• „Püüame olla sama efektiivsed, kui oleme olnud,“ ütleb sügisest munitsipaalkoolina töötava Tallinna Avatud Kooli juht Sandra Järv.

Miks otsustas üks erakool munitsipaalkooliks hakata? Kas raha sai otsa?

Raha ei saanud otsa. Olime erakoolina lõpuks majanduslikult jätkusuutlikud. Erakoolipidajad teavad, et esimesed aastad on keerulised, ajaga tekib puhver. 

Meie enda jaoks ei olnud otsus äkiline. 2017. aastal kooli asutades soovisime alustada munitsipaalkoolina, aga tollal polnud linn selleks valmis. Jäi kokkulepe, et teeme erakooli ja tõestame, et oskame kooli teha. 2023. aasta sügisel tundus, et oleme end tõestanud, ja haridusameti juht ütles, et võiksime mõelda munitsipaalkoolina jätkamisele. Selleks ajaks oli saanud selgeks, et Põhja-Tallinnasse on vaja uut kooli. Erakoolina võtsime vastu lapsi igalt poolt ja see ei tekitanud piirkonda kohti juurde. 

Mida tähendas enda tõestamine?

Otsustasime juba alguses, et võtame vastu eesti-, vene- ja muukeelseid lapsi ning seda aastal 2017 kardeti, ja olgem ausad, kardetakse ka praegu. 

Olemegi kogu aeg õpilasi kooli vastu võtnud nii, et pooled on eesti- ja pooled muukeelsed. Et mudel töötab, seda näitavad tasemetööd, rahulolu-uuringud, põhikooli lõpueksamite tulemused ja kooli üldine olemus. Linn tahtis näha, kas me suudame oma mudeli käivitada ning jätkusuutlikuks kujundada ning erakoolina kasvada. 

Kõrvaltvaatajaile võib jääda mulje, et meie omandivormi muutus on päästeoperatsioon. Aga oli vastupidi: see oli kasvamise otsus ega olnud hädavajalik. Alati on lihtsam jätkata seda, mida juba teed ja oskad, seega oleks olnud lihtsam erakoolina edasi tegutseda, mitte mõneti nullist alustada.

Kuidas on õpilaste arv aastate jooksul muutunud?

Alustasime 90 õpilasega, praegu on meil 520 õpilast ja 67 töötajat. Igal aastal on tulnud umbes 60 õpilast juurde. Linnakoolina aga võtame vastu 72 õpilast, seega on sel aastal esimeses klassis 72 last.

Eelmisel aastal lõpetas meie esimene lend. 

Munitsipaalkoolina peate piirkonna lapsed vastu võtma. Mis saab teiste piirkondade lastest?

Linnavalitsusega on kokkulepe, et läheme oma kogukonnaga üle. Juriidiliselt on kool uus, aga kogukond on kümme aastat koos toimetanud. Muidu oleme aga piirkonnakool ning 1. klassi võtsime ja võtame edaspidi piirkonna lapsi. Üle linna saame õpilasi vastu võtta vabade kohtade olemasolul. 

“Me ei loobu ühestki plaanist pärast esimest ebaõnnestumist. Kui me midagi muudame, peab muutus lähtuma õpilastest ega tohi olla tehtud täiskasvanu mugavuse pärast.

Kui suur oli õppemaks? Kas erakoolist jäi raha üle? 

Viimasel aastal oli õppemaks 2200 eurot, millele lisandus toitlustus.

Ametlikult lõpetas erakool tegevuse 31. augustil ning sihtasutus enam erakooli ei pea, vaid tegutseb edasi huvikoolina ning munitsipaalkooli toetava organisatsioonina. 

Valmistasime üleminekut kaks aastat koos linnavalitsuse, haridusameti ja Haridus- ja Teadusministeeriumiga ette. Ministeerium oli muudatustest teadlik, riik eraldas 2025. aastal raha kaheksa kuu eest ning ülejäänud kuude eest läks raha munitsipaalkoolile. 

Läbi aastate kogusime raha, et kooli parem õpikeskkond rajada. Erakooli suurim kulu oli hoone rentimine ning teised majaga seotud kulud. Õppemaksu hoidsime aga alati nii madalal kui võimalik. 

Hoone küsimus oligi meedias teravalt jutuks. Kirjutati, et linnavalitsus ostab tippsotside laste erakoolile linna rahaga maja.  

Oleme siin Auna tänava hoones olnud 2018. aastast ning maksime RKAS-ile vastavalt hinnakirjale renti. Maja on meile alati meeldinud, eelkõige asukoha ja ülesehituse pärast, aga me ei ole selle külge laulatatud.

Kui hakkasime eelmise linnavalitsuse ajal munitsipaalkooliks kasvama, oli õhus kaks varianti: ehitada täiesti uus koolihoone Karjamaa tänavale või osta ära Auna tänava hoone, sest linnal pole Põhja-Tallinnas piisavalt haridusasutustele vajalikku kinnisvara. See aga ei tähendanud, et me tingimata siia majja jääks.

Arvestasime mõlema variandiga. Panustasime Karjamaa hoone projekti, olime valmis sinna kolima. 

Uus linnavalitsus võttis Põhja-Tallinna haridusvõrgu analüüsimise uuesti ette ja hinnang oli, et ühest uuest koolist ei piisa. Nii mindigi edasi plaaniga, et ostetakse ära Auna tänava hoone ja ehitatakse ka Karjamaa tänavale uus kool. Linnavaraamet ostis Auna hoone RKAS-ilt ära ning meie jäime siia. Karjamaa tänavale tuleb uus kool, mis juba alustas tööd ja on praegu asenduspinnal. Järgmise kümne aasta jooksul kasvab piirkonnas vajadus koolikohtade järele, mistõttu otsustas linn asutada mitu kooli korraga.

Meie koolimaja aga ei ole ehitatud kooliks, vaid büroohooneks. Oleme seda jupp jupi haaval remontinud, ehitanud ruume klassideks ümber. Linnavaraamet tegi suvel hädavajalikud ehitustööd, et kool vastaks Tervise- ja Päästeameti nõuetele. Pikk plaan on, et maja renoveeritakse üleni ära. See on meile küll armas ja kodune, aga praegu ei ole õpikeskkond siin tänapäevane.

Mis on omandivormi muutuse puhul kõige raskem?

Meie suurim mure oli, kas saame ikka teha samasugust kooli edasi. Erakoolina kuulsime vahel, et saame sellepärast teha asju omamoodi, et oleme erakool, aga ise oleme alati arvanud, et kasuks tuleb pigem kooli noorus, saame muutusi ellu viia kiirelt.

Tahtsime tõestada, et ka linnakoolis saab teha asju tavapärasest teistmoodi, ning seni saame öelda, et saab. See eeldas muidugi eeltööd ja mõtestamist. Rakendame nüüdisaegseid õpimetoodikaid, näiteks projektõpet, ja paneme palju rõhku sotsiaal-emotsionaalsete oskuste arendamisele, et kasvatada ennastjuhtivaid motiveeritud õpilasi. Meie õpilastel on lai silmaring ja nad on harjunud suhtlema eri keeletaustaga kaaslastega. See oskus tuleb tulevikus kasuks.

Kas midagi on munitsipaalkoolis parem kui erakoolis?

Nii palju abi pole me kunagi varem saanud. On inimesed, kellelt saab igal ajal abi küsida. Enne munitsipaalkooli avamist oli vaja palju küsimusi kiirelt lahendada. Saime alati ülikiirelt abi. Täna oli abi vaja lekkivate radiaatorite asjus. Tunni aja pärast oli inimene kohal. Abi haldus- ja hooldusküsimustes ongi vist kõige nähtavam. 

Ka koolikorralduses – näiteks, kuidas dokumente linnasüsteemis vormistada – tuleb abi kiiresti. 

Meie enda jaoks on oluline olla sama efektiivsed, kui oleme olnud. Ja erakooli kogemus tuleb kasuks. 

Rõhutasite kogukonna tähtsust. Kas vanematel on sama suur huvi kooli vastu?

Selles pole muutust märgata. Uus esimene klass ei ole kuidagi vähem kogukondlik kui varasemad.

Otsustasime munitsipaalkooli asutades koos kogukonnaga, et lisaks hoolekogule on meil vanemate kogu – et laiapõhjaline kaasamine ei kaoks. Hoolekogus on Tallinna määruse järgi seitse inimest. Vanematekogusse kuuluvad aga iga klassi esindajad.

Ka ülekooliliste sündmuste korraldamisel ei ole märgata, et vanemad oleks varasemast ükskõiksemad. Nad löövad rõõmuga kaasa.

Et kogukond oleks, tuleb kogukonnaga koos toimetada. Niisama see ei sünni.

Kuidas tulete toime eri rahvuste ja keeltega?

Meie majas on 15 emakeelt ja 12 kodakondsust. Kõige paremini toimib kool, kui eesti- ja muukeelseid õpilasi on enam-vähem pooleks. Siis ei teki kapseldumist. Vaatame teadlikult, et info ja suhtlus jõuaks kõigi gruppideni. Üldjoontes suhtleme eesti keeles, aga näiteks kriisikommunikatsiooni teeme kolmes keeles (eesti, inglise, vene). 

Hoole- ja vanematekokku kutsume eri emakeelte esindajaid. Väga palju on ka üks ühele suhtlust vanematega.

Lisaks on meil tandempered – eesti- ja muukeelsed pered teevad aeg-ajalt midagi koos.

Lapsevanemad aitavad koolis sündmusi korraldada, tekitame siduskohti näiteks kogukonna sündmuste abil. 

Kas on neid, kes eesti keelest üldse aru ei saa?

Kui Avatud Kool alustas, oskasid mõned venekeelsete perede lapsed eesti keelt väga vähe. Praeguseks on alusharidus muutunud eestikeelseks ja näeme, et esimese klassi eesti keele oskus on varasemast parem ja palju ühtlasem.

Muidugi on lapsi, kellel on keelt õppida raske, aga see on tihti seotud mõne muu murega, millega siis tegeleme. Hoiame kahes keeles tegutsevat tugimeeskonda, meil on nii eripedagoogid kui psühholoogid eesti- ja venekeelsed.

Kas nüüd on paremad võimalused tugiteenuseid saada?

Ei näe siin erinevust, sest PGS-i järgi on koolipidaja kohustus tagada tugiteenused. Kasutasime ka erakoolina näiteks Tallinna õppenõustamiskeskuse teenuseid. Tugispetsialistide puudust kooli omandivorm paraku ei lahenda. Logopeedi otsisime seitse aastat ja otsime edasi. Seni toimetame koostööpartneritega. 

Kas muukeelsete laste probleemid on teistsugused kui eestlaste omad?

Probleemid on lastel ja noortel ikka sarnased. Üks levinuim probleem on telefoni liigne kasutamine. Kuni kuuenda klassini tohib meie koolis telefoni koolipäeva jooksul kasutada vaid õpetaja loal õppetööks. Progümnaasiumis saab võtta telefoniloa, päeva keskel on iseseisva õppimise aeg. Kogukonnas on peresid, kes ei ostagi lastele telefoni enne kolmandat-neljandat klassi.

Viimasel ajal on palju juttu lisatasu maksmisest koolis. Milline on teie seisukoht?

Erakooliseadus on konkreetne ja fikseerib tasu. Seepärast on üllatav, et võetakse raha. Mis on kooli õppekavas kirjas, peab olema lapsele tasuta. Meie koolis on näiteks kolmandas astmes valikained. Ei oleks mõeldav, et need oleksid tasulised. Need peavad olema tagatud raha eest, mille annab riik ja koolipidaja, erakoolil aga õppemaksu eest.

Lisategevuste (teatri-, muuseumikülastus) raha tagab linn korra aastas kõigile õpilastele ja muukeelsetele õpilastele veel sagedamini. Õppekäikusid toetavad pered, aga need otsused arutatakse alati ühiselt läbi.

Oluline on läbipaistev suhtlus – vestlused ja koostöö kogukonnaga. Meie koolis on traditsioon, et augustis on klassikoosolekud ja kogu õppeaasta väljasõidud räägitakse läbi. Ausa ja avatud kommunikatsioonita võib tekkida küsimus, miks raha korjatakse.

Kui mõnel perel pole võimalik õppekäikude eest tasuda, peab nende toetamiseks olema süsteem. Aga ka see eeldab suhtlemist.

Kuhu tahate jõuda viie aasta jooksul?

Tahaksime koosõppiva kooli mudelit laiemalt tutvustada ja näidata ka teistele, et see töötab.

Eestikeelsele õppele üleminekuga on palju muresid, mis meie oleme juba läbi teinud ja mille jaoks oleme toimivad lahendused leidnud.

Igal aastal analüüsime tehtut. Me ei loobu ühestki plaanist pärast esimest ebaõnnestumist. Kui midagi muudame või ei muuda, peab see lähtuma õpilastest ega saa olla tehtud täiskasvanu mugavuse pärast.

Näiteks tasemegrupid. Igal aastal küsib keegi, miks neid pole. Me ei tee tasemerühmasid, sest lapse seisukohast pole selleks ühtegi põhjust. Kooli ei saa arendada täiskasvanust lähtudes, kuigi vahel oleks nii lihtsam.

Tahame, et meie lapsed läheksid edasi õppima sinna, kuhu ise tahavad, mitte sinna, kuhu keegi teine tahab, et nad läheksid.

Oleme aastate jooksul väga palju muutunud, kool peabki minema kogukonna ja muutuva maailmaga kaasa.

---

KOMMENTAAR

Ahto Orav, Audentese juhatuse esimees ja erakooli direktor

Omandivorm pole üldse oluline, kui kogukonnal on vaja uut kooli.

Minu teada on Avatud Kooli asutajate ja eestvedajate kujutlus algusest peale olnud, et koolimudeli eduka käivitamise järel lülitub see sujuvalt Tallinna koolivõrku. Seega tundub see kõrvalt vaadates olevat asjade loomulik käik ning mul on hea meel, et kooli kogukond ja Tallinna linn on jõudnud selles üksmeelele.

Audentese koolide liitumist munitsipaal- või riigikoolide võrguga ei ole me kaalunud.