Tuntud spordiajakirjanik Ott Järvela on aastaid rääkinud, et spordiajakirjanik ei ole mitte elukutse või amet, vaid diagnoos. Mina olen seda tõlgendanud umbes nii, et kui spordiajakirjanikule palka ei makstaks ja tal poleks võimalik sündmusi laiemale avalikkusele vahendada, leiaks ta end ikka nendest samadest kohtadest, kus tööd tehes: teisipäeval Tondiraba jäähallist kurlinguvõistluselt ja neljapäeva hilisõhtul Pärnu spordihallist Eesti liiga võrkpallimatšilt. Rääkimata nädalavahetusest, mil ta ka novembrikuises lörtsis ja tuisus Lillekülas jalgpallimängu jälgib ning päev hiljem Tehvandil rajameistritelt uurib, kas lund on talveks juba tootma hakatud ja Tartu maraton ikka toimub. 

Seda, et mõni õpetaja keset suve tühja klassi ees valju häälega oma teadmisi edasi annab, vaevalt et juhtub, kuid õpetajate suust kostab ikka ja jälle, et nende amet eeldab kutsumust. 

Üks suur spordiajakirjanduse ja õpetamise erinevus seisneb selles, et õnneks on õpetajakutsumusega inimesi palju rohkem kui raskekujulise spordiajakirjaniku diagnoosi saanuid. Sündinud õpetajaks nimetatakse pea iga last, kes oma vanemate või nende sõprade nähes kellelegi midagi selgitanud on. Seejuures teeb selline kommentaar lapsevanemad alati väga uhkeks – näitab õpetamine ju kõrget intellekti. Kõik see kokku tähendab, et meie hulgas on väga palju inimesi, kellele meeldiks õpetajana töötada ja kes vajalikud oskused omandanult teeks seda ka hästi. 

“Paraku ei ole õpetajate palk selleks veel piisavalt suur, et kutsumusega inimesed massiliselt kooli tööle läheksid. 

Paraku ei ole õpetajate palk selleks veel piisavalt suur, et need kutsumusega inimesed massiliselt kooli tööle läheksid. Kui õpetajate palk võrreldes Eesti keskmise töötasuga jõuab aga sinna, kus see olla võiks, näeme selle töö vastu loodetavasti suuremat huvi. Mine tea, äkki tekib konkurentski! Mitte et mõne eduka kooli tühjaks jäänud kohale kandideeriks mitu inimest, vaid õpetajaks oleks keeruline saada ja selle ametipostini viiks vaid kutsumusest tingitud motivatsioon. 

Praegu olukord paraku selline ei ole. Koolid on aastaid seisnud silmitsi õpetajate puudusega. Koolijuhi probleem ei olegi tihtipeale see, et tal poleks raha õpetajale palka maksta, vaid tal lihtsalt pole kedagi, kellele seda maksta. Seda enam proovitakse õpetajate koolist lahkumist ära hoida. Arenguseire keskuse raportist selgub, et ühe täiskohaga õpetaja kaotamine tähendab koolile 10 000 euro suurust lisakulu, ja õppejuhid on sellega kindlasti kursis. 

Spordiajakirjanikud, kellel puudub diagnoos, lahkuvad ühel või teisel hetkel ametist, sest töö nõuab neilt liiga suurt eneseohverdust. Sama kehtib kutsumuseta õpetajate kohta. Õnneks jagub ilmas aga piisavalt neid, kellel see on. Ja kui palganumber võimaluse annab, liiguvad nad hea meelega kooli, et oma kutsumust järgida.