- Kuigi õpilaste ja õpetajate romantilisi suhteid on põhjusega taunitud, ei saa ükski seadus võtta ära tundeid, mis noores inimeses tekkida võivad.
- Mängufilmi „Unistused“ jäägitu liberaalsus on kohati värskendav, mõnes kohas mõjub aga elukaugena.
„UNISTUSED“
Režissöör Dag Johan Haugerud
Osatäitjad Ella Øverbye, Selome Emnetu, Ane Dahl Torp, Anne Marit Jacobsen
1 t 51 min
Norra
Film sobib vaatamiseks keskkooliealistele. Seansi saab tellida, pöördudes selleks vastava kino poole.
Esimene armumine on ilmselt enamiku jaoks üks teismeea eredamaid mälestusi. Piinavad, vahel lausa füüsiliselt tajutavad valuhood ja juba hetke pärast ülevoolavad õnnesööstud. Maailm pendeldab õudse hädaoru ja unistuste paradiisi vahel. Ent nagu selliste armumiste puhul ikka, möödub mõni kuu ja ühel päeval selgub, et ainulaadne ihaldusobjekt oli täiesti tavaline inimene, ning suured tunded on nagu peoga pühitud. Seda tihti ilma, et kahe noore vahel midagi üldse juhtuks. Armutakse ju ka kaugetesse staaridesse, endast poole vanematesse peretuttavatesse või … õpetajatesse, nagu juhtub 17-aastase Johannega filmis „Unistused“.
Vastutus ja võimupositsioon on õpetajal
Kuigi õpilaste ja õpetajate suhteid on põhjusega taunitud, ka siis, kui õpilane on juba täisealine, ei saa ükski seadus võtta ära tundeid, mis noores inimeses tekkida võivad. Võimupositsioon ja seega vastutus on ikkagi õpetajal, kelle ülesanne on noorele väikseima võimaliku kahjuga selgeks teha, et tema tunnetele ei järgne kunagi midagi. Selleks peab õpetaja aga teada saama, et midagi toimub.
“„Unistused” areneb ühe tüdruku armumise loost perekonnalooks.
„Unistustes“ kulgeb Johanne armumine oma prantsuse keele õpetajasse Johannasse esialgu klassikaliselt – tüdrukut tabavad seletamatud tunded, ta käib koolis justkui vaid selleks, et õpetajat klassis või koridoris näha, söögiisu on kadunud ja öösiti näeb ta naist unes. Kuigi tüdruk kujutab ette, et tema ja õpetaja vahel on tundides eriline side, võib arvata, et õpetaja on olukorrast täies teadmatuses. Et oma tundeid taltsutada, hakkab Johanne neist kirjutama, kuni valmib pea romaanimõõtu teos.
Mööduvad kuud ja ühel hetkel tunneb Johanne, et ei suuda enam üksi olnu raskust kanda – ta annab oma päevikut-käsikirja lugeda vanaemale. Johanne vanaema on aga poeet, kes näeb tütretütre ootamatus ülestunnistuses sündsusetu suhte asemel hoopis kaunist kirjandusteost. Kuigi tekst viitab muuseas Johanne ja Johanna seksuaalsele suhtele, ei usu vanaema, et see võiks tõsi olla. Kõik sobimatu on vaid noore kirjanikuandega neiu kujutlusvõime vili. Eks ole?
Peagi jõuab lugu ka Johanne emani, kes esimese hooga ehmub vanaemast rohkem. Äkki on tema tütart siiski ära kasutatud? Mõne päevaga taandub aga temagi hirm ja asendub imestusega selle üle, et tema tütar oma tunded imeliseks teoseks on kirjutanud. Nii areneb „Unistused“ ühe tüdruku armumise loost perekonnalooks. Kolm põlvkonda naisi: noor, kes kogeb esimest korda midagi erakordset, tema ema, kes muretseb tütre pärast, kuid on üllatunud tema andekusest, ja vanaema, kelles lapselapse olukord äratab nii igatsuse möödunud aegade järele kui kaduma hakanud kirjandusliku kire.
Kas naissoost õpetaja võib?
„Unistused“ on kolmas film Norra režissööri Dag Johan Haugerudi triloogias, kuhu kuuluvad ka „Seks. Meeste jutud“ ja „Armastus“. Kolme filmi stilistiline sarnasus on ilmselge, kuid „Unistused“ on neist kõige tegusam. Eelmise kahe puhul kulgeb enamik filmist vestluseid jälgides – istutakse praamis ja räägitakse, istutakse katusel ja räägitakse, istutakse magamistoas ja räägitakse … Ka „Unistused“ on teksti- ja dialoogipõhine, ent siiski on siin sündmuste käik aktiivsem. Lisaks on olukord pingelisem: kui eelmised filmid keskenduvad täiskasvanute armueludele, siis seekord on keskmes noor.
“Selleks, et oma tohutuid tundeid taltsutada, hakkab Johanne neist kirjutama, kuni valmib pea romaanimõõtu teos.
Tuleb tunnistada, et Haugerudi stsenaarium mõjub just Johanne olukorra kontekstis siiski kummaliselt. Tekib küsimus, kas samasugust lugu saaks jutustada juhul, kui Johanne armunuks meesõpetajasse? Või võimaldab nii tegijatel kui ka publikul õpetaja ja õpilase suhtesse niivõrd rahulikult suhtuda tõsiasi, et naine ei mõju sellises olukorras sama ohtlikult kui mees? Johanna tegelaskuju suunas teeb kriitikat vaid Johanne, ja seda hüljatud armunu perspektiivist filmi teises pooles. Kaamerasilm ega Johanne ema või vanaema ei heida professionaalsest seisukohast küsitavalt käituvale õpetajale midagi ette. Kui Johanne ema ja Johanna kohtuvad filmi lõpus, selgitab viimane isegi oma käitumist sellega, et on tegelikult kunstnik, mitte õppinud pedagoog. Aga kriitilise mõtlemise võimega täiskasvanu – võrreldes Johannega – on ta ju siiski?
Olgu, filmi jooksul selgub, et midagi seksuaalset või muul moel taunitavat Johanne ja Johanna vahel ei juhtunud, kuid siiski jääb kripeldama, et kõik osalised suhtuvad asja kuidagi kergekäeliselt. Filmi tähelepanu keskpunktis on Johanne käsikiri, mitte tüdruk ise.
Ei mõista enda tegude tagajärgi
Võib arvata, et kohati mõjub film Eesti vaatajatele kummastavana Norra ja Eesti ühiskonna erinevuste tõttu. Haugerudi triloogia kõiki kolme filmi kannab jäägitu liberaalsus, mis on kohati värskendav, mõnes kohas mõjub aga elukaugena. Mis seal salata, maailma ühest rikkaimast riigist ja aastakümnetepikkusest heaoluühiskonnast pärit inimesed ilmselt ongi meist erinevad. „Unistuste“ puhul tunneb seda esmalt, tutvudes Johanne, hiljem aga ka tema ema ja vanaemaga. Eesti 17-aastastega võrreldes mõjub Johanne noorema, kogenematuma ja naiivsemana. Ta mõistab küll oma jõuka pere privilegeeritust, kuid ei tundu mõistvat iseenda tegude tagajärgi. Samamoodi mõjuvad ema ja vanaema omavahelised vestlused. Eestlased pühendavad küll liiga palju aega muretsemisele, aga „Unistuste“ (ja ka triloogia kahe eelmise filmi) norrakaid vaadates jääb mulje, et nende elus pole midagi kunagi päriselt valesti läinud. Kui, siis vaid korraks, lahendused kasvavad probleemidest nagu iseenesest välja.
“Kas samasugust lugu saaks jutustada siis, kui Johanne armuks oma meessoost õpetajasse?
Jättes kõrvale sisulised küsimused, on „Unistused“ siiski kaunis film – mõnus vaatamine sombusel sügisõhtul. Haugerudile omaselt on tegevuse vahele pikitud kaadreid Oslo kõige kenamatest nurkadest ja ümbritsevast loodusest ning koos Johanne filosoofiliste mõtisklustega moodustavad need õdusa visuaalse rännaku. Stseenid Johanne ja Johanna koos veedetud ajast on kaetud ilmselge pehmendava kihiga, mis võimestab tunnet, et kui tüdruk käiski õpetaja juures kodus kudumist õppimas, möödus kogu see periood tema elus justkui unenäos, millel päriseluga vähe pistmist.
Film kui unenägu
Sarnaselt mõjub „Unistused“ isegi – nagu unenägu. Natuke veidralt, vahel ebamugavust tekitavalt, siin-seal aga nagu soe villatekk, mille sisse pika päeva järel ronida, või tassike kuuma teed vihmasel õhtul.
Küsimused, mida film tõstatab, on olulised: kust jooksevad õpetajate ja õpilaste suhtluses piirid tänapäeva familiaarses maailmas; milline on vanemate roll oma laste kujutelmade tõlgendamisel; kas ühel inimesel on õigus avalikustada lugusid kogemustest, milles asjaosalisi tegelikult mitu? Režissöör ei paku neile vastuseid, vaid loob hüpnootilise keskkonna, milles ulpida mõtetega nagu soojas vannis. Alles siis, kui tiitrid jooksevad ja tuleb vannist välja ronida, jõuavad ka küsimused esiplaanile.
Lisa kommentaar