- Haridus- ja teadusministeerium (HTM) ütleb, et kutsehariduse reformi soovitavaks tulemuseks on „tugevam rakenduslik keskharidus, rohkem praktikat ja noorte päevase õppe eelistamine.“ Koolid osutavad aga puudulikule rahastusele ning toovad välja väiksemate rühmade ja tugiteenuste vajadust. Ülikoolid toovad pudelikaelana välja matemaatika lävendi, Töötukassa viitab erialadele, kus tööjõudu napib juba praegu.
HTM-i kutsehariduspoliitika osakonna juhataja Alo Savi sõnul on kutsehariduse reformi eesmärk, et põhikoolilõpetaja haridus tagaks erialaoskused ja võimaldaks tal edaspidi töötada või edasi õppida.
„Kutsehariduse reformi on vaja, et põhikoolilõpetaja saaks hariduse, mis tagab töökoha,“ lausub ta. „Ehk õppija saaks piisavalt hea hariduse ja tööoskused erialal, mida ka tööandjatel vaja on. Siht on viia kokku õppija, haridus ja tööjõuturu vajadused.“
Alo Savi
“Vaja on suurendada põhikoolilõpetanute valikuvariante ja muuta kutseharidus senisest eelistatumaks valikuks.
Savi sõnul on vaja suurendada põhikooli lõpetanud noorte valikuvõimalusi ja muuta kutseharidus senisest eelistatumaks valikuks. „See aitab suurendada nende noorte osakaalu, kellel on heal tasemel keskharidus ja kes on omandanud eriala, mis omakorda võimaldab jätkata õpinguid, asuda erialasele tööle või mõlemat,“ selgitab ta. „Töö iseloom on muutunud ja sellest tulenevalt on muutunud ka tööturg. Tööandjad vajavad ja otsivad üha enam praktiliste oskustega spetsialiste, kellel on üldharidusbaas, mis annab tööst ja ka ümbritsevast maailmast laiema pildi. Kutsehariduse reform aitab tugevdada kutsekeskhariduse osa, muuta süsteemi paindlikumaks ja õppija vajadustest lähtuvaks.“
Savi hinnangul on peamised katsumused seotud demograafiliste muutuste ja koolivõrgu korrastamisega: õppijaid on vähem ja nad jaotuvad Eestis aina ebaühtlasemalt, kuid õppekohad ja erialad peavad olema kvaliteetsed ja vastama tööandjate vajadustele Eesti igas maakonnas.
Reformi rahastatakse riigieelarvest, lähtudes haridussektori prioriteetidest. „2026. aasta eelarve planeerimisel on fookuses noorte kutsekeskhariduse tugevdamine ning kvaliteetse õppe tagamine. Samal ajal vaadatakse kriitiliselt üle täiskasvanute õppe rahastamise põhimõtted, et suunata ressursse tõhusamalt ja eesmärgipärasemalt,“ selgitab Savi.
Tema kinnitusel pole 2025/2026.–2026/2027. õppeaasta rahastusotsused veel tehtud. „Noorte päevase õppe lisarahastus suureneb, samas kui täiskasvanute sessioonõppe avalik rahastus väheneb. Proportsioonid ja mahud täpsustuvad 2026+ arengukavades ja programmides,“ lausub ta.
Savi sõnul on täiskasvanute kutseõpe juba 2024. aasta sügisest tasuline teatud sihtrühmadele – näiteks neile, kes on õpingud korduvalt katkestanud, võõrkeelsetel õppekavadel (ehk peamiselt vene keeles) õppijatele ning neile, kes samal ajal omandavad tasuta kõrgharidust.
„Tööandjal on juba praegu võimalik oma töötaja õpingute eest tasuda ning see pole seadusega piiratud,“ lausub ta. „Soovime, et tööandjate ja õppijate panus täiskasvanuharidusse tulevikus suureneks, toetades tööeluga paremini seotud õppevorme. Samuti analüüsitakse võimalusi luua õppetoetuste või kaasrahastamise mehhanismid.“
Reformi tulemuse mõõtmisel jälgitakse senise loogika järgi kutsehariduse omandanute osakaalu viis aastat pärast põhikooli lõpetamist. Sihi esialgne orientiir on 2035. aastaks 32%, kuid Savi kinnitusel vaadatakse mõõdikud ja vahe-eesmärgid reformi käigus üle ning enne ametlikku kinnitamist pole konkreetseid numbreid põhjust lubada.
Praktikakohtade mahu kasvatamisel toetutakse kutsekoolide ja tööandjate partnerlusele. Eraldi toetusmeetmeid kavas ei ole, kuid Savi sõnul on ettevõtjate peamine soov pääseda ligi tulevastele töötajatele ja kujundada praktikanti oma töökeskkonna vajaduste järgi. „See on tavaline, et praktikant jätkab pärast õpinguid samas ettevõttes töötajana,“ ütleb ta.
Tasakaalu leidmine ootuste ja võimaluste vahel
Ida-Virumaa Kutsehariduskeskuse (IVKHK) õppejuhi Kristi Aroni sõnul on kutsehariduse suurim ülesanne leida ootuste ja võimaluste tasakaal. „Kutsekool peab suutma pakkuda üldhariduskoolidele konkurentsi, et suurendada kutseharidusse tulevate noorte hulka, ning samal ajal looma õppijatele arenguvõimalused, mis toetavad edasiõppimist kõrghariduses,“ selgitab ta. „Õppimiskohustuse ea pikendamine tähendab, et kool peab suutma toetada iga õppijat nii, et ta jõuaks õpingute lõpuni ning omandaks tööeluks vajalikud oskused. Samas ootavad tööandjad üha kõrgemat taset ja spetsiifilisemaid oskusi, mis ei pruugi alati kattuda noorte enda huvide ja edasiõppimise soovidega.“
Kristi Aron
“Tuleb pidevalt ajakohastada õppekavasid ja õpikeskkonda rahanappuse tingimustes.
Teine oluline ülesanne on Aroni hinnangul tööandjate ootuste ja kutsehariduse sisu pidev sünkroniseerimine. „Töömaailm muutub kiiresti: uued tehnoloogiad, automatiseerimine ja keskkonnanõuded toovad kaasa vajaduse täiesti uute oskuste järele,“ lausub ta. „Meie ülesanne on reageerida paindlikult, ajakohastada õppekavasid ning pakkuda täiend- ja ümberõpet, et piirkonna tööjõuturg oleks jätkusuutlik. See seab koolid keerulisse olukorda, kus tuleb pidevalt ajakohastada õppekavasid ja õpikeskkonda rahanappuse tingimustes.“
Ida-Virumaal lisandub veel eestikeelsele õppele üleminek. „Suur osa õppijatest on venekeelsed. Eesti keele õpe tuleb lõimida erialaõppesse nii, et keelebarjäär ei takistaks kutseoskuste omandamist ega tööturule sisenemist. Kõige selle taustal napib pidevalt õpetajaid, mis muudab kutsekoolide olukorra veelgi keerulisemaks,“ nendib Aron.
Mahukad õppetööks vajalikud investeeringud on Ida-Virumaa Kutsehariduskeskuses tehtud Euroopa Liidu toetuste abil. „Suureks abiks on olnud Õiglase Ülemineku Fond (ÕÜF), mille toel saame investeerida õpikeskkonna arendamisse ligikaudu miljoni euro ulatuses,“ sõnab ta. „Riigieelarvest nüüdisajastame Sillamäe õpilaskodu ning renoveerime Jõhvi õppekoha aatriumi, võimla ja aula.“
Uue rahastusmudeli järgi lisandub kutsekooliõpetaja palga alammäärale 20 protsenti diferentseerimisfondi tasu, mida varem ei olnud. „See aga ei tähenda, et kõigi õpetajate palk automaatselt suureneb,“ rõhutab Aron. „Diferentseerimisfondi eesmärk on võimaldada õpetajate tasustamist vastavalt nende panusele ja vastutusele. Samas on uus mudel kahe otsaga: ühest küljest annab see palgafondi kaudu ressurssi juurde, teisest küljest suurendab riik õppegruppide miinimumsuurust. Kui praegune riigi keskmine on 17 õppijat, siis edaspidi arvestatakse 26 õppijaga grupis. Meie kooli laborid ja töökojad ei ole nii suurte gruppide jaoks loodud, mistõttu võib tekkida olukord, kus palgafondi baasrahastus ei kata tegelikke vajadusi. Seega on üsna keeruline öelda, kas ja kuidas diferentseerimisfond realiseerub.“
Toevajadusega õppija vajab eraldi tähelepanu
Ida-Virumaal ei ole praktikakohtade nappus otseselt probleem, küll aga on raske leida eestikeelset praktikakeskkonda ja juhendajaid. „Isegi teenindussektoris võib juhtuda, et praktikant ei kuule tööpäeva jooksul kuigi palju eesti keelt, mis muudab keeleõppe ja suhtluse harjutamise tööl keerulisemaks,“ räägib Aron. „Samas on maakonnas erakordselt tugev tööstussektor, mis annab õppijatele väga head võimalused oma erialaoskusi arendada ja rakendada. Ida-Virumaa Kutsehariduskeskuse praktikakoordinaatorid püüavad iga päev olukorda leevendada: nad otsivad eestikeelseid praktikaettevõtteid ka väljaspool maakonda ning korraldavad vajadusel õppijatele majutust teiste kutsekoolide õpilaskodudes.“
Aroni hinnangul tuleb pöörata eraldi tähelepanu toevajadusega õppijale, keda paljud ettevõtted praktikale või tööle võtta ei julge. „See probleem ei ole lahendatav kooli tasandil,“ nendib ta. „Siin on vaja riigi väärtuspõhist muutust. Me ei ole nii rikas riik, et võiksime ühiskonna haavatavama osa lihtsalt kõrvale jätta. Kui tahame tõeliselt kaasavat tööturgu, peab tööandja olema huvitatud andma võimalust neile noortele, kes vajavad tavalisest rohkem juhendamist, kannatlikkust ja usaldust. Tööandjal on selleks vaja riigi tuge. Kutsekoolide roll on siin oluline, kuid tõeline muutus saab sündida vaid riigi, tööandjate ja kogukonna koostöös.“
Kutseharidusest ei liigu ülemäära palju õppijaid edasi kõrgharidusse, mistõttu ongi algatatud kutseharidusreform ning üleminek nelja-aastastele kutsekeskhariduse õppekavadele.
Aroni sõnul suurendatakse uues õppekavas üldharidusmoodulite, sealhulgas reaalainete ja keelte mahtu, et õppijad oleksid paremini valmis jätkama õpinguid kõrgkoolis. „Ida-Virumaa Kutsehariduskeskusest lähevad kõrgharidust omandama enim just laborandi (uue nimega bio- ja keemiatööstuse tehnoloogia), automaatika ja elektriala lõpetanud, kellel on tänu TalTech Virumaa kolledži erialavalikule head võimalused õpinguid jätkata,“ lausub ta. „Oma oskuste ja töökeskkonna kogemusega on neil gümnaasiumilõpetajate ees selge eelis, mis aitab kõrgkoolis ja hiljem tööelus paremini hakkama saada. Ida-Virumaa Kutsehariduskeskus hoidis TalTechi 2024/2025. õppeaasta inseneriteaduskonna esimese astme üliõpilaste eelmise kooli edetabelis neljandat kuni viiendat kohta, st meie koolist asus inseneriteaduskonda õppima kokku 19 inimest.“
Ülikooli astumisel on peamine kitsaskoht matemaatika
Tallinna Tehnikaülikooli õppedirektori Betra Leesmenti sõnul alustas2024/2025. õppeaastal TalTechi esimesel astmel õpinguid 2172 üliõpilast, kellest 45 oli eelneva hariduse omandanud kutseõppeasutuses.
Betra Leesment
“Kutseõppeasutuse lõpetanutest sooritavad laia matemaatika riigieksami vähesed.
„Neist 30 alustas õpinguid rakenduskõrgharidusõppe õppekaval – kuhu saab kandideerida ka lõputunnistuse keskmise hinde alusel – ning 15 bakalaureuseõppe õppekaval, kus on õpingute alustamise eeldus laia matemaatika riigieksami sooritamine vastavalt ülikooli vastuvõtutingimustes kehtestatud lävenditele,“ selgitab ta.
Leesmenti kinnitusel tuleneb kutsekoolist ülikooli tulnute tagasihoidlik arv sellest, et kutseõppeasutuste lõpetanutest teevad laia matemaatika riigieksami vähesed. 2024. a sooritas selle vaid 241 lõpetanut, kelle keskmine tulemus oli 18 punkti 100-st, üle 35 punkti sai eksamil 37 lõpetanut ja üle 50 punkti 21 (allikas: Haridussilm).
Leesment ütleb, et TalTechi bakalaureuseõppesse kandideerimiseks on matemaatika laia riigieksami lävend olnud üldjuhul minimaalselt 50 punkti. „See ongi olulisim põhjus, miks kutsekoolilõpetanud ei jätka haridusteed TalTechis,“ tõdeb ta.
Kutsehariduse reformi mõju on Leesmenti sõnul vara hinnata. „Kuna kutseõppe õppekavadesse lisatakse reformi käigus reaalaineid, on potentsiaali, et tulevikus on kutseõppest kõrgharidusõppesse pürgijaid rohkem,“ sõnab ta.
Enamasti on esmakursuslased hädas reaalainetega. „Me ei ole uurinud, millistest koolidest on väljalangejad tulnud,“ lausub ta. „Pakume kõikidele tudengitele nõustamisteenuseid. Toimib üliõpilaselt üliõpilasele nõustamisteenus Reaalabi ehk pakutakse individuaalset õpiabi reaalainetes. Inseneeria õppekavadel on täiendavad harjutustunnid matemaatikas. Paljudes ainetes kasutame vanemate kursuste üliõpilastest õpiassistente, kes aitavad muuta abi laiemini kättesaadavaks.“
TalTech jälgib juba aastaid oma vilistlaste palga statistikat nii õppeastmete kui õppekavade lõikes. „Oleme ülikooli 2021.–2025. a arengukava eesmärgiks seadnud, et magistriõppe lõpetanute keskmine sissetulek oleks vähemalt 1,65 Eesti keskmisest sissetulekust. Aastal 2023 oli see näitaja 1,78,“ sõnab Leesment.
Eesti Kutseõppe Edendamise Ühingu juhataja Kuno Rooba:
Kuidas muuta kutseharidus esimeseks valikuks
Kutseharidus on Eestis haridusreformi keskmes. Seoses koolikohustuse muutumisega õppimiskohustuseks ollakse valdavalt arvamusel, et nõrkade tulemuste ja madala õpimotivatsiooniga õpilaste edasiõppimise tagab kutseharidus. Lisaks toob õppekavareform uued õppekavad ja õpingud hakkavad kutsekeskhariduses kestma neli aastat. Õppekavareformi eesmärk on valmistada õpilasi paremini ette kiirelt muutuvaks töömaailmaks, uute oskuste omandamiseks ja laiemas plaanis kasvatada vastutustunnet.
Üle Eesti on kindlasti kõige keerulisem ülesanne kõnetada seda 40% gümnaasiumisse minevatest õpilastest, kes ei plaani pärast gümnaasiumi lõpetamist edasi õppida. Praegu need noored ja nende vanemad ei taju, et oskusteta tööturule sisenemine tähendab oluliselt väiksemat sissetulekut tulevikus võrreldes kutsekeskhariduse lõpetanutega. Kui panna siia kõrvale, et igal aastal ei jõua Eestis kuni 2100 põhikoolilõpetajat nelja aasta jooksul keskhariduseni, saame ühe suure probleemi. Kutsehariduses töötavad inimesed mõistavad riigi muret meie noorte hariduse pärast ja on valmis panustama. Seni rohkem täiskasvanutele suunatud kutseharidust pakkunud koolidele tähendab see suuri muutusi. Igal koolil ei ole samas mahus noori õppijaid kohe võtta. Kuna samal ajal muudetakse ka kutsehariduse rahastamismudelit, võib see rõhuasetuse muutus kajastada koolide 2026. aasta eelarves, ja seda mitte paremuse suunas.
Jaak Aaviksoo Eesti hariduskulude 2022. a raport tõi kutsehariduse rahastamise peamise kitsaskohana välja, et kutsehariduses on kulutuste üldmaht ja kulu õpilase kohta väiksem kui teistel haridustasemetel. Lisaks on kulude tase suhtena SKP-sse viimasel kümnendil tuntavalt langenud. Uut kutsehariduse rahastamismudelit soovitakse rakendada 2026. aastast. Eesti Kutseõppe Edendamise Ühing tegi mudelile mitu parandusettepanekut. Oleme kahel korral ministeeriumiga neid ettepanekuid arutanud. Plusspoolelt tõdeme, et uue määrusega võrdsustakse kutsehariduses töötavate õpetajate palgafond teiste Eesti õpetajate omaga. Ühistel aruteludel oleme jõudnud aga tõdemuseni, et uus rahastamismäärus ei lahenda kutsehariduse alarahastatuse probleemi. Järgnevatel aastatel on vaja alarahastuse likvideerimiseks täiendavat raha. Ministeerium lubab selleks teha täpsed arvutused ja algatada lisaraha taotlemise protsessi. Eesti Kutseõppe Edendamise Ühing loodab, et lisaks ministeeriumi kutsehariduse inimestele mõistetakse probleemi olemust laiemalt ja 2027. aastaks saab kutseharidus korrektse rahastuse.
EKEÜ: mida uue kutsehariduse rahastusmääruse juures toetame ja mis vajab parandamist
Eesti Kutseõppe Edendamise Ühing (EKEÜ) andis HTM-ile tagasisidet haridus- ja teadusministri määruse eelnõule „Kutseõppeasutusele antava tegevustoetuse põhimõtted, rakendamise tingimused ja kord“.
Õpetajate Leht võtab antud tagasisideme lühidalt kokku. Ühing tunnustab, et õpetajate palgaarvestus on ühtlustamisel üldhariduse omaga, kuid peab mitut sõlmkohta lahtiseks.
Mis on EKEÜ hinnangul hästi?
Õpetajate palgakomponendi loogika viiakse kooskõlla üldhariduse omaga – see on vajalik samm, et hoida ja tuua kutseõppesse praktikakogemusega õpetajaid.
Suurimad murekohad
Õpetajate ametikohad koolis. Suurim kitsaskoht on kutsekeskhariduse õppeks vajalike õpetajate ametikohtade arvutus. Praegu nähakse määrusega ette, et ühel kutsekeskhariduse õppegrupil peab koolis olema 1295 kontakttundi. Õpetaja nädalkoormuse – 21 kontakttundi nädalas – ja 40 õppetöönädala puhul teeb see aastakoormuseks 840 kontakttundi. Tehes arvutuse
1295 : 840 = 1,54, saame, et 1295 kontakttunni õpetamiseks on vaja 1,54 õpetajat. Praegu selleks ühest üle olevaks osaks – 0,54 – koolidele raha ei anta. Piiratud vahenditega toimetulemiseks peavad koolid määruses olevat arvestuslikku õpilaste arvu õpetaja kohta (keskmisel koolil 13 õpilast ja suurel koolil 16,9) suurendama. Keskmise kooli puhul on õppe läbiviimiseks seega vaja 20 (13 x 1,54) ja suure kooli puhul 26 õpilast. Praktilist õpet on nii suurtes gruppides väga keeruline läbi viia ja ka koolide õppelaborid ei mahuta nii palju õpilasi.
Liigne „hetkepildist“ sõltuv baasraha. Rahastuse sidumine konkreetse kuupäeva õppijate arvuga vähendab koolide senist paindlikkust (sh hilisemad vastuvõtud, lühemad õppekavad) ja raskendab õppetöö plaanimist.
Muu personali rahastus. Üldpiir – 20% õpetajate tööjõukuludest – ei kata tugispetsialistide, individuaalsete tugimeetmete ja administreerimise tegelikke kulusid; EKEÜ peab mahtu ebapiisavaks.
Õppekulu. Kavandatav 350 eurot õppija kohta ei kata paljude erialade reaalseid kulusid, eriti väiksemates koolides, kus puudub sisemine risttoetus.
Täiendusõppe väljajätmine. Eelnõu keskendumine tasemeõppele jätab lahtiseks täiendusõppe (ümber- ja täiendoskuste) rahastamise, kuigi kutseõppeasutustel on seadusega pandud kohustus pakkuda mõlemat.
Mida EKEÜ soovitab
Õpetaja ametikoht ühtsesse arvestusse: maks 15 õppijat ühe täistööaja ekvivalendi (FTE) kohta; täiskoormus 21 kontakttundi nädalas / 840 t aastas; 1 EKAP = 26 kontakttundi.
Täpsem ja suurem rahastus tugiteenustele: tõsta muu personali (sh tugispetsialistide) osakaalu ning siduda tugispetsialistide palgad õpetajate omaga; arvestada individuaalsete õppekavade koostamist ja järeltegevusi.
Õppekulu realistlikuks: jätta alles ning ajakohastada erialade koefitsiendid; tõsta kõrge labori- ja materjalikuluga suundadel õppekulu üle 350 euro õppija kohta.
Tulemusrahastus selgeks: võtta alusperioodiks õppeaasta ning fikseerida tulemusrahastuse mahuks 5% kogu kutsehariduse eelarvest; lisada eraldi tulemusnäitaja taseme 2 (ja eritoega taseme 3) lõpetajate edasiliikumise/tööhõive eest, et mitte karistada koole, kes teevad nõrgemate õppijatega rasket tööd.
Kättesaadavus: rahastada õpilaskodusid PGS § 39 lg 6 loogika järgi (minister määrab riigi toetatavate kohtade mahu ja sellele vastav rahastus järgneks automaatselt – toim); ajakohastada õpilaste sõidukulusid puudutav kord, et lahendada ka juhtumid, kus ühistransporti kasutada ei saa (nt on õpilasel liikumispuue).
Üldharidus kutsekoolis: lisada mudelisse erivajaduste toetus kutseõppeasutuste põhiharidusõppe õppijatele samadel alustel nagu munitsipaal- ja riigikoolides.
EKEÜ toetab eesmärki teha rahastus mudelis selgemaks ja võrreldavaks, kuid peab vältimatuks õpetaja realistlikku koormusnormi, tugiteenuste piisavat katmist, töökohapõhise õppe tegelike kulude rahastamist ning paindlikku, õppeaastale üles ehitatud tulemusrahastust.
Töötukassa vaade: kus on ületootmine, kus pudelikaelad ja kuhu on kohti juurde vaja
Töötukassa kommunikatsiooninõunik Lauri Kool ütleb, et täiskasvanutel on tähtis valmisolek õppida ja neile peaks pakkuma seda ametit, mida tööturg hädasti vajab. „Selle ühe paberiga, mis inimene 22-aastaselt saab, on natuke keeruline pensionini läbi ajada,“ lausub ta. „Kui inimene on oma ala tipp, siis on tal alati tööd.“
Tööturumeetmete seaduses on sätestatud üksjagu juhtumeid, mille korral inimest töötuna arvele võtta ei saa. Alla 18-aastast ei võeta töötuna arvele, välja arvatud juhul, kui ta on täitnud õppimiskohustuse.
Kool annab töötukassa vaate, kus on ületootmine ja milliseid õppekohti võiks juurde luua.
Ületootmine – huvi ja õpe on, nõudlus väike
Humanitaaria ja sotsiaalvaldkondade kitsamad spetsialiseerumised (nt filosoofia, ajaloo ja kirjandusteaduse teatud suunad, mõned kultuurikorralduse erialad). Kuigi need annavad laiapõhjalise hariduse, on spetsiifiliste erialaste töökohtade hulk piiratud.
Samuti puudutab see mõningaid avaliku halduse ja riigiteaduste suundi, kus õppijaid on palju, ent riigisektori töökohti napib. Samalaadne pinge on äriõppe mõnes valdkonnas, eriti turunduses ja reklaamis.
Lõpetajad ei liigu tööturule – huvi, õpe ja nõudlus on, kuid tööle ei minda.
Siin on tegemist erialadega, kus lõpetajate kvalifikatsioon on kõrge ja tööturul neile tööd leiduks, kuid mitmel põhjusel (nt madal esmane palk, töö keerukus, rahvusvaheline konkurents) ei siirdu piisav hulk lõpetanutest Eesti tööturule.
Loodusteadustes ja matemaatikas minnakse sageli doktorantuuri või välismaale, kus palk ja karjäär on ahvatlevamad. Kokandust õpivad paljud, kuid seda enda tarbeks, erialatööle ei minda. Õpetajakoolituses – eriti matemaatikas, füüsikas ja võõrkeeltes – on nõudlus püsiv, kuid palgatase ning töökoormus ei hoia noori õpetajaid koolis.
Nõudlus ületab pakkumise – õppekohti on vaja juurde.
Selge tööjõupuudus joonistub mitmes võtmevaldkonnas: tervishoid (õed, ämmaemandad, hooldustöötajad, samuti kitsamad eriarstid), inseneeria (tarkvara, mehhatroonika, ehitus), IKT (küberturve, tarkvaraarendus, andmeanalüüs) ning kutseharidusega tööstuse operaatorid ja spetsialistid, sh puidu- ja metallitööstuses. Siin aitaks nii õppekohtade arvu suurendamine kui ka kutseõppe atraktiivsemaks muutmine ja töökohapõhise õppe laiendamine.
Lisa kommentaar