- Kooliekskursioonid pole kulukas kõrvaltegevus, vaid üks kõige mõjusamaid hariduse vorme.
- Pole vaja reguleerida valdkonda, mida ei tohiks üle reguleerida.
Samal teemal: www.opleht.ee/2025/11/kool-kusib-raha-mis-peaks-olema-tasuta-ja-kust-algab-vabatahtlik-panus/
Olen viimastel nädalatel jälginud arutelu ekskursioonide, osalustasude ja „lubatud raamides püsimise“ üle ning ausalt öeldes teeb see mind murelikuks. Mitte sellepärast, et õpilased käivad muuseumis, teatris või kinosaalis – see on suurepärane ja peakski nii olema. Mind häirib hoopis tõsiasi, et oleme jõudnud olukorda, kus õpilastelt võetakse ebaloogiliste regulatsioonidega võimalus näha maailma väljaspool kooli. Aga kool ei ole midagi nelja seina vahele surutut. Kool on koht, kust õpilane peaks pääsema maailma, mitte olema sellest isoleeritud.
Kool aitab lapse kultuurini
Mitteformaalne haridus, olgu see muuseumitund, teatri-, filmifestivali, teaduskeskuse külastus või matk, ei ole lisavõimalus, mille saab ära jätta, kui mõni ametnik arvab, et „pole piisavalt selge, kes tasub“. Kõik, kes päriselt laste ja noortega töötavad, teavad, et kõige mõjusamalt õpitakse sageli väljaspool klassiruumi. Seal, kus tekib kogemus. Seal, kus noor näeb, tajub, küsib ja mõtestab. Seda ei asenda ükski tööleht.
“Kõik, kes päriselt laste ja noortega töötavad, teavad, et kõige mõjusamalt õpitakse sageli väljaspool klassiruumi.
Teine tõsine probleem on arvamus, nagu oleks ekskursioonidel käimine luksus, mille eest pole ilus raha küsida. Ma väga tahan, et julgeksime siin ausad olla: on lapsi ja noori, kes oma perega muuseumis ega teatris ei käi. Mitte ainult majanduslikel põhjustel – kuigi on ka neid –, vaid sageli seepärast, et perel ei ole niisugust harjumust või on takistuseks muud sotsiaalsed probleemid. Kooli kaudu saadav kultuurikogemus võib mõnele õpilasele olla ainus võimalus näha professionaalset kunsti, kuulda kontserti või kogeda ühist kultuuriruumi. Kui me selle ära lõikame, siis süvendame ebavõrdsust, mitte ei vähenda seda.
Raha küsimine on lahendatav
On kõlanud väide, et raha küsimine tekitab ebavõrdsust, kool peaks suutma kõik ise kinni maksta. See ei ole samuti realistlik lahendus. Tegelikult tekib ebavõrdsus just siis, kui me koolireisid ära jätame. Raha küsimine on alati olnud lahendatav: koolid, korraldajad, omavalitsused ja õpetajad on leidnud kümneid lahendusi, sõlminud kokkuleppeid, on tehtud erandeid. Me oleme leidnud viise teha nii, et ükski laps ei jää elamusest ilma. See töötab. Elu näitab, et probleem, mida püütakse lahendada, ei ole päriselt probleem. Küll aga tekitatakse päris probleem sinna, kus seni valitses terve mõistus ja paindlikkus.
“On lapsi ja noori, kes ei käi perega muuseumis ega teatris. Mitte ainult majanduslikel põhjustel, vaid perel ei ole lihtsalt niisugust harjumust.
Ma olen aastaid näinud, kuidas lapsed Just Filmi saali astudes muutuvad. Mitte sellepärast, et film oleks „lihtsalt tore vahepala“, vaid nad avastavad midagi endast suuremat. Nad õpivad käituma, eristama head halvast ja mõtestama nähtut, nad näevad maailma, mida nad üksinda kodust ei leiaks. Ma olen näinud, kuidas pärast seanssi tekivad arutelud, mis tunnis ei sünniks. Ja olen näinud, kuidas mõne õpetaja silmis tekib seesama elevus – tunne, et haridus ei ole kuiv ega kitsas, vaid elus ja päris.
Sellepärast teebki mulle haiget, kui keegi nimetab ekskursioone kulukaks kõrvaltegevuseks. Need ei ole seda. Ekskursioonid on üks kõige mõjusamaid hariduse vorme. Lisaks sisu omandamisele õpetavad need lapsi käituma, avalikus ruumis liikuma, teistega arvestama ja olema osa kultuurist. Kust mujalt peaks laps seda õppima? Selleks peabki kool olema sillaks, mitte tõkkeks.
Jäika kontrolli pole vaja
Mind kurvastab, et proovime reguleerida valdkonda, mida ei tohiks üle reguleerida. Eestis on koolijuhid ja õpetajad väga professionaalsed, targad ja vastutustundlikud. On kummaline, et nende üle üritatakse kehtestada jäika kontrolli, samal ajal kui nemad lähtuvad päriselt lastest ja noortest. Seepärast tahan öelda ühe väga lihtsa, aga minu meelest olulise mõtte: usaldagem koolijuhte ja õpetajaid. Laskem neil teha otsuseid, mis lähtuvad just õpilastest, mitte abstraktsest määrusest. Ärme loo olukorda, kus otsuseid ei tehta selle järgi, mis on mõistlik, vaid hirmust, et hiljem peab seletuskirja kirjutada. Kutsun kõiki koole, klassijuhatajaid ja juhtkondi üles: ärge laske ennast ehmatada. Teie tunnete oma õpilasi kõige paremini. Teie teate, mis neid päriselt arendab. Teie näete, kelle jaoks muuseumikülastus on elus esimene ja võib-olla ka ainus võimalus näha, et maailm on suurem kui kodutänav.
“Ebavõrdsus tekib just siis, kui me koolireisid ära jätame.
Ärme võta lastelt maailma pealtnäha süütute, aga tegelikult ohtlike piirangute tõttu. Kool, mis ei vii lapsi päris maailma, ei ole enam päriselt kool. Kui tahame, et meie noored kasvaksid targaks, empaatiavõimeliseks ja maailma mõistvaks põlvkonnaks, ei tohi me panna neid elama ainult klassiruumi ruutmeetritele. Ja kui me lähtume eespool kirjeldatust, siis leiab iga kool koos vanemate, korraldajatega lahenduse ka rahaküsimusele. Uskuge, see on võimalik.
Ja lõppeks: need kogemused ei maksa kunagi liiga palju. Need maksavad hoopis liiga palju siis, kui neist loobuda.
Lisa kommentaar