• Kuna alushariduse õpetajad peavad teadma, milliseid õpimänge saab eri eesmärkide täitmiseks kasutada, on oluline, et nad tutvuks nende mängudega juba tudengipõlves. Tallinna Ülikooli alushariduse pedagoogi eriala üliõpilased mängivad oma õpingute jooksul mitmesuguseid mänge ka koos lastega. 

Tallinna Ülikool sõlmis selle aasta septembris Taibuteraga koostöömemorandumi, mis tähendab, et õpingutes kasutatakse koos tudengitega väga palju lauamängupõhiseid õppemänge. Alushariduse õpetajaks õppijatel on õigeid mänge tulevikus väga vaja. „Kuna samasid mänge kasutavad ka lasteaiad, on meie jaoks väga oluline mänge müüvate ettevõtetega koostööd teha. Meie integreerime neid mänge nii õppe- kui teadustöösse,“ alustab Tallinna Ülikooli digitehnoloogia instituudi haridusinnovatsiooni külalisteadur Elyna Heinmäe.

“Mängida võib lapsel olla väga raske, isegi kui ta ise seda tähele ei pane.

Elyna Heinmäe

Kuna ülikoolil endal mängude ladu ei ole, saavad nad vajaminevaid õppemänge oma partneritelt näiteks üheks semestriks laenutada. Taibutera saab aga ülikooli teaduritega konsulteerida, millised mängud väärivad maaletoomist. „Meie kursuste õpiväljundid saavutavad üliõpilased paljuski just tänu sellele, et teevad mängud endale selgeks. Muidugi tuleb neid ka mängida, seetõttu oleme astunud sammukese veel kaugemale ning lapsed ülikooli toonud,“ räägib Heinmäe. 

Kuidas 22 lapsega koos mängimine välja näeb, see võib teooriast olulisel määral erineda ja seetõttu on taoline tegevus tudengitele ülimalt kasulik. „Päevase õppe tudengid, kes ei tööta, saavad niimoodi n-ö päriselu kogemuse. Muidu satuvad nad olukorraga silmitsi alles esimest korda tööle minnes, ja seda tuleks vältida,“ arutleb ta. 

Lapsed ei pea aru saama, et nad õpivad

Heinmäe sõnul on teadus juba ammu paika pannud, et eelkooliealine laps õpib ja areneb mängude kaudu – see ongi alushariduse peamine filosoofia. „Mängu tähtsus lapse arengus – ükskõik, kas see areng on sotsiaalne, emotsionaalne, tunnetuslik või kognitiivne – on väga suur. Seetõttu on mängimine kõige efektiivsem viis last arendada ning toetada. Meie ülesanne ongi koos tudengitega seda kõike avastada ja katsetada,“ selgitab ta. 

Kuna laste õpikeskkonnas valitseb lauamängude ja ekraanipõhiste mängude vahel tänapäeval kõva konkurents, on ülikooli üks olulisemaid suundi uurida, kuidas neid omavahel lõimida ja nende vahel tasakaal luua. Nii on laste õppetöös olulised ka tehnoloogiaga rikastatud mängud. „Näeme, et tehnoloogiaga saab traditsioonilisi mänge toetada, et lapsele maksimaalseid arenguvõimalusi pakkuda. Lauamänge oleme tehnoloogiaga kombineerinud,“ ütleb Heinmäe. Seejuures ei tähenda tehnoloogia alati ekraani, kasutada saab ka näiteks robootikavahendeid. „Oleme aru saanud, et traditsioonilise lauamänguga ei juhtu midagi halba, kui me sinna tehnoloogia juurde paneme,“ lisab ta. 

Võtmerolli mängib õpetaja, kes need mängud arendavasse konteksti paneb, kuna lapse jaoks ei ole tegemist õppimise, vaid eneseväljendusega. Vastavalt sellele, kas parasjagu tahetakse arendada sõnavara, matemaatikaoskust, tähelepanuvõimet või liikumist, valitakse ka mäng. „Me ei otsusta, kas n-ö päris mäng on tingimata parem kui digitaalne või vastupidi, kuna mängude eesmärk on erinev. Oluline on leida mängudest see kõige olulisem ja seda lastele vahendada,“ rõhutab Heinmäe. 

Õpimängude kasutamine on aja jooksul kõvasti arenenud. Toimitud on selle arengu käigus aga väga osavalt, seetõttu ei tegutsegi lasteaiad praegu kuigivõrd teisiti kui aastaid tagasi. „Laste jaoks suurt vahet ei olegi – nad mängivad ikka terve päeva. Ka lapsevanem ei pruugi tajuda, et toimunud on mingi suurem õppimine, kui näeb infosüsteemis, et mängiti üht ja teist mängu,“ räägib Heinmäe.  

Sõnum, et mängimine ei ole halb, proovitakse viia ka nende lapsevanemateni, kes ootavad lasteaias otsesemat õppetegevust. „Ka mängida võib lapsel olla väga raske, isegi kui ta ise seda tähele ei pane – seal see areng peitubki. Kuidas neid mänge kõige efektiivsemalt laste arengu toetamiseks kasutada, me oma tudengitele õpetamegi,“ lõpetab Heinmäe.