• Väitega, et õpetaja tunneb koolitustel käies jama ära, saab ainult nõustuda.
• Õpetaja Triin Viironi Õpetajate Lehes ilmunud arvamuslugu „Kuidas koolituda …“ (28.10) pakkus mõtteainet ja sundis veidi kangemad prillid nina peale seadma.

Istunud nii õpetaja, koolitatava kui ka koolitaja toolil, noogutan mitmetele artiklis välja toodud murekohtadele kaasa. Tunne, et loengut peab keegi ajatäitja, on väga tuttav.

Aktiivõpe koolitusel vastumeelne

Viiron ütleb, et „grupitööd või aktiivõppemeetodid mulle ei istu“. Samas jagub tal häid sõnu Krista Mägi koolitusele, kus vaadeldi töölehti, jagati kogemusi ja arutleti, mis tunnis töötab. Kirjelduse põhjal tundub, et tegu oli autentse aktiivõppega, mis toetab õpet, aktiveerib vastuvõtjat ja mida kasutati eesmärgipäraselt.

Võib-olla ei ole küsimus selles, kas õpetajad soovivad või ei soovi aktiivõpet kogeda, vaid selles, et nad on selliseid meetodeid ise kasutadesoma ootused õigustatult kõrgele seadnud. Professionaalsele õpetajale ei pruugi järjekordne kolmveerand tundi kestev „Millal on su sünnipäev?“ rida või viieks plakatipunktiks vormitav grupitöö tõesti kuigi palju pakkuda. Väitega, et õpetaja tunneb jama ära, saab ainult nõustuda.

Klassi- või koolitustoas toimuv on kahesuunaline protsess. Õpetaja, kes kasutab iga päev keerukaid ja kaasaegseid meetodeid, võiks koolitajale pakkuda lihtsa grupitöö asemel kasutada hoopis rollimängu/teenusedisaini/pusle meetodi. Nii saavad rikkamaks kõik asjaosalised ja koolitaja saab vastukaja kulunud meetodite vältimiseks.

Koolitus võiks aktiveerida

Tunnistan, et olen sageli nimetanud koolituspäeva minipuhkuseks – see on väljumine harjumuspärasest rütmist, värskendav vaheldus, uued impulsid. Iga puhkus ei pea aktiivne olema, küll aga peab koolitus aktiveerima, sest selle olemuslik eesmärk on uute seoste sünd ehk õppimine. 

“Õpetajale ei pruugi järjekordne viieks plakatipunktiks vormitud grupitöö kuigi palju pakkuda.

Aktiivne osalemine on õppimisel vältimatu. Aktiveerumise eeldused loob koolitaja küll tegevuse, proovimise, reflekteerimise kaudu, aga vastutus õppimise toimumise eest lasub samavõrd ennastjuhtival õppijal. Tuleb ju ka pedagoogikast tuttav ette?

Kui koolitatu õudusunenägu on joonistamine, ühiselt plakati tegemine või rivistus, siis on ta kogenud aktiivmeetodite kasutamist lihtsalt kasutamise pärast, formaalselt. Põhjaliku ettevalmistuse, õpieesmärgi ja õpiväljunditega seostamiseta on see sisutühi tegevus, mis ei loo väärtust. Professionaalne koolitaja sellist ajatäitmist enesele ei luba ja tagab, et kõik koolitusel toimuv toetaks õpiväljundite saavutamist. 

Parimad koolitajad lähenevad õpetajate koolitamisele nii, et lisaks kokkulepitud eesmärgile täidetakse ka „varjatud õppekava“ – tutvustatakse koolitunnis kasutamist väärivaid uusi meetodeid või lähenemisnurki. Samuti toimib professionaalne õpetaja.

Milleks on koolitust tegelikult vaja?

Tsitaat arvamusloost: „Kohustuslik koolitus mõjub nagu kohustuslik kirjandus. Isegi siis, kui mõlemad on tegelikult head. Siit ka tõdemus: õpetajad on raske sihtgrupp.“ See on kogu probleemistiku tuum, millega nõustun sada protsenti. 

“Kui koolitaja näeb grupis vaikset protesti ja rinnale ristatud käsi, siis ta teab: koolitusvajaduse hindamise kodutöö on tegemata.

Kutsun aga üles vaatama seda teemat ka teistpidi. 

Nimetame kohustuslikuks koolitust, mis tuleb läbida mingi suurema/kaugema eesmärgi nimel või – nagu pahatihti kipub olema – kuhu juht on meid saatnud. Aga kui võtaksime sunduslikkuse osa valemist välja ja küsiksime, milleks seda koolitust tegelikult vaja on? Milline on minu huvi koolitusele minnes? 

Nii võib selguda, et kohustuslikku (peaaegu) ei olegi. Autojuhiks saamisel on ju arusaadav, et peame läbima teooriatunnid ja praktilise osa. Arenguvajadus on alati olemas – olgu see kutse taotlemine, uue õppeaine omandamine või organisatsioonikultuuri toetamine. Küsimus on vajaduse internaliseerimises, enda omaks tegemises. Kas juhi valitud koolituse puhul on koolitusvajadust õpetajatele alati selgitatud nii, et nad tõesti samastavad end sellega?

Kui koolitaja või koolituse korraldaja näeb grupis vaikset protesti, vastuseisu, rinnale ristatud käsi ja no-eks-ma-istun-ära-emotsiooni, siis ta teab: tegemata on koolitusvajaduse sisulise hindamise ja selgitamise kodutöö. Nii juhtubki, et koolitusraha on kulutatud ja tunnistused käes, aga probleemid jätkuvad. Samal ajal on kusagil koolitaja, kes murrab pead, miks nende õpetajatega nii keeruline on, miks nad jälle ei haakunud. Ja kolmandas majas tunneb haridusjuht tekkimas kerget ärritust, sest kaua võib – ja tellib järjekordse koolituse …

Nõiaringist välja

Hea õpetaja on tõepoolest raske sihtgrupp, sest ta tunneb jama ära – ta tunneb ära, kui metoodika ei toeta sisu. Õpetaja aeg on üliväärtuslik ja selle kulutamine formaalsele tühjale-tähjale ei ole aktsepteeritav.

“Ainult siis, kui õpetaja mõistab koolituse kasu oma igapäevatöös, hajub trots ja saab kasvada sisemine õpimotivatsioon.

Haridusjuht, sinu käes on võti. Ära saada õpetajat koolitustele, kus ta peab lihtsalt osalema, vaid tee enne detektiivitööd. Palun investeeri aega ja energiat õpetajate arenguvajaduse sisulisse väljaselgitamisse ja läbipaistvasse kommunikeerimisse. Kuigi õpetaja on väga ennastjuhtiv, ei piisa tegelike vajaduste väljaselgitamiseks küsimusest „No millistele koolitusetele sa sel aastal minna tahaksid?“. 

Selgita iga koolituse eel, miks omandatav teadmine/oskus on praegu kriitilise tähtsusega, kuidas see aitab lahendada kooli X probleemi, mil moel toetab õpetaja professionaalset arengut. Kui sa ei saa/oska/jõua seda selgitada, siis jäta koolitus ostmata, raha ja aega saab paremini kasutada.

Ainult siis, kui õpetaja mõistab koolituse kasu oma igapäevatöös, hajub trots ja saab kasvada sisemine õpimotivatsioon.