• Erakond Eesti 200 ei saanud kohalike omavalitsuste valimistel pealinnas mandaati ja seega saab Tallinna hariduse valdkonna abilinnapea Aleksei Jašini ametiaeg läbi. Jašin astus ametisse poolteist aastat tagasi, kui Tallinnas võim vahetus. Haridusreformide keerises polnud tal aega ametisse sisse elada. Jašin tunnistab, et katsumustest tal puudust ei tulnud. 

Tallinna mõjutab eestikeelsele haridusele üleminek rohkem kui enamikku Eesti piirkondi. Millises olukorras see üleminek teist maha jääb? 

Esimene etapp on läbitud. Eestikeelsed ja eelkõige kõrgharitud inimesed on lasteaedades ja klassiruumides olemas. Järgmisena on vaja keskenduda kvaliteedile. Et õpe toimub eesti keeles, ei tähenda kaugeltki, et sild õpilastega on loodud. Praegu saavad hakkama need, kes eesti keelt juba enne kuigivõrd oskasid. Päris mitmes koolis ei ole kõik õpilased vajalikke aineteadmisi näiteks eesti keeles ja loodusainetes veel omandanud. Seire näitas, et 45 protsenti üleminekukoolide neljandikest ei saavutanud möödunud õppeaastaks seatud eesmärke. Mis puudutab ülemineku tegevuskava ja toetusmehhanisme, siis hea on, et juba eelmise linnavalitsuse ajal said esimesed sammud tehtud ning meie suutsime mööda seda teed märkimisväärselt edasi minna. 

“Praegu saavad hakkama need, kes eesti keelt juba enne kuigivõrd oskasid.

Mina olin Tallinnas eestikeelsele õppele ülemineku nägu. Võtsin vaenulikus inforuumis elavate muukeelsete inimeste löögi enda peale. Poolteist aastat on hariduses liiga lühike aeg, et olulisi muutusi märgata, eriti kui valgusvihk on koolidel, kus üleminek on olnud raskem. Kuuele kõige murettekitavamale koolile on praegu tundide vaatluse ning juhtkonnale ning õpetajatele antud tagasiside näol uus ring peale tehtud. Uuele linnavalitsusele teeme ettepanekud, kuhu raha suunata ja kuidas neid koole veel paremini aidata. Seega protsess käib. Selle töö viljad on näha siis, kui praegused viiendikud põhikooli lõpetama hakkavad. 

Kas seda hirmu pole, et teie tehtud töö nullitakse ära – ei jätkata sama aktiivselt? 

Olgem ausad, me räägime keskerakonnast. Kõige hullem, mida järgmine linnavalitsus teha saab, on hakata väljastpoolt süüdlasi otsima. 2027. aasta Riigikogu valimiste peale mõeldes oleks see pealinnas hea platvorm, millelt oma poliitiliste oponentidega võidelda. Mõned koolijuhid, õpetajad ja lapsevanemad võivad nii saada vale signaali, nagu saaks seda reformi veel muuta. Seda enam, et tegelikult ju midagi tagasi pöörama ei hakata. Kuna haridus moodustab linnaeelarvest nii suure osa, on seal kõlapinda palju ja seda ei tohiks kuritarvitada. 

Milline on teie sõnum oma mantlipärijale? 

Ütlen uuele hariduse abilinnapeale, et ülesandeid on pehmelt öeldes väga palju ja pädevust hariduse vallas on väga vaja. Ühtlasi soovitan hoida konstruktiivset joont ja olla koostööaldis. Kui tõesti põhjust on, siis vahel on vaja natuke ka valitsust kiruda, aga sellega ei tohi hoogu minna – õpilased ja õpetajad sellest kokkuvõttes ei võida. 

“Eesti 200 võib saada uue nime ja brändi.

Kui vaadata viimase aasta eelarvet, siis Tallinnas oli haridus kindlasti prioriteet. Kohe hakatakse kokku panema järgmise aasta linnaeelarvet. On teada, et riik tõstab kooliõpetajate palga alammäära 150 euro võrra. Uue linnavalitsuse meelestatuse näitab selgelt ära see, kas meieeraldatud sada eurot Tallinna kvalifitseeritud õpetajatele jääb või mitte. Kui jääb, siis on selge, et haridus on endiselt prioriteet. Aga me räägime miljonitest eurodest ja kui maksta ka näiteks pensionäridele sünnipäevatoetust või peredele ranitsatoetust, võib see kõik kokku liiga kulukaks minna. See ongi valikute küsimus, kas last toetab rohkem see ranits või motiveeritud ja kõrgemalt tasustatud õpetaja. 

Olete maininud, et Eesti 200 valimistulemustest lähtuvalt on erakonna sees vaja teha kiiremini muudatusi, kui algselt plaanitud. Milliseid muudatusi ootate? 

Eeskätt on vaja tegeleda sisuga. Aktuaalsed väljakutsed, millega Eesti praegu silmitsi seisab, on esiteks julgeolek, teiseks inimeste majanduslik toimetulek ning kolmandaks see, kui kvaliteetsed on teenused perekondade jaoks. Aga ka see, kuidas mõõdukalt ja mõistlikult sisserändega tegeleda. 

“Poolteist aastat on hariduses liiga lühike aeg, et olulisi muutusi märgata, eriti kui valgusvihk on koolidel, kus üleminek on olnud raskem.

Uuendada on vaja ka erakonna sisu. Eestis ei ole puhtalt progressiivset erakonda, mis ka noori kõnetaks. Abieluseadus meil on, nüüd peab fookus olema nõusolekuseadusel. Eesti 200 erakonda ongi vaja seepärast, et me oleme progressiivsed. 

Kas meil on vaja juht või juhatus välja vahetada? Haridusminister Kristina Kallas tegi oma kodukandis erakonna parima tulemuse, seega rahval otseselt etteheiteid ei ole. 

Etteheiteid ju on tegelikult. 

Koolijuhtide ja õpetajate poolt on neid siit-sealt kuulda ja reforme on olnud tõesti rohkesti, aga samal ajal on ka tehtud väga palju. Näiteks alushariduse seadus, mis oli kümme aastat sahtlis ja mille kohta endine haridusminister Jevgeni Ossinovski ütles, et see jääb sinna veel sama kauaks, on nüüd vastu võetud. Nagu veel väga palju seadusi. Kõiki neid on olnud raske ellu rakendada, aga tehtud muudatused on olnud vajalikud – ühel või teisel hetkel oleks need tulnud ära teha. Poliitiliselt erakonnal Kristina Kallasele etteheiteid ei ole. Tema töövõime on suur ja haridusest teab ta palju. Sellepärast me erakonna sees ei arva, et oleks vaja juht välja vahetada. Eeskätt on vaja muuta ikkagi sisu. Sellega võib kaasneda ka nime ja brändi muutus, et Riigikogu valimistele vastu minna. 

Teie isiklik kuvand paistav olevat selgelt eristuv. Kas ja kui paljud erakonnad on teie poole õnge visanud? 

Kõik peale EKRE. Eesti poliitikas on olnud aktiivne pereheitmise aeg. Valija jaoks ei ole see tingimata hea, kui kümned poliitikud, kes on aastaid ühe maailmavaate ja erakonna eest võidelnud, muudavad kurssi. 

Seda on viimasel ajal tõesti väga palju ette tulnud.

Ja pangem tähele, et kui mõned üksikud kõrvale jätta, siis väga suur osa neist ei ole oma valimistulemusi parandanud. Ma usun, et eriti kriisi ajal usaldus nii institutsioonide kui poliitikute vastu sellest ei suurene. 

Leian, et väärtused peavad olema esikohal ja oma ideede nimel tuleb lõpuni võidelda. Seega mina kuhugi ei kiirusta. Noore inimesena on mul palju ülesandeid: olen siin-seal maininud, et magistritöö on mul veel kaitsmata ja valdkonnas, kus iga viimane kui töötaja on magistrikraadiga, on vaja see ära teha. Tuleval kevadel on see minu üks prioriteete. 

Nendes erakondades, mille tulevikuvaade kattub minu omaga, seis väga palju parem ei ole, nii et pigem ajada oma asja edasi. Tunnen, et Eesti 200-s on mul seda võimalik teha. 

Kandideerisite Lasnamäel. Mis te arvate, kui palju on teie isiklik häälte saak (291) seotud sellega, et olete Tallinnas eestikeelsele haridusele ülemineku juhtfiguure? 

Võtsin Lasnamäele minekuga suure riski. Teadsin, et olen seal tuntud, kuna olen venekeelsetel kanalitel hariduse teemadel igal nädalal sõna võtnud. Kohtusin valmiste eel seal rohkem kui tuhande inimesega. Ütleksin, et iga kümnes suhtus minusse halvasti, öeldes, et ma olen reetur ja kõike muud sellist. Ligikaudu pooled inimestest suhtusid ikkagi hästi. Paljud neist ütlesid, et kui oleksin õiges erakonnas, siis saaksin ka hääle. 

“45 protsenti üleminekukoolide neljandikest ei saavutanud möödunud õppeaastaks seatud eesmärke.

Ma arvan, et kui erakonna seis oleks üle riigi parem, oleks kõik meie kandidaadid mitu korda rohkem hääli saanud. Natuke tagasisidet see kõik valijatelt muidugi andis, aga südamesse ma seda tulemust ei võta. 

Te olete vaid 28-aastane. Selles vanuses tundub poliitikamaailm täis ettekirjutatud stsenaariume ja taktikalisi ning ajastatud väljaütlemisi. Kas see ongi nii või annab ka päriselt midagi ära teha? 

Kuna bakalaureusekraadi sain riigiteadustes, olid mul teoreetilised teadmised, kuidas parlamentaarne demokraatia töötab ja mil moel on see välja kujunenud, olemas. Haridusspetsialistina töötades kandideerisin hobikorras pidevalt ka valimistel ja suhtlesin poliitikutest kolleegidega. Seega ei sisenenud ma sellesse maailma üleöö. 

Poliitika on selline, nagu see on – oma plusside ja miinustega. Parlamentaarsest demokraatiast meile midagi paremat veel pakutud ei ole. Võim vahetub teatud aja tagant ja inimese vaadetest olenevalt läheb olukord kord halvemaks, kord paremaks. Selles on ka oma ilu. 

Tunnet, et midagi ei anna ära teha, ei ole siis tekkinud? 

Kindlasti mitte. Kui õnnestub ära teha midagi, mis on sinu jaoks oluline, annab see tohutult jõudu. 

Kuidas täidate oma aega praegu, mil on teada, et te ametis ei jätka? 

Tänu sellele saan üle pika aja analüüsida ning vahekokkuvõtteid teha. Olgem ausad, mandaat on ju läinud, mis tähendab, et nii eelarveliselt kui ka tehniliselt enam muudatusi teha ei saa. Nendega tegeleb vastavalt oma eelistustele juba järgmine linnavalitsus. Saan istuda rohkem oma kabinetis, et veel mingisugust infot omandada ja see endaga kaasa võtta. Nii et mu päevad on rahulikud.