• Olümpiaadidel hiilanud Tallinna Reaalkooli abiturient Jasper Adamson kavatses minna õppima Tartu Ülikooli. Juhuslikult kuulis ta pealt aga klassivendade juttu Oxfordi ja Cambridge’i ülikooli kandideerimisest ning noormehe elu sai uue suuna ja sihi. 22 aastat hiljem valiti maailma tippülikoolides teadust teinud Jasper Adamson Eesti parimaks õppejõuks.

---

Jasper Adamson

Sündinud 1985

Haridustee

• 2004 – Tallinna Reaalkool

• 2004–2009 – Cambridge’i ülikooli loodusteaduste eriala (orgaaniline keemia)

• 2010–2014 – Oxfordi ülikooli doktorantuur

Töö

• 2009–2010 – TBD Pharmatech, KBFI

• 2014–2024 – KBFI, teadur, vanemteadur

• Alates 2023 – Tallinna Tehnikaülikooli Virumaa kolledž, vanemlektor, kaasprofessor

• Pälvinud rahvusvahelisi ja Eesti teaduspreemiaid, stipendiume. Briti Kuningliku Keemiaseltsi ja Eesti Keemiaseltsi liige. 

---

Kui Jasper Adamson abituuriumisügisel klassikaaslaste ambitsioonikatest Inglismaa plaanidest kuulis, oli kandideerimistähtaja kukkumiseni jäänud kõigest paar nädalat. Aga välismaale minek tundus ahvatlev, kiiruga said kõik dokumendid korda ja õpetajad kirjutasid soovitused. Küllap andis hoogu seegi, et Cambridge’i teekonnale soovis asuda ka Jasperi kaksikvend Kaur.

Kui raske oli Cambridge’i ülikooli sisse saada?

Meid kutsuti detsembriks intervjuule. Vanematel ei olnud veel nii palju raha, et mõlemad lapsed lennukiga saata. Vend läks lennukiga, mina bussiga Tallinnast Londonisse. Isa töötas Eurolinesis ja sai mulle tasuta bussipileti. Sõiduks kulus kaks päeva. 

Tartu Ülikool oli aidanud meid olümpiaadideks valmistuda, korraldati keemialaagreid. Olime natuke ette õppinud ja see aitas intervjuudel õigete vastusteni jõuda, aga oli ka küsimusi, kust tuli oma mõtlemisvõime proovile panna.

Kui Eestisse tagasi jõudsime, tehti pakkumine: kui teeme kõik riigieksamid viitele, siis on võimalik õppima asuda. Pingutasime ja nii mina kui mu vend täitsime kriteeriumid ning meid võetigi vastu.

Saime täisstipendiumi. Vanemad olid enne ka öelnud, et neil ei ole võimalik meie õpinguid toetada. 2003. aastal ei olnud välismaale õppima minek veel kuigi tavaline, sest Eesti ei olnud Euroopa Liidus. 2004. aastal, pärast Eesti Euroopa Liitu astumist vähenes ka meie õppemaks. Muidu oleks meil õppida olnud väga kulukas. 2004. aasta sügisel hakkasime õppima loodusteaduste erialal. Hiljem spetsialiseerusin mina keemiale ja vend füüsikale. 

Klassivennad, kes kandideerisid Oxfordi, ei saanud paraku sisse.

Kuidas õpingud möödusid?

Cambridge’i ülikooli koosseisu kuulub 31 kolledžit, kus on tudengile kõik eluks vajalik olemas. Õppetöö toimub teaduskondades. 

Loengud olid maailma teaduse tipptasemel, keemia õpetamine ehitatud üles väga süsteemselt. Sealt, kus üks õppejõud lõpetas, teine alustas. Teemasid põimiti ka eri kursustel ja aastatel. Keskkond oli väga toetav. Minul ei olnud raske. Kord aastas olid eksamid, ühe nädala jooksul 7–9. Tulemuste põhjal tehti pingerida, jaotati meid klassidesse. Olin igal aastal parimate klassis. Viimasel aastal olin pingereas 80 tudengi seas kümnes.

Kolledž pakub ka supervisiooni ehk individuaalseid õppetunde. Lahendad ülesanded ära ja arutled siis nende üle koos paari-kolme üliõpilasega.

“Mul on hakanud teaduses hästi minema pärast doktorantuuri.

Lähenemine on individuaalne. Kui sa pole ülesannet esitanud, võetakse kohe ühendust ja uuritakse, kas kõik on hästi ja kas kolledž saab kuidagi aidata.

Õpe oli integreeritud, bakalaureuse- ja magistriõpe kestsid kokku neli aastat. 

Kas jätkasite kohe doktorantuuris Oxfordi ülikoolis?

Võtsin aastaks aja maha. Töötasin Tartus keemiafirmas TBD Pharmatec orgaanilise sünteesi keemiku ja projektijuhina. Aga tahtsin end täiendada. Oxfordile mõtlesin juba Cambridge’i ajal.

Tagantjärele saan öelda, et doktorantuur polnud mu teaduskarjääris säravaim saavutus. Ma ise ei olnud veel teaduses kogenud ja juhendaja oli alustaja. Nii piirdusingi kolme teadusartikliga. Teema osutus ka selliseks, et tuli, hambad risti, ära teha. Aga Oxfordis mulle meeldis. 

Mul on hakanud teaduses hästi minema pärast doktorantuuri. Tulin Eestisse ja läksin tööle Keemilise ja Biofüüsika Instituuti (KBFI). Sain grandid, koostööpartnerid. Meil oli teaduse tippkeskus. Noorele teadlasele anti isiklikud kontoriruumid, oli võimalik tudengeid võtta appi. Mul oli väga hea mentor Tõnis Pehk, kes õpetas tuumamagnetresonantsspektroskoopiat. See oli viljakas aeg, sai kogu aeg tööd teha.

Olete ka Ameerikas teadust teinud.

2021. aastal sain Fulbrighti stipendiumi ja töötasin üheksa kuud Pennsylvania ülikoolis Virgil Perceci juures. Ta on olnud 60 aastat maailma teaduse arengu juures ja temalt oli väga palju õppida. See aeg avardas maailmapilti, arendas artiklite kirjutamise oskust ja kogu maailmatunnetust. Percec võttis mu oma tiiva alla ja suhtub minusse senini soosivalt.

Minu koostööpartner Drew Weissman sai 2023. aastal Nobeli auhinna mRNA vaktsiinide eest, mida kasutati COVID-i pandeemia ajal. Ka Weissman on minu suhtes senini toetav. Kui olen grante kirjutanud, on ta andnud soovituskirju. Tore, et on sellised rahvusvahelised tipud, kellega saab mõtteid vahetada ja ideid arendada.

Kas Nobeli preemias on siis kübeke ka teie panust?

Ei ole. See anti neile varasemate avastuste eest. Nüüd arendame sama tehnoloogiat edasi, et süntees läheks odavamaks ja hoiaks ära allergilised reaktsioonid. Ka vaktsiini stabiilsus toatemperatuuril on uue arenduse eelis. Kirjutasin Horisonti sel teemal artikli.

Kuidas sattusite Ida-Virumaale tudengeid õpetama? 

Tahtsin võtta KBFI põhitöö kõrvale veel midagi. Leidsin CV-Online’ist TalTechi Virumaa kolledži kuulutuse. Tähtaeg oli kukkumas, nagu kunagi Inglismaale kandideerideski. Sain vanemlektorina tööle. Üliõpilastega tekkis kohe väga hea side, sünergia, hingasime ühes rütmis. Võimas tunne on neid õpetada!

Siis tehti pakkumine programmijuhiks hakata. Pall hakkas veerema ja kõik sujub. Minu jaoks on tähtis, et kolledžis on inimlik ja soe suhtumine. Juhtkond oskab luua õhkkonna, kus kõigil on tore ja kõik on kaasatud. See on teadusmaailmas haruldane. Minu jaoks pole oluline, et oleksin tippteadlane – tahan teha seda, mis mind kõnetab ja meeldib. Kolledžis mul see võimalus on.

Aasta õppejõu tiitli saamisel tunnustati teie erakordset pühendumist, õppijakeskset lähenemist, oskust muuta keeruline teadus arusaadavaks. Mida nõuab õppejõu amet?

Soovin oma üliõpilastele parimat ja tahan neid elus edasi aidata, laiendada nende maailmapilti. Mul on sisemine soov aidata neid õpetamise kaudu. Kui lähen auditooriumi, tahan, et üliõpilased õpiksid teatud teemad selgeks ja saaksid nendest sügavuti aru. Soovin õpetada nii, et sellest oleks neil ka järgmistel aastatel kasu. Minu eelis on, et olen oma teadusvaldkonna ekspert ja oskan teadmisi sel moel edasi anda, et üliõpilased saavadki rohkem aru ja leiavad uusi vaatenurki.

“Juhtkond oskab luua õhkkonna, kus kõigil on tore ja kõik on kaasatud. See on teadusmaailmas haruldane.

Tänu Ameerika kogemusele on tekkinud maailmapilt, mida jagada.

Kui palju on vaja loengus tulesid-vilesid?

Arvan, et üldse pole vaja. Parem teha auditoorset tööd, kus õpilased saavad ise tahvli ees midagi selgitada. Minu üliõpilased on väga õpihimulised. Muretsen pigem sellepärast, kas suudan ise pakkuda kõike, mida nad ootavad. Nad lausa nõuavad teadmisi! See on hämmastav. Õppejõud ei saagi tööd teha, kui tudengid ei taha õppida. 

Kas tudengid saavad eesti keelega hakkama või tuleb vahel inglise keelele üle minna?

Ma ei lähe inglise keelele kunagi üle, kuigi räägin seda sama hästi kui emakeelt, sest olen nii kaua ingliskeelses kultuuriruumis olnud. Nad saavad eesti keeles hakkama. Sisseastumisvestlustel kontrollitakse ka eesti keele oskust. 

Mida soovitate õpetajaile, kuidas innustada oma õpilasi edasi pürgima?

Õpetajad on minu silmis imeinimesed, et nad jaksavad seda tööd teha. Neil on suur soov noori aidata ja arendada. Ma ei julge küll midagi soovitada.

Kuidas hindate Eesti teaduse taset? Kas mingis valdkonnas võiks siit tulla järgmine Nobeli auhind?

Üldistada on raske. Aga väikese riigi kohta on meie teadus heal tasemel. 

Granditaotluste statistikas oleme eesotsas. Eesti teadlased on hakkajad, pingutavad. Hästi oluline on, et teadlasel oleks usku sellesse, mis teeb. 

Meil on teadlane olla pigem elustiil kui töökoht.

Kui oleksite jäänud mõnda kuulsasse välisülikooli, oleks palk mitu korda suurem. Kas olete vahel mõelnud mujale minna?

Palga pärast ma mujale minekule mõelnud küll ei ole. Üks faktor, mis mind Eestis kinni hoiab, on sõbrad-tuttavad ja elukaaslane. Mul on praegu siin palju tegemist ja põnev. Kaasprofessori roll on minu jaoks uus, vajab sisseelamist. Lähiaastail pole plaanis kuskile minna.

“Minu jaoks pole oluline, et oleksin tippteadlane, vaid tahan teha asju, mis mind kõnetavad ja meeldivad.

Teie suguvõsas on mitu teadusinimest: vanavanaisa Heinrich Riikoja oli Eesti hüdrobioloogia rajaja ja TÜ rektor, vanaema Elli Riikoja ja ema Kai Adamson eesti keele uurijad. Kas geenid määravad meie saatust?

Ei teagi, kas ainult geenid määravad. Siin on palju faktoreid. Arvan, et inimesest endast oleneb kõik – kuidas ta mõtleb, eesmärgistab ja teistega suhestub.

Teie suguvõsas on veel üks huvitav fakt: vanavanaisa õde Marta Sillaots oli kirjanik, kes kirjutas raamatu „Trips, Traps ja Trull“. 

See on lugu kolmikutest, nagu meiegi oleme. Kahemunarakukolmikutest on Trips ja Traps identsed, Trull erinev. Nad elasid Pääskülas, nagu meiegi. Marta Sillaotsalt on küsitud, kus need kolmikud on. Mulle tundub, et tal oli endal ka tunne, et nad on kuskil olemas. Raamat on kirjutatud 1935. aastal ja 50 aastat hiljem me sündisimegi.

Kas teie olete Trips, Traps või Trull?

Olen kas Trips või Traps, üks identsetest kaksikutest.

Millisena näete oma elu viie või kümne aasta pärast?

Tahaks teadlaskarjääri edendada ja oma labori luua, oma teadusteemaga jätkata ja teha koostööd. Oluline on terve püsida.