- Tallinna Raamatukogude korraldatud Aleksander Sibula erialapäeva ettekanded kirjeldasid lugemist kultuurilise, sotsiaalse ja vaimse heaolu nähtusena.
Marju Lauristin: „Nutta pole põhjust, mõtelda küll“
Kui professor Marju Lauristin tõi välja muutused eestlaste lugemiskultuuris, siis Hele Liiv-Tellmann näitas, mis toimub koolis, kus lugemishuvi sageli kaob. Karin Lillemaa lisas vaimse tervise perspektiivi ja raamatukogutöötaja Heleri Tanilsoo soovitusi, kuidas toetada lugemist beebieast teismeeani. Kõigi esinejate sõnumitest järeldus üks: lugemine ei kao, kuid tema tähendust peab teadlikult hoidma.
Sotsiaalteadlane Marju Lauristin tutvustas tänavuse raamatuaasta lugemisuuringu esialgseid tulemusi, mis näitavad, et eestlaste lugemisharjumused on küll muutunud, kuid loetakse ikka. „Üle poole Eesti täiskasvanutest loeb raamatuid regulaarselt. Seega ei ole olukord sugugi nii nukker, nagu vahel arvatakse,“ ütles ta. „29 protsenti vastanutest loeb palju ning väga palju, veel 24 protsenti vähemalt kord nädalas. Seega on 53 protsenti püsilugejad.“
Samas ei saa mööda vaadata tõsiasjast, et ligi kolmandik ei loe enam üldse või teeb seda äärmiselt harva. „Ligikaudu 15 protsenti inimestest ei võta raamatut kättegi. Umbes sama palju loeb vaid korra-paar aastas. Koos moodustavad nad umbes 30 protsenti elanikkonnast,“ sõnas Lauristin.
Kuigi sageli väidetakse, et paberraamatuid ei loe enam keegi, näitas uuring vastupidist: „75 protsenti vastanutest eelistab paberraamatut,“ tõi Lauristin välja. „Ainult üheksa protsenti ütles, et loeb valdavalt ekraanilt. Ka siin on oluline põlvkondade erinevus: nooremad loevad digis enam, aga paber ei kao kuhugi.“
Lugemishuvi sõltub oluliselt soost, vanusest ja haridusest. Naised loevad märksa rohkem kui mehed – meeste hulgas peab kultuuri väga oluliseks vaid seitse protsenti, naiste hulgas 16. „Kui lisada siia veel need, kelle jaoks kultuur on pigem tähtis, saame pildi, kus naised moodustavad kaks kolmandikku kultuuriteadlikest inimestest,“ sõnas Lauristin.
Kõige väiksem lugemishuvi ilmnes 30–49-aastaste – praeguste kooliõpilaste vanemate – seas. „Seda võib nimetada Eesti lugemiskultuuri kitsaskohaks,“ ütles Lauristin. „Need, kes juhivad ettevõtteid ja kujundavad avalikku arvamust, ei loe ise ega väärtusta lugemist ka laiemalt.“
“Noored loevad, aga teisi autoreid ja teistsugusel moel.
Marju Lauristin
Kuigi kodused raamatukogud on vähenenud, leidub raamatuid endiselt enamikus peredes. „Üle pooles Eesti kodudest on 300–500 raamatut ning vaid seitse protsenti vastanuist ütles, et neil on alla 20 raamatu,“ märkis Lauristin.
Üllatavalt paljudel on kodus piibel (52%) ja õigekeelsussõnaraamat (51%), samuti luulekogud. „See räägib eesti kultuuri kohta midagi väga sügavat – raamat on endiselt väärtuse kandja,“ lisas ta.
Küll aga on vähenenud vestlused raamatutest: vaid seitsmes protsendis kodudest räägitakse raamatutest sageli ja elavalt, kolmandikus kodudest üldse mitte. „See on üks põhjus, miks lapsed ei märka raamatuid,“ nentis Lauristin. „Kui kodus raamatust ei räägita ja seda ei loeta ette, ei teki ka huvi.“
Raamatukogu kui turvaline paik
Uuring näitas, et raamatukogu tähtsaim roll pole üksnes laenutada raamatuid, vaid pakkuda ka keskkonda, kus saab rahulikult olla. „Üle poole vastanutest nimetas vaikse ja meeldiva keskkonna nautimist peamiseks põhjuseks, miks nad raamatukokku tulevad,“ ütles Lauristin. „See on suur väärtus – koht, kus ei pea midagi ostma ega tellima, vaid saab lihtsalt lugeda ja mõelda.“
Raamatute valikul usaldatakse endiselt raamatukogutöötajaid ja sõprade soovitusi. 56 protsenti vastanuist sai uutest raamatutest teada just raamatukogust.
„Oluline sõnum on, et lugemine püsib mitmekesine. Aktiivne lugeja ei kao – ta taastoodab end põlvkonniti,“ kinnitas Lauristin.
Uuring eristas lugejate hulgas aktiivseid, teabele orienteerituid, digihuvilisi ja ajaviitelugejaid. Just viimane rühm – paberraamatu ajaviitelugejad – on pea kadunud.
„Kui 1980. aastate uuringutes oli ajaviitelugejaid väga palju, siis nüüd on see grupp noorte seas sisuliselt null,“ ütles Lauristin. „See loob mulje, et enam ei loeta. Tegelikult on kadunud just selline lugemise vorm, mis kuulus eelmiste põlvkondade argipäeva.“
Peamine probleem ei ole aga ajaviitelugejate vähenemine, vaid nende noorte digilugejate suur osakaal, kes loevad valdavalt inglise keeles. „Nad loevad palju, kuid mitte eesti keeles ega eesti autoreid,“ märkis Lauristin. „Uuringust selgub, et enamik noori ei tunne eesti autoreid nimepidi. See on kultuuriline hoiatustuli.“
Tema sõnul on põlvkondlik pööre nähtav ka autorieelistustes: kui keskealiste lemmikud on Mati Unt ja Tõnu Õnnepalu, siis noorte seas on esirinnas Sveta Grigorjeva ja tänapäeva luule.
„Noori kõnetavad teemad on identiteet, kehalisus, ühiskondlik närv – mitte klassikaline realism,“ sõnas Lauristin. „Me ei peaks kurtma, et noored ei loe – nad loevad lihtsalt teisiti. Küll aga peame mõtlema, kuidas kooli kirjandusõpetus sellele järele jõuaks. See peab lähtuma mitte ainult kirjandusteadusest, vaid ka lugemispsühholoogiast.“
Ettekande lõpetuseks andis Lauristin edasi optimistliku sõnumi: „Lugemine kui nähtus ei kao. Aktiivne lugeja ei kao. Pigem tuleb meil mõista uusi lugemisviise ja hoida keele ning kultuuri järjepidevust.“ Ta lõpetas sõnadega: „Nutta pole põhjust –mõtelda küll.“
Hele Liiv-Tellmann: „Noored loevad tohutult, aga mitte eesti keeles“
Kui Lauristin kirjeldas muutusi ühiskonnas, siis Hele Liiv-Tellmann keskendus küsimusele, mis juhtub koolis. Tasemetööd näitavad üheselt, et lugemishuvi ja -rõõm kahanevad kõige järsemalt teises kooliastmes. Neljandas klassis loeb omal soovil iga päev umbes viiendik õpilastest, seitsmendas klassis vaid seitse protsenti.
Liiv-Tellmann rõhutas, et probleem ei ole lugemises üldiselt – lapsed loevad, aga sageli inglise keeles ja seda, mis ei haaku kooli ootustega. „Esimene riiul, kuhu nad raamatupoes suunduvad, on mangade oma. Nad loevad tohutult, aga mitte eesti keeles,“ selgitas ta. See loob keelelise ebakõla: noored omandavad suure sõnavara inglise keeles, kuid eestikeelsete pikemate tekstidega jäävad hätta.
Üks oluline põhjus peitub mooduses, kuidas koolis lugemist õpetatakse. Esimeses kooliastmes toetatakse lugemisoskust igas tunnis, kuid teises kooliastmes eeldatakse, et õpilane oskab lugeda, ja selle arendamiseks enam süsteemselt aega ei võeta. Lisaks võivad teatud tegevused tunnis tekitada püsivaid tõrkeid. Liiv-Tellmann tõi näite lapsest, kelle klassis hakati valjusti lugedes iga vea puhul otsast peale. „Kui laps kardab oma vea pärast kogu klassi ees, siis ta ei loe enam teksti, vaid ainult kontrollib, et mitte eksida,“ selgitas ta. Nii võib lugemistõrge tekkida ka väga võimekal lapsel.
Liiv-Tellmann lausus, et keele ja kirjanduse uues ainekavas on õpetajatele antud varasemast suurem vabadus valida lugemismaterjali vastavalt klassi huvidele ja tasemele. Kohustuslikke teoseid riigi tasandil enam ei ole – valib õpetaja. Kuid see eeldab ka metoodilist mõtestamist. „Kui pärast „Kevade“ lugemist küsitakse, mis värvi olid Teele silmad, ei loo see mitte mingit sidet kirjandusega. See ei ole lugemisarusaam, vaid detailipüüdlik testimine,“ ütles ta. Lugemiselamus peab tema sõnul võimaldama arutelu, samastumisvõimalust ja emotsionaalset mõtestamist.
Liiv-Tellmann tõi välja ka toimivaid võtteid: klassiruumi vaikne lugemisaeg, õpilaste valikuvabadus töötada mitmesuguste tekstidega, lugemiskoera metoodika, arutelud, lugemispäevikud ja autoriga kohtumised. Kõik need loovad turvalise keskkonna, kus lugemine on pingevaba ja tähendusrikas. „Lugemine ei ole ainult oskus – see on suhe tekstiga. Ja suhet ei saa tekitada hirmuga,“ rõhutas ta.
Karin Lillemaa: „Lugemisraskused võivad suurendada nii ärevust kui madalat enesehinnangut“
Peaasja haridussuuna spetsialist Karin Lillemaa vaatas lugemist sootuks teistsugusest, aga hariduses tihti alahinnatud vaatenurgast: lugemine on vaimse tervise osa. Tema sõnul toetab lugemine korraga nii mõtlemist, emotsioone kui sotsiaalset toimetulekut. „Vaimne tervis on see, kuidas me mõtleme, tunneme ja toime tuleme. Lugemine toetab kõiki neid tasandeid,“ ütles ta.
Lugemisraskused võivad suurendada nii ärevust kui madalat enesehinnangut. „Kui laps kogeb tekstiga kokkupuutel päevas kümneid väikseid ebaõnnestumisi, kujuneb sellest püsiv tunne, et ta ei saa hakkama,“ selgitas Lillemaa. Sellest võib areneda vältiv lugemiskäitumine – laps ei taha lugeda, sest lugemine on seotud ebamugavusega.
Lugemine pakub tema kirjelduses turvalist mõtteruumi, kus on lubatud peatuda, tundeid korrastada ja mõtestada keerukaid teemasid kellegi teise loo kaudu. Samuti on lugemisel omadus arendada keskendumisvõimet, mida on digimaailma pidevate katkestuste keskel järjest vähem. Lillemaa tõi eeskujuks Helsingi Oodi keskraamatukogu, mille ruum on mõeldud toetama inimese sisemist rahu: „Raamatukogu on koht, kuhu inimene saab tulla oma mõtetega. Seal ei nõuta sult mitte midagi, kuid sealt saab midagi juurde.“
Tema sõnul on ettelugemine, ühiselt lugemine ja lugemisharjumuse kujundamine kodus üks lihtsamaid viise lapse vaimse tervise tugevdamiseks. Lugemine loob sidemeid ja õpetab eneseregulatsiooni, mida on tänapäeval üha rohkem vaja.
Heleri Tanilsoo: „Raamatukogu saab aidata sobivaid teoseid leida“
Tallinna Raamatukogude lastetöö peaspetsialist Heleri Tanilsoo tõi ettekandesse väga praktilise prisma: lugemisharjumust saab kujundada igas vanuses, kuid kõige tugevam alus pannakse beebieas. „Kui tead, et keegi on rase, vii talle raamat,“ ütles ta. „Pole tähtis, mida lugeda – oluline on lapsevanema hääl ja lähedus.“ Laps kuuleb juba üsas olles keele rütmi, hääletooni ja meloodiat.
Tanilsoo rõhutas, et raamatud beebidele ei ole „rikutavad“. Tallinna raamatukogudes beebiraamatute katkiminekute eest trahve ei määrata. „Me tahame, et laps jõuaks raamatuni. Katkine papiraamat on parem kui kasutamata papist raamat,“ lisas ta.
Ettelugemine peaks jätkuma lasteaiaeas. Väikelaste rutiin on korduv ja lapsed võivad paluda sama raamatut lugeda kümneid kordi. „See kordamine ei ole igavus. See on õppimine,“ rõhutas Tanilsoo. Ka haiguspäevadel võiks ettelugemine jääda perede rutiini osaks.
Lugemisrõõmul on ka tugev sotsiaalne mõõde. Tanilsoo tõi näiteks lugemissõbrad – teismelised, kes loevad noorematele ette. „Kui laps loeb eakaaslase või veidi vanema sõbra toel, kaob tal hirm eksida. Ta ei tunne, et teda parandatakse iga sõna järel,“ kirjeldas ta.
Neljandas-viiendas klassis muutuvad tekstid keerukamaks ja lapse lugemishuvi võib langeda. Tanilsoo sõnul aitavad lugemisharjumust hoida kõige paremini kaaslased, kellega lugeda või raamatutest rääkida. Ta tõi näite oma tütre klassist, kus raamatute lugemine muutus omavaheliseks sõbralikuks võistluseks: „Kes millise raamatu läbi saab? See oli mäng, mis hoidis lugemishuvi.“
Ta puudutas ka kohustusliku kirjanduse teemat. Tanilsoo hinnangul ei pea tüvitekste kõrvale jätma, kuid lugema peaks neist eakohaseid ja lugemist hästi juhendama. „Õpetaja ei pea üksinda valima. Raamatukogu saab aidata sobivaid teoseid leida,“ sõnas ta.
Tanilsoo tütre klassis osutus üllatavalt populaarseks „Pál tänava poisid“. „Poisid, kes muidu ei lugenud, lugesid klassikaaslaste innustusel ja mõtlesid kaasa.“
Erialapäeva ettekanded kõlasid kokku nagu üks terviklik sõnum: lugemine ei kao, kuid selle tähendus ei püsi iseenesest. Lugemine on ühtaegu kultuuri järjepidevuse tagaja, õpiedu võti, mõtlemise treening ja vaimse tervise tugi. Erialapäeva saab järele vaadata Youtube’is aadressil www.youtube.com/watch?v=eprqf7hFZWo.
Lisa kommentaar