- Keelelähetusel osalevad õpetajad kirjeldavad, kuidas eestikeelne kooli- ja linnakeskkond murendab keelebarjääri kiiremini kui ükski õpik. Kogemused näitavad, et hästi korraldatud keelepraktika on ühtaegu nii keeleõpe, metoodikakoolitus kui ka panus eesti keele hoidmisesse.
Loe keelelähetuse kohta täpsemalt: www.integratsioon.ee/keelelahetus ja www.keelelahetus.ee.
„Eesti lapsed mõistavad ja toetavad, isegi kui kõnes esineb vigu – see teeb õpetamise lihtsamaks,“ ütleb keelelähetuse läbinud Paldiski Vene Põhikooli matemaatikaõpetaja Marina Šenderjuk.
Ta kirjeldab, et enesekindlus tööelus eesti keeles hakkama saada tekkis juba esimestel päevadel Pärnus. Hotellis, poes, kohvikus ja bussis suhtlesime üksnes eesti keeles – võimalust vene keelele üle minna ei tekkinudki. „Ma elan Paldiskis, kus enamik inimesi räägib vene keeles,“ nendib ta.
Pärnu Mai Kooli jõudes jätkus sama: kohtumised tugiisiku Siret Paniga, direktori ja õpetajatega olid kõik eesti keeles ning kolleegide tähelepanelik ja julgustav suhtumine andis kiirelt kindlust. Murdepunktiks sai esimene iseseisvalt juhendatud matemaatikatund: õpilased osalesid, said aru ning ütlesid tunni lõpus, et oli lõbus, huvitav ja arusaadav.
“Eesti lapsed mõistavad ja toetavad, isegi kui kõnes esineb vigu.
Marina Šenderjuk
Töös vajas ta enim erialast sõnavara. Õpetajate kõnest oli lihtne aru saada, keerukamaks osutus õpilaste lühenditest, slängist ja omapärasest sõnajärjest tulenev kõnekeel. Siin aitas igapäevane elav suhtlus – tundide vaatlemine ja koos tegutsemine. „Mitteformaalses keskkonnas suhtlemine harjutab elava kõnega,“ märgib ta.
Tugiisiku, matemaatikaõpetaja Siret Pani roll oli otsustava tähtsusega. Siret pani õpetaja kohe rühma- ja paaristööd tegema, arutati õppemeetodeid ja võrreldi koolide töökorraldust. Keelepraktikat toetasid ühised kultuurielamused: vaadati Endla teatri etendust „Langev täht“, Pärnu kontserdimaja kava „Kord olid niidud – Kiidjärve laulud“ ja dokumentaalfilmi „Minu pere ja muud klounid“.
„Suurim kasu oli sõbralikkus ja suhtlemise kergus. Siret parandas mu vead väga korrektselt,“ ütleb Šenderjuk.
Suurimaks raskuseks jäi õpilaste kõnekeele mõistmine ning mõnikord ka kiiresti õigete vastuste leidmine. Kahe nädala jooksul tekkis küll kindlam tunne, ent kuulamis- ja rääkimisjulgus eeldab tema hinnangul pikemat aega eesti koolis. „Vabalt rääkimiseks peaks töötama vähemalt aasta eesti koolis, näiteks õpetaja abina,“ nendib ta, lisades, et Pärnus kogetud meeskonna tugi ei ole Paldiski koolis samal määral kättesaadav. Raskustest üle saamiseks pidas ta oluliseks tähelepanelikku kuulamist, fraaside üleskirjutamist ja sihipärast harjutamist.
Kokkuvõttes soovitab Šenderjuk pakkuda vene õppekeelega koolide pedagoogidele võimalust olla eesti koolis pikemalt tööl, kasvõi õpetaja abina. Ka minimaalne tasu oleks tema hinnangul õigustatud. Selline lahendus aitaks kasvatada eesti keeles toime tulevaid kvalifitseeritud õpetajaid.
Keelejulgus päriselus
Maardu Sipsiku lasteaia Rõõmu maja logopeed Anastasiia Verkhovskaja ütleb, et keelelähetuse eesmärk oli muutuda kolleegidega suhtlemisel iseseisvamaks ja juhendada lapsi eesti keeles. „Pärast keelelähetust tunnen end eesti keeles suheldes oluliselt enesekindlamalt,“ lausub ta.
Et lähetus oleks võimalik, viis ta logopeedina laste diagnostika varem läbi ning koostas aegsasti ajakava ja metoodilised tegevused. Nii ei jäänud põhiülesanded pooleli ja fookus oli keelepraktikal.
“Püüan iga päev eesti keelt kasutada.
Anastasiia Verkhovskaja
Maardus hoiab ta oma keeleoskust eesti keelt järjepidevalt kasutades: paaristunnid, omavahelised vestlused ja kokkulepitud „keeleväljakutsed“ meeskonnas. Ta püüab ise vestlusi algatada ja kasutab teadlikult värskelt õpitud väljendeid, et need kinnistuksid. „Püüan iga päev eesti keelt kasutada,“ sõnab ta.
Edaspidi soovitab ta programmile süvendatud keeleõpet, mis arvestab logopeedi ja eripedagoogi töö eripäraga.
Eesti koolielu jõudmine Narva
Narva Kesklinna Kooli direktor Anna Zubova ütleb, et keelelähetuse põhisihiks seati parandada märgatavalt õpetajate eesti keele oskust, sh hääldust, ning ületada keelebarjäär. Sama oluliseks peeti võimalust näha oma silmaga, kuidas Eesti koolis õpitakse, et tuua toimivad võtted Narva kooli igapäevaellu. Lähetus sai võimalikuks, sest õpetajate palk kahenädalaste väljasõitude ajal säilis. Tundide andmiseks kasutati nii asendusõpetajate programmi (ASÕP) kui ka kooli enda asendusõpetajaid.
“Keelelähetus annab enesekindlust eesti keelt kasutada.
Anna Zubova
Tagasi Narvas saavad õpetajad osaleda tasuta keelekursustel ning koolis toetab igapäevast keelekasutust keelesõbra süsteem. Täiendava võimalusena pakub Narva eesti keele maja võimalust osaleda keelekohvikutes ja teemakohtumistel. Keelekeskkonna hoidmiseks toimub koolis peaaegu iga päev mõni õpetajate veetud üritus ning kõik need on eesti keeles. Lähetuses käinud õpetajad jagavad kolleegidele kogemusi ja nippe.
„Keelelähetus annab enesekindlust ja innustab eesti keelt edasi õppima,“ rõhutab Zubova. Kool ootab, et programm jätkub ja võimaldab osaleda võimalikult paljudel õpetajatel.
Vastuvõtja koolipere kogemus
Tartu Naerumaa lasteaed on oma asukoha ja ülesehituse tõttu kui loodud õpirändeks: kolm eriilmelist maja asuvad kesklinna vahetus läheduses, ümbruses paiknevad kultuuriasutused ja pargid. „Oleme avatud uutele võimalustele – keelepääsukeste programm annab nii siia tulevale õpetajale kui meie meeskonnale võimaluse koos õppida ja uusi vaatenurki rakendada,” kirjeldavad direktor Merje Laul ja õppejuht Grete Jaksi. Naerumaa liitus programmiga 2024. aasta veebruaris, esimesed keelepääsukesed saabusid märtsis.
Külalisõpetaja kasutab kogu lähetuse vältel eesti keelt, aga tunneb end turvaliselt. Saabumine planeeritakse nii, et keelepääsuke saaks esimestest päevadest aktiivselt osaleda: alguses vaatlejana, seejärel järk-järgult paaris- ja rühmategevuste juhendajana.
Tugispetsialist Ivi Mark toob näite loovteraapia tundidest: keelepääsuke valmistab tegevuse kirjalikult ette, arutab plaani läbi, korrigeerib vajadusel grammatikat ning viib tegevuse siis rühmas läbi. Arutelud pärast tunde aitavad kogetut mõtestada.
Tugiisiku roll on Naerumaas keskne. Ta räägib keelepääsukesega iga päev ainult eesti keeles, aitab mõista töö- ja suhtluskeskkonda ning koordineerib päevaplaani. Keelepraktikat võimaldab ka linnaruumi ja kultuurielu avastamine: muuseumide töötoad, etendused, kinokülastused ja kirikud, millele järgnevad arutelud. Tugiisikutele korraldatakse enne saabumist infotund programmist ja rolliootustest, vajadusel saab tuge programmijuhilt. Kasu on olnud ka Narva ja Tallinna koolituspäevadest.
Õpetaja Marge Punga ütleb, et kogemuse ja tagasiside põhjal on tõhusaim 2–3-nädalane lähetus. „Selline periood võimaldab keeleõppijal keskenduda intensiivsele suhtlemisele ja keelekeskkonnas viibimisele, kuid ei muutu liialt koormavaks,“ lausub ta. „Võõrkeelses keskkonnas tegutsemine eeldab õppijalt pingutust. Ta vajab aega, et päeva jooksul kogetut ja õpitut rahulikult läbi mõelda.“
Punga sõnul sujub vastuvõtt siis, kui keelepääsuke võetakse meeskonna täieõiguslikuks liikmeks – „mitte eriliselt koheldes, vaid loomulikult kaasates”.
Tavaliselt viibib külalisõpetaja päevas 5–6 tundi keelekeskkonnas. Tugiisik soovitab ka vaba aja tegevusi, et keelekasutus oleks mitmekesine. Mitmed osalejad on soovinud hiljem samas keskkonnas jätkata.
Juhtkonna hinnangul on kolleegid muutunud avatumaks ja julgemaks, kaasava hariduse võtteid jagatakse süsteemselt ning teise emakeelega kolleegide toetamine on saanud igapäeva loomulikuks osaks. „Pidime ka ise oma kõnet ja tempot teadlikult jälgima – vahel vajab täiskasvanugi rahulikumat selgitust,“ märgivad Laul ja Jaksi.
Meeskond on varasemast rohkem valmis teisest keeleruumist pärit kolleege juhendama, lapsed on olnud abivalmid ja sõbralikud ning hea kogemus on innustanud jätkama. Naerumaa uksed on keelepääsukestele avatud ka pärast programmi ametlikku lõppu.
Panus eesti keele hoidmisele
Tartu Hansa Koolil on pikk üliõpilastest praktikantide ja teiste koolide õpetajate võõrustamise kogemus, mistõttu ei vajanud keelepääsukeste programm eraldi ettevalmistust. „Kõige olulisem on avatud suhtlus ning valmisolek kohanduda külalise ootustega,“ rõhutab direktor Liina Karolin-Salu.
Esimene kokkupuude peaks tema hinnangul olema tutvumine, mille järel seatakse tempo lähtuvalt pääsukesest. Kohe võõrasse keelde ja klassi ette lükkamine võib heidutada.
Tugiisik aitab planeerimisel, tutvustab kooli toimimist, aitab luua kontakte ja korraldada tundide külastusi.
Kool peab tõhusaks pikemat mitmeosalist kontakti. Lähetus võiks kesta võõrustavas koolis koos videosuhtlusega kogu õppeaasta vältel kokku 3–5 nädalat (nt 1 + 1 + 2–3). Tööst väljapoole jääv tegevus sünnib mentori ja pääsukese koostöös: ühiselt leitakse hetki koolipäeva jooksul (õpilasüritused, pikad vahetunnid, õpetajate õpiringid) ning lisanduvad mõned ettevõtmised väljaspool kooli. Võõrustamine ei tohi jääda ühe inimese õlule. Kui samal ajal on mitu pääsukest, saavad mentorid koormust jagada.
Mõju meeskonnale on olnud selgelt hea: külalise pilk ja tagasiside aitavad märgata oma kooli tugevusi ning hajutada hirme, nagu nõuaks võõrustamine ülemäärast pingutust. „Kolleegid kutsuvad pääsukesi julgelt tundidesse ja suhtlevad nendega vahetundides – see nakatab teisi kaasa tegema,“ märgib Karolin-Salu.
Tartu Hansa Kooli õpetajate sõnul on keelepääsukese võõrustamine kasulik nii külalisõpetajale kui ka mentorile endale. Eesti keele õpetaja Ilvi Suislepp räägib, et tema keelepääsuke valis ise huvipakkuvad tunnid – keemia, bioloogia, rahvatants – ning jälgis huviga kogu koolielu. Koos käidi linnas jalutamas, muuseumides ja teatris, nädalavahetustel avastas külaline iseseisvalt Jääaja Keskust ja ERM-i töötubasid. Kolm nädalat oli selleks paras aeg: keskkonda sisse elamine võtab aega ja pikem viibimine muudab keelekasutuse loomulikumaks.
Loodusainete õpetaja Elge Aas kirjeldab, et esimesel nädalal oli keelepääsuke tema tundides nii vaatleja kui abilisena, teisel nädalal liikus rohkem kolleegide tundidesse, eriti kolmanda kooliastme omadesse. Kolmandas kooliastmes õpetab ta ka oma kodukoolis. Pikad vahetunnid möödusid õpetajate toas arutledes, päeva lõpud ühiseid muljeid kokku võttes. Kahe nädala järel tunnistas keelepääsuke, et oli keelelisest suhtlusest „meeldivalt väsinud“, kuid märksa enesekindlam.
Matemaatikaõpetaja Aino Saava rõhutab, et tema keelepääsukese eesmärk oli sõnavara kasvatada ja keelt „päriselt“ kasutada. Külaline valis tunniplaanist ise huvipakkuvad ained ning kooskõlastas valiku mentoriga. Suuline tegevus oli võtmetähtsusega: igast tunnist tuli uusi väljendeid, lisaks osaleti Hooliva Kooli õpiringis. Mentorina sai Aino võimaluse kontrollida, kui arusaadavalt ta oma eesti keelt edastab, ja julgustada kolleegi keelt rohkem kasutama.
Edaspidiseks pakub Aino välja mudeli, kus keelepääsuke kohtub mentoriga 2–3 korda õppeaasta jooksul. Esmane praktikaperiood võiks olla kolme nädala pikkune, keelepääsuke võiks naasta mõne aja möödudes, siis saaks juba tunde anda. Ideaalis kestaks kontakt pool kuni kolmveerand aastat: seda raamiks paar pikemat praktikat ja vahepealsed virtuaalsed kohtumised.
Lisa kommentaar