- „Tähelend 2025“ tõi kokku koolinoored ja nende juhendajad, kes on viimase aasta jooksul ülemaailmsetel võistlustel kõrgeid kohti saavutanud. Tallinna Muusika- ja Balletikoolis toimunud galal tunnustati noori neljas kategoorias: kaunid kunstid, kuldsed käed, taibukad mõtlejad ja võimsad vägilased.
Viimases neist ehk spordi kategoorias pälvis juhendamise eest diplomi ka tuntud iluuisutreener Anna Levandi. Tema õpilane Vladislav Churakov võitis Euroopa noorte olümpiafestivalil iluuisutamise üksiksõidus poiste arvestuses hõbemedali. Churakov hakkas Levandi käe all treenima kaks ja pool aastat tagasi ning juhendaja sõnul viis hea tulemuseni töö ja ainult töö. „Alguses oli tal muidugi raske suure koormusega harjuda, aga selgitasin, et ma ei ole võlur. Mina õpetan tööd tegema ja seejärel näitan kätte suuna. Kas õpilane osutatud suunas läheb või mitte, on juba tema otsustada,“ alustab Levandi.
Churakovi kirjeldab Levandi kui distsiplineeritud ja tarka noormeest, kes on koolis läbinisti viieline. Treeneri kogemuse põhjal kipubki nii olema, et kes on väga edukas ühes valdkonnas, on seda ka teistes. „Kes on ühes asjas tipus, ei suuda leppida, et ta teises seda ei ole,“ selgitab Levandi. „Oskus oma aega planeerida saab alguse distsipliinist. Kui see on olemas, siis sa mitte ainult ei jõua kõike, vaid kõik saab tehtud ka edukalt. Kool, sport ja sõbrad – ühestki ei pea ilma jääma,“ jätkab ta.
“Alguses oli tal muidugi raske suure koormusega harjuda, aga selgitasin, et ma ei ole võlur. Mina õpetan tööd tegema ja seejärel näitan kätte suuna. Kas õpilane osutatud suunas läheb või mitte, on juba tema otsustada.
Anna Levandi
Tööd tegema õpetada on Levandi sõnul aga omaette kunst. Inimesed on erinevad ja neid ka motiveerivad eri asjad. „Näiteks minu jaoks oli hästi oluline pääseda pjedestaalile, see motiveeris mind – tahtsin, et minu auks mängitaks hümni. Mõnd teist käivitab midagi muud. Tunnustada tuleb aga iga eesmärki, kuna edu saavutab nende kõigi kaudu.“
Jutuga, kuidas noorus on hukas ja keegi enam midagi teha ei viitsi või ei taha, Levandi ei nõustu. Vaadates galale kohale tulnud noori, tundubki see ennatlik. „Mul on võib-olla vedanud, kuna jäähallis ei näe ma kedagi, kes ei viitsiks või ei tahaks. Ka koolides näen, kui püüdlikud noored on,“ mõtiskleb ta.
Lõpetuseks tõdeb Levandi, et kõikide auhindade ja tunnustuste kõrval, mis ta elu jooksul on välja teeninud, on saadud diplom tema jaoks väga oluline. „Juhendajale annab tiivad see, kui tema juurde tulevad üha uued ja uued õpilased. Iga tunnustus näitab, et tegelen õige asjaga, olen õigel teel. Seetõttu ongi see diplom minu jaoks väga tähtis,“ lõpetab ta.
Aitab leida tee
Tallinna Reaalkooli geograafiaõpetaja Piret Karu toodi tänavu juhendajana välja tervelt viiel korral. Küsimusele, kuidas see võimalik on, vastab ta, et häid õpilasi on ju palju ja kedagi neist ei tohi juhendamata jätta. „Nähes kedagi, kellel geograafia ja maateadus panevad silmad särama, tuleb kohe reageerida – mine tea, äkki leiab ta tänu sellele elus oma tee. See on minu jaoks kõige olulisem,“ ütleb Karu.
“Nähes kedagi, kellel geograafia ja maateadus panevad silmad särama, tuleb kohe reageerida – mine tea, äkki leiab ta tänu sellele elus oma tee.
Piret Karu
Kolm sellist noort on Risto Laur, Daniel Rebrov ja Marten Suits. Värsked rahvusvahelise maateaduste olümpiaadi medalisaajad tõdevad, et sellise valdkonna juurde jõuab ainult proovides. See on üks põhjus, miks olümpiaadid on olulised. „Meie avastasime, et oleme maateadustes tugevad siis, kui eelmisel aastal olümpiaadile läksime. Enne seda lugesime läbi ühe ülikooli õpiku ning tutvusime mitmesuguste kivide ja fossiilidega,“ räägib Rebrov.
Maateadused hõlmavad endas sisuliselt kõike, mis meie planeediga seotud on, alustades geoloogiast, okeanoloogiast ja klimatoloogiast. „Mina tegelen peamiselt okeanoloogiaga ja kirjutan sellel teemal praegu uurimistööd. Huvi tekkis eelmisel aastal ja nüüd tundub, et maateadused ongi minu teema,“ ütleb Laur.
Milline näeb välja maateaduste olümpiaad? Marten Suits meenutab, et ühes ülesandes olid antud maa-aluste naftahoidlate andmed ja tuli välja arvutada, kui palju sealt naftat kätte saaks. Rebrov lisab, et praktilises osas pidi ära tundma kivimeid ja geoloogilisi protsesse.
Maateaduste olümpiaad toimus tänavu Hiinas ja mõistagi paneb koolinoori ka võimalus reisida vaeva nägema. „Ma arvan, et võimalus reisida Hiinasse oli selle olümpiaadi juures kõige lahedam. Ma ei tea, kas ja millal oleksin muidu sinna sattunud,“ mõtiskleb Rebrov.
Sarnaselt Anna Levandiga ei salga ka Piret Karu, et tunnustus on talle oluline. „Sellised üritused teevad meele ikka rõõmsaks. Meie kool on reaalainete kallakuga ja mul on tohutult hea meel, et geograafe ja maateadlasi jätkub. See näitab tegelikult, kui seotud need ained õpilaste peas on, ja see on väga oluline,“ räägib ta.
Õpetaja roll on ehitada vundament
Sigrid Siinmaa õpib praegu ülikoolis füüsikat ja keemiat. Gustav Adolfi Gümnaasiumi abituriendina õnnestus tal oma viimasel rahvusvahelisel matemaatikavõistlusel „Mathematics Without Borders“ võita individuaalne pronks. Samal võistlusel sai ta võrrandite lahendamise eest aga suisa kuldmedali ja karika. „Võistlus on omamoodi üles ehitatud, see koosneb väiksematest võistlustest: 60 minutit kestvast individuaalvõistlusest, võistkonnavõistlusest ja võrrandite lahendamise võistlusest,“ selgitab Siinmaa. Võistluse lõppedes ei arvanud ta üldse, et tal nii hästi läks. „See oli mulle väga suur üllatus. Alles siis, kui tulemused teada sain, sain aru, et tegin õigesti,“ kirjeldab ta oma emotsioone.
“Tuleks nüüd vaid nooremaid õpetajaid peale! Millalgi jääb üks põlvkond meist pensionile ja oleks kurb, kui see õpe ei jätkuks.
Kristel Tamm
Tema juhendaja, matemaatikaõpetaja Kristel Tamm räägib muiates, et kui noored võistlustelt naasid, olid nende näod hapud – jäi mulje, nagu oleks kõik untsu läinud. „Nad olid omadega täiesti läbi, sest sooritada kolm sellist võistlust, millest kaks leidsid aset veel ühel päeval, on meeletu pingutus. Nende olekust tundub mulle tihti, et võistlusel väga hästi ei läinud, aga siis hakkavad nad omavahel arutama ja taipavad, et lahendasid ühtemoodi. Kui tulemused teatavaks tehti, olid nad juba ülirõõmsad,“ meenutab Tamm.
Kõik see kõlab nagu sportlik pingutus ja Siinmaa tõdeb, et sellel võrdlusel on alust. „Võib küll võrrelda spordivõistlusega: tulemuse nimel on vaeva nähtud ja võistlusel see vaev siis tulemuseks vormistatud,“ ütleb ta.
Tammele kui juhendajale teeb kõige rohkem rõõmu, kuidas õpilased treenides ja võistlusteks valmistudes koostööd teevad. „Sigridi klassist käis terve punt koolis ülesandeid lahendamas, nii omapäi kui minuga koos. Vahel mõtlengi, kui suur on selles kõiges minu panus,“ räägib ta. Siinmaa ütleb aga kohe, et panus on suur, kuna ilma aluseta, mida ainult õpetaja saab pakkuda, midagi ära ei tee. „Õpetaja roll on tõesti ehitada vundamenti ja vajadusel saab tema käest ka kiiret abi,“ ütleb ta.
Tamme sõnul on Eestis head tingimused selleks, et võistlustel läheks hästi: õpilasi, kes tahavad klassiruumist väljaspool midagi korda saata, on küll ja küll. Olemas on ka õpetajad, kes on võimelised need õpilased üles leidma ja tegutsema suunama. „Tuleks nüüd vaid nooremaid õpetajaid peale! Millalgi jääb üks põlvkond meist pensionile ja oleks kurb, kui see õpe ei jätkuks. Aga küll tekib juhendajaid ka, me koolitame nad välja,“ lõpetab Tamm.
Lisa kommentaar