepitav härra Ibrahimi lause Momole: sa nutad iseenda pärast … Ja lohutav ja kaunis sinine kõiksusevalgus.
Üks liigutavamaid hetki on Moosese tants tekke’s. „Tekke ei ole tantsusaal, see on klooster,“ selgitab härra Ibrahim. Esimest korda elus proovib Mooses keerelda dervišina, heledas rüüs. Selle rituaali ajal taandub Ibrahim vahekäiku, vaatlema, jättes kogu lavaruumi poisile. See ei ole virtuoosne keerlemise demonstratsioon, mida oleme näinud ka siinsetel näitelavadel ja mis võib mõjuda otsekui eesmärk omaette. Robin Täpp paotab keerlemise kaudu poisi sisemaailma, vabanemise, andestamise, vaikse kirgastumise … Siit võime luua silla lavastuse proloogini, kus Mooses vaikselt süüvides endasse vaatab ja mälestused ärkavad; samuti epiloogini, mil Mooses – Momo – Mohammed ühtäkki ongi täiskasvanu ja pereisa, kelle noore hinge murrangulistest sündmustest, ennekõike härra Ibrahimi meenutamisest oleme saalis avala pihtimuse kaudu osa saanud. Koos tänutundega, et teater võib muuta meid paremaks ja terviklikumaks. Elule naeratavaks.
Lisa kommentaar