Sellest õppeaastast pani riik seadusetähega paika, et koolilõuna söömiseks peab õpilastel olema aega 20 minutit. Lisandub tuleku-mineku aeg. Päevakavas olgu ka võimalus 20 minutit õues liikuda. 

Nagu ikka, on osa koolijuhte nõuetega päri. Pikema kogemusega juhid tunnevad aga, et varem oli autonoomiat rohkem, nüüd reguleeritakse detailegi. Ühtviisi lähenetakse nii esimese klassi jütsidele kui gümnasistidele, linna- ja maakoolidele.   

Seadusloomet iseloomustab ka kiirustamine. Koolidele jäetakse vähe aega atra seada. Küllap mäletavad paljud tralli, mis eelmisel õppeaastal põhikooli lõpueksamite ümber käis.

Aga milline peaks õpilaste arvates olema söögivahetund? Palusin mõtteid avaldada ühe Tartu kooli üheksandikel.

„Söögivahetund on kõige meeldivam osa päevast. Meie kool annab söömiseks aega 40 minutit. Sellest piisab täpselt, et süüa rahulikult ning sõpradega aega veeta. Väga paljud käivad lõunapausi ajal poes – ei tea, kas neile ei maitse koolitoit. Ka käiakse võimlas korvpalli mängimas.“

“Koolidele jäetakse vähe aega atra seada.

„Pikkade vahetundide ajal on meil üpris kehv seis tegevustega: on küll mitmesuguseid mänge, aga need tüütavad ära. Kuna telefonis ei ole võimalik olla, on ainus asi, mida teha saad, sõprade/sõbrannadega jutustamine.“

„Õpilasel kulub söömiseks maksimaalselt 15 minutit. Mida teeb ta ülejäänud aja? Paljud külastavad poodi, teevad tegemata jäänud koolitöid. Võimalik on mängida laua-, kaardi- ja pallimänge. Enamik õpilasi ei söö tervislikku koolitoitu, vaid mugib Rimi pitsat. Arvan, et põhjus, miks meie vahetunnid nii pikad on, on söökla istekohtade limiteeritud arv.“

„Meie koolis on söögivahetund üks pikemaid, mis olla saab – 40 minutit. Kas nii pikk vahetund tuleb kasuks? Minu arvates küll mitte! Meile antakse tohutult palju aega, kuid ei lubata üldse telefonis olla. Ehkki varem oli tavaline, et vahetunnis suheldakse üksteisega ja mängitakse palli- või lauamänge, ei ole see tänapäeval enam kuigi levinud ja sellist korda on raske saavutada nii õpilastel kui ka õpetajatel. Olukorda leevendaks vahetunni lühendamine. Minul ei võta söömas käimine rohkem kui kümme minutit, sinna hulka on arvestatud sööklasse ja pärast klassi minek, toidu tõstmine. Üldiselt jätab see mulle 30 minutit, millega pole midagi tarka teha.“

„Õigusaktid võiksid võimaldada kõigil koolidel nende järgimisel ellu jääda ning esiplaanile tuleks seada õppetöö korraldus,“ arvab Hugo Treffneri Gümnaasiumi direktor Ott Ojaveer. Ta tuletab ka meelde, et ammu on räägitud eraldi seadustest põhikoolile ja gümnaasiumile. Ehk tasukski peenhäälestuse asemel millegi kapitaalsemaga tegelda?