Alaealiste julmad vägivallateod on pannud paljusid küsima, miks ja kuidas noored selliste tegudeni jõuavad ning kas karistused süütegude eest on liiga leebed.

2018. aastal võeti Eestis kasutusele uus mõjutusvahendite süsteem. Kui varem saadeti oluliselt rohkem lapsi erikooli või vanglasse, siis nüüd hakkasid politsei, prokuratuur ja lastekaitsetöötajad tegelema enam käitumise põhjustega ja valima väärteole reageerides vahendeid, millel oleks last toetav ja kasvatav mõju. Põhjuseks, et laps on alles arenemisjärgus ja tema mõtlemine, empaatia ja enesekontroll pole veel välja kujunenud. 

Kahtlemata on hea, et õigusemõistmisel arvestatakse, millistest oludest laps pärit on. Kui laps kogeb kodus vanemate hoolimatust ja vägivalda, võib ta kinnisesse asutusse või isegi vanglasse saata, aga kui kodus olukord ei muutu, ei muutu ka lapse käitumine, pigem võib vangistus ta veel vägivaldsemaks muuta. 

Teisalt võib inimestel olla raske leppida, kui süü suurust arvestades tundub karistus liiga väike. Leitakse, et raskele kuriteole peab järgnema vääriline karistus, sest muidu ei hooma noor oma teo suurust ja tagajärgi. Kolm aastat tagasi koguti seoses alaealiste vägivallatsemisega eakaaslaste vastu rahvaalgatus.ee
portaalis koguni allkirju, et seadusi karmistada. 

Riskinoorte jaoks on loodud mitmesuguseid programme, samas ei ole piisavalt ressurssi jälgida, kas noored neis ka osalevad ja kuidas need mõjuvad. Lastekaitsetöötajad, kelle peale valdavalt vastutus on pandud, ei suuda suure töökoormusega hakkama saada ja vahetuvad kogu aeg.

“Kui laps kogeb kodus vanemate hoolimatust ja vägivalda, võib ta kinnisesse asutusse või isegi vanglasse saata, aga kui kodus olukord ei muutu, ei muutu ka lapse käitumine. 

Ilmselt peaksime kõik peeglisse vaatama, sest ükski selline tegu ei juhtu ootamatult. Juba varem on kuriteo sooritanud lapse käitumises olnud märke, millele lasteaed, kool, tugispetsialistid, huviringide juhendajad, aga ka iga lapsega kokku puutunud täiskasvanu võinuks ja pidanuks reageerima.

Kunagi rääkis üks loovterapeut 11-aastasest katkisest kodust pärit poisist, kelle lastekaitsespetsialist tema juurde kunstiteraapia tundidesse saatis. Poiss oli juba politseile pahandustega silma jäänud, aga kunsti tehes vaimustus kiiresti, maalis, voolis, meisterdas ning nautis seda, mida tegi. Terapeut kirjeldas teda kui emotsionaalset, elavaloomulist, suure saavutusvajadusega last, kellel on kõik eeldused kasvada tubliks inimeseks. Seda juhul, kui ta suudab vastu panna kodus tekkivatele tagasilöökidele ning tal on kõrval usaldusisik, kes aitab pingetega toime tulla. Tegelikult saab igaüks, kes riskilapsega kokku puutub, pakkuda talle turvatunnet ja usku, et ka teistsugune elu on võimalik.