• Juba üksjagu elu näinud inimesele kipuvad enneolematud uuendused kahtlaselt tuttavad ette tulema. Nii ka koolikohustuse vanusepiiri tõstmine, mis pole muud kui vana üldise keskhariduse nõue.

Kombinatsioonis loobumisega põhikooli lõpueksamitest on see kõrvaltvaatajale kahtlemata huvitav eksperiment. Riigikord on muutunud, olud on muutunud, aga inimene on ikka seesama ja targaks saamise teed niisamuti. Sestap meenutame, kuidas see toona välja nägi ning mis ees võib oodata.

Nõukogude ajal oli kolm valikut

Põhikooli lõpetanul oli Nõukogude ajal kolm valikut. Kas keskkooli ja sealt edasi või tehnikumi. Kolmas valik oli kutsekool, mis keskendus ainult ametiõppele, üldaineid sedavõrd, kuivõrd ameti jaoks hädavajalik oli. Sinna kogunesid need, kes põhikooli vaevu läbinuna mujale ei pääsenud. Muidugi leidus ka neid, kelle võimed lubanuks tsipa enamat, aga: „Hakkan traktoristiks ja teenin kaks korda rohkem kui õpetaja” oligi elus ainus eesmärk.

Üldise keskhariduse kehtestamisel muudeti kutsekoolid kutsekeskkoolideks, lisati vastavalt üldaineid, mida võeti kui tüütut ja mittevajalikku lisa. Mitte ainult õpilaste poolt. Sellist nõudlikkust nagu keskkoolis või tehnikumis ei saanud kutsekeskkoolis olla, sest paljudele oli põhikoolgi tegelikult üle jõu käinud.

Kasvanud maakooli õpetaja peres, olen näinud, kuidas nuputati ja milline tsirkus käis selle ümber, et korraga sundida, meelitada ja stimuleerida nii neid, kel lihtsalt kõva pea, kui neid, kel suur laiskus kallal. Samuti neid, kes liigituvad keskpäraseks. Ja et selle kõrval võimekamad päris voostriks kätte ei läheks. Aga need, sindrinahad, kipuvad ikka minema. See oli pidev ja sageli lootusetuna tunduv töö.

Eksameid ei kaotatud

Lõpueksamite kaotamisest toona juttu ei olnud. Mingi standard pidi ju olema, millega said arvestada järgmise astme koolid. Teadmine, et kunagi tuleb eksam, mõjus ja mõjub orana istumisorganis juba aastaid enne lõpuklassi jõudmist, sundides eksamiaineid natukenegi uurima. Polnud eksamit tulemas, võis kohe täiesti lohvkalt võtta.

Inimene vajab tegutsemiseks stiimulit ja kui huvi ei ole stiimul, on selleks ora.

Lõputunnistuse said siiski ka kõige nõrgemad, sest koolid olid tugeva surve all. Puiklesid, mis nad puiklesid, aga riigi käest ei pääsenud, andsid lõpuks alla ning panid kolmed välja.

Kes esimesel eksamil läbi kukkus, sai teha järeleksami, mille puhul oldi leebemad, kuni selleni, et tulemus joonistati välja. Ei uskunud keegi, et kuuga saaks omandada selle, mida ei suudetud aastatega. Kuhugi edasi minna oli sellise järeleksamiga üsna lootusetu, aga keda see huvitas.

Lõpetanu ise oli kooliorjusest vaba ja rahul. Riik oli ka rahul, sest paberil näis kõik imekena ja haridustase aina tõusis. Õpetajad ei olnud rahul. Kui üks lootusetu vennike lõpueksamil kolme sai, viskas direktor nalja: „Ise ta teadis ühe peale, mina aitasin ühe võrra, õpetaja ühe võrra, seega kokku kolm.“ See oli kibe nali, leevendamaks lüüasaamise tunnet, kui oled sunnitud oma põhimõtetest loobuma, sest enam ei jaksa.

Eks oli ka progressiivseid koole, kus kahtesid ei pandud ja saavutati paberil „täielik õppeedukus#, mis olemuselt on seesama tänapäevane eksamiteta ja puudulikega lõpetamine, ainult et tagurpidi. Neist kirjutati, neid toodi eeskujuks. Nende abil survestati.

Mis sest, et trigonomeetrias ei tehtud vahet ristkülikul ja trapetsil või protsentarvutus oli ehtne müstika.

Küllap elu õpetab. Vahel õpetaski. Mehele, kes elektrit varastades liiga peenikest juhet kasutas ja oma maja põlema pani, peksis elu Ohmi seaduse ja ringi pindala arvutamise nii sisse, et surmatunnini mäletas. Kallilt see teadmine ju tuli, aga ega haridus ei peagi odav olema.

Oli ka neljas võimalus. Kel koolikohustust enam polnud, sai tööle minna, aga üldise keskhariduse nõude tõttu anti tööl käsk õhtukoolis edasi õppida. Piisas enese kirjapanekust, siis jäeti mõneks ajaks rahule.

Õhtukoolis sõltus kõik iseendast. Mõni läks sealt edasi kõrgkooli välja. Mõni mees pani end kirja, veidi aega hiljem kukkus välja, siis pani jälle kirja ja tsüklid jätkusid, kuni Nõukogude Liit otsa sai ja üldine keskharidus koos temaga.

Tagurpidine õppeedukus on tagasi

Nõukogude Liitu ei ole, aga üldine keskharidus ja tagurpidine täielik õppeedukus on tagasi. Koolist kaugemalt vaadates tundub tulevik huvitav. Koolis nii huvitav ei ole, seal tuleb hakata jagelema nendega, kes ei suuda, sest eelteadmised on viletsad ja pea vaid mütsi kandmiseks. Kel pole huvi, kes ei viitsi ega taha, aga peavad. Sundida ei saa, välja visata ei saa, stimuleerida pole millegagi.

Saab näha, kuivõrd langeb gümnaasiumide tase ja mil moel suudetakse ametikooli töökojas ohutus tagada, kui rühm on suur ja leidub paar distsiplineerimatut jobu, kord esinemas terariistaga, kord juhuslikku nuppu vajutamas.

Ka ametikoolid vajavad enam-vähem korraliku põhiharidusega õpilasi, nõrgukeste teadmiste pealt mingit meistrimeest ei saa. Koolita, kui palju tahes.

Nende taset, kes enne sõda Saksamaal oma lukkseppmeistri eksamit käisid tegemas, muidugi ei saavuta. Pooltki mitte. Aga no veerandi siiski võiks.

Vastutab õpetaja

Mõnes mõttes muutub kool hilisteismeliste päevahoiuks.

Vastutab ikka õpetaja. Teda udjatakse, viidates Heale Õpetajale, kes lollid targaks ja laisad virgaks tegevat. Keegi pole teda näinud ega käega katsunud, ju on ta sama õpetaja, kes Kaana pulmas vee veiniks muutis.

Haiged tegi terveks, pimeda nägijaks, aga et lolli hoobilt targaks oleks teinud, ei tule ette.