Kui räägime õpilaste lugemisoskusest, kipume seda esmalt seostama koolitundide ja tekstidega. Samal ajal loevad noored klassiruumis vaikseid vihjeid, millal pingutada ja millal järele anda, vahetunnis sõprade nägusid, koduteel reklaamplakateid ning sotsiaalmeedia voogu. Teadvustame haridusvaldkonnas üha enam, et lugemine ei ole ainult tekstide mõistmine, vaid ka maailma mõtestamine enda ümber.

Mis on kirjaoskus 21. sajandil?

Rahvusvaheline Lugemisühing (ILA) määratleb kirjaoskuse kui võime lugeda, kirjutada, rääkida, kuulata, vaadata, visuaalselt esitada ja mõelda, et suhelda ning ühiskonda panustada. See tähendab oskust mõista ja mõtestada mitte ainult sõnu paberil, vaid suutlikkust märgata seoseid, aru saada kontekstist ja tõlgendada tähendusi lugudes, suhetes ning ümbritsevas keskkonnas.

Sellest kõigest räägiti 4.–7. oktoobril Tallinnas toimunud 6. Läänemere kirjaoskuse konverentsil „Literacy Environments: Environmental Literacy“, mille korraldas Eesti Lugemisühing koostöös Tallinna Ülikooli, Tartu Ülikooli ja Euroopa Lugemisühingute Föderatsiooniga (FELA). Sündmust toetasid Euroopa Liit ja Tallinna linn.

Konverentsi keskmes oli küsimus, kuidas luua lugemis- ja õppimiskeskkondi, mis toetavad nii kirjaoskuse arengut kui ka keskkonnateadlikkust. Osalejad otsisid lahendusi teaduslike ettekannete, praktiliste töötubade ja rahvusvahelise koostöö kaudu.

Konverents kui õpikeskkond tudengitele

Oma osa sündmuse õnnestumisse andsid ka Tallinna Ülikooli üliõpilased, keda juhendasin konverentsi kogemuse analüüsimisel. Tudengite mõtisklused avavad, kuidas ILA mõiste kirjaoskusest päriselus avaldub ning õppimisega seostub.

Üliõpilaste analüüsides nähtus siirus ja mõtlikkus. Nagu üks neist kirjutas: „Konverentsi kogemus pani mind mõistma, et õppimine ei ole ainult oma ülesande täitmine, vaid teiste kuulamine ja ühiselt eesmärgi poole liikumine.“

Vabatahtlikena said tudengid oma tegevuse kaudu kogeda teoreetilisi teemasid praktikas: „Konverents õpetas mind märkama, et õpikeskkond on osa õppimisest. Me ei õpi ainult inimestelt, vaid ka ruumist, ajast ja olukorrast, kus oleme.“

Hiljem esitatud analüüsides peegeldub kirjaoskuse sügavam tähendus: võime märgata ja tõlgendada ennast ümbritsevas keskkonnas. Kogemused näitavad, et kirjaoskus ulatub suhtlemisse, koostöösse ja eneseteadlikkusesse:

„Koostöö rahvusvahelise meeskonnaga oli esialgu hirmutav, aga lõpuks väga rikastav. Õppisin, et kultuuridevahelised erinevused ei ole takistus, vaid võimalus näha maailma laiemalt.“

„Oli põnev näha, kuidas erineva taustaga inimesed mõtestavad samu teemasid nii erinevalt. See aitas mul mõista, kui oluline on kuulata ja mitte eeldada.“

„Kõik sõltus kõigist – kui keegi jättis midagi tegemata, mõjutas see kogu meeskonda. Õppisin, et iga tegu on sõnum.“

Mida tudengite kogemus õpetajale ütleb?

Sellised tähelepanekud demonstreerivad, et tudengid tajuvad end ja teisi millegi suurema osana – meeskonda nagu ökosüsteemi. Nad kirjeldavad loomulikuna terviku ja osade seost. Taolised koostöised ettevõtmised aitavad inimestel ära tunda vahetult nii psühholoogiliste põhivajaduste (kompetentsus, seotus, autonoomia) olulisust kui vastastikuse rikastamise printsiipi (üksteiselt õppimine).

Veelgi enam, ühine tegevus aitab meil liikuda indiviidikeskselt süsteemse mõtlemiseni. Ka loodus- ja keskkonnahariduse andmise pikk ajalugu ning uuringute tulemused näitavad, et üksnes teadmistest ei piisa. Oleme jõudmas arusaamiseni, et keskkonnakirjaoskus ei tähenda ainult teadmisi loodusest, vaid muu hulgas oskust näha end osana tervikust ning mõista, kuidas keskkond, harjumused või kultuur kujundab mõtlemist, hoiakuid ja käitumist.

Õpetajana leian, et sarnased koostöökogemused, mida tudengid kirjeldasid, on ülekantavad ka töösse kooliõpilastega – olgu see siis projektõpe, uurimistöö, klassi ühisüritus või loodusretk.

Eneseanalüüs – hetk, mil kogemus muutub teadmiseks

Üliõpilaste sõnul oli kogetu analüüsimine hetk, mil teadmised muutusid isiklikuks arusaamiseks: „Alles kirjutades sain aru, mida ma tegelikult õppisin. Refleksioon sundis mind mõtteid sõnastama ja seoseid looma.“

Erinevate oskuste ja teadmiste omandamise oluline komponent on reflekteerimine. Aga enne, kui midagi uut omandama hakata, on vaja aktsepteerida, et „õppimine algab hetkel, mil julged tunnistada, et sa ei tea“ nagu tõdes üks konverentsi vabatahtlikest üliõpilastest.

Ühiselt jõudsime arusaamani, et „… iga kogemus on õppetund, isegi siis, kui kõik ei lähe plaanipäraselt.“ Valmisolek oma kogemusi ausalt uurida ja sõnastada aitab õppida lugema maailma enda ümber.