• Hispaania pealinnas Madridis elav Bianka Randell (30) leidis hiljuti oma vana päeviku, kuhu varateismelisena oli kirja pannud unistuse elada Hispaanias. Tallinna 21. koolis õppinud viienda klassi tüdruk ei osanud siis veel ette kujutada, et unistused on täitumiseks ja et kõigest aasta pärast on ta end koos vanemate ja noorema õega sisse sättinud Tartu-suuruses El Puerto de Santa Maria linnas Lõuna-Hispaanias. Tänavu, 16 aastat hiljem sai Bianka ametlikult Hispaania kodakondsuse.

„Ma ise seda eriti ei mäleta, aga arvan et palmipuud, rannas käimine ja soe ilm tundusid väga atraktiivsed. Kuna olen ka veeloom, siis on arusaadav, miks Hispaania nii võlus,“ meenutab Bianka oma lapseunistusi. Kaks reisi sellesse suurde Lõuna-Euroopa riiki üksnes kinnitasid tema oletusi. Ent mitte ainult tema omi. Bianka vanemad olid rännates ja keelt õppides juba selgeks saanud, et kolimine on ainuvõimalik perspektiiv. 2009. aasta märtsi viimasel päeval lehvitati Tallinna sadamas saatma tulnud lähedastele ning sõideti maast laeni hädavajalikke asju täis tuubitud autoga Rostocki viivale laevale.

13-aastaseks saanud Bianka risti ette ei löönud: teda ei heidutanud, et maha jäid juba esimesel koolipäeval leitud lähedased sõbrannad või et uude kooli tuleb minna peaaegu sõnagi hispaania keelt oskamata. Üksikuid sõnu oli ta omandanud ladina-ameerika seebioopereid jälgides, näiteks suutis ta sealsete näitlejate eeskujul väga veenvalt käratada „Lárgate! (ee „Kao minema!“). „Olen väikesest peale endale päris lihtsalt sõpru leidnud, ka riigi vahetamine ei takistanud mind,“ möönab ta. Need samad esimeses klassis leitud sõbrannad pole praegugi kuhugi kadunud – kordamööda käiakse üksteisel Hispaanias ja Eestis külas.

Kuigi Bianka arvas enesekindlalt teadvat, mis teda ookeani ja palmide juures ees ootab, ei valmistanud miski teda ette esimeseks koolipäevaks, mil pikk, blond ja sinisilmne põhjamaalanna uued klassikaaslased oma eksootilise välimusega pahviks lõi. „Lárgate“ tundus siiski kohatu. Õrnas eas neiule polnud varjamatu tähelepanu kuigi mugav, kuid õige pea alustasid uudishimulikud noored temaga vestlust. Nii palju taipas Bianka ka seebikate abita, et küsitakse tema nime ja päritolu kohta. Söögivahetunniks paluti ta lahkesti juba seltskonda ja lauda ning nädalavahetuseks uue pinginaabri Rocío sünnipäevale. 

„Õnneks on mul keelte peale hea pea. Keele omandamise tegi lihtsamaks eesti-hispaania sõnastik, mida alati kaasas kandsin, ja mu pinginaaber, kes mind aitas,” meenutab Bianka, kes enda hinnangul hakkas end hispaania keeles mugavalt tundma ja vabalt väljendama kolme-nelja kuu pärast. „Vigadega, aga inimesed said minust aru – ja mina nendest,“ täpsustab ta.

Hispaania kool on nii põhikooli, gümnaasiumi kui ka ülikooli sealmail lõpetanud Bianka meelest vabam ja vahetum kui Eesti oma, kus ta läbis esimesed kuus klassi. „Esimese asjana panin tähele, et esimesel koolipäeval ei olnud kellelgi seljas pidulikke riideid. Pigem olid õpilased dressides ja muudes mugavates riietes. Ka vahetusjalanõusid ei pea koolis kandma, tunni alguses ei tule püsti tõusta, nagu ka siis, kui mõni õpetaja klassi tuleb,“ kirjeldab ta. „Kõige suurem vahe Eestiga on õpetajate ja õpilaste suhted. Hispaanias ei ole need nii ametlikud ega ranged. Õpetajaga saab rääkida rohkem nagu omasugusega, sa ei pea väga läbi mõtlema, enne kui tema poole pöördud. Kõige suurem šokk oli, kui üks õpetaja ühe õpilase ükskord p***e saatis. Seda meenutan senimaani. Õpetaja oli sellest poisist nii tüdinud, et muud moodi lihtsalt ei saanud seda olukorda lahendada.“ Vajadusel on hispaanlastest õpetajad väga konkreetsed, näiteks kiusamisjuhtumitesse sekkuvad nad otsemaid. Nii ei mäleta Bianka sealsest koolielust ühtki seika, mil kellelegi ülekohut oleks tehtud.

„Õppeainete kohta arvasin kõigepealt, et saan matemaatikas esialgu paremini asjadest aru, sest numbrid on ju ikkagi numbrid, kuid ei – näiteks jagamine käib seal hoopis teise metoodika järgi. Aasta lõpus ütles matemaatikaõpetaja, et laseb mu edasi sellepärast, et tal on minust kahju,“ ütleb Bianka, kes gümnaasiumis valis teatriharu. Sellega matemaatika omandamine tema jaoks ka lõppes – põhikooli matemaatikaeksamiks pidi gümnaasiumi programm juba selge olema. „Erinevus on ka see, et kehalises kasvatuses õpetatakse teooriat ja kontrolltööd ongi kirjalikeks eksamiteks,“ toob ta veel ühe võrdluse.

Laske mind lavale!

Hispaaniasse kolimise kõrval oli väikese Bianka suur unistus saada näitlejaks ja pääseda lavale. Esimesi samme selles suunas astus ta juba ETV tütarlastekooris lauldes ning Tallinna 21. kooli muusika eriklassis ja Kaari Sillamaa kaunite kunstide koolis õppides. „Esimene mälestus endast on mul see, kuidas esinen väikesena elutoas oma vanaemale – kas siis laulan või tantsin. Mäletan, et vanaema ei viitsinud vahel lõpuks enam vaadata. See tekitas pahameelt, sest tahtsin endale ju ikka publikut!“ on Biankal meeles. Teatriklass El Puerto de Santa Marias kunstnik Juan Lara nimelises gümnaasiumis oli igati loogiline jätk – klassikaaslastest koosnenud trupiga jõuti muusikaliga ka linna Pedro Muñoz Seca teatri lavale. Lõpuaktusel esitas Bianka koos klassivennaga Andrea Bocelli ja Marta Sánchezi kuulsaks lauldud dueti „Vivo por ella“. „Tundsin, et olen laval õnnelik. Ma ei kujutanud ennast ette ülikoolis asju pähe tagumas. Pigem süvenes soov ennast keha abil väljendada,“ selgitab Bianka. 

2015. aastal tema igatsus täituski: ta valiti sisseastumiskatsete põhjal Hispaania riikliku lavakunstikooli üliõpilaseks. Kuna 47 miljoni elanikuga riigis paikneb lavakunstikool viies suuremas linnas – Madridis, Barcelonas, Valencias, Sevillas ja Málagas –, kolis Bianka neist enda jaoks lähimasse, Sevillasse. „Seal sain aru, et karmid õpetajad on just kõige paremad. Lavakool õpetas mulle palju tehnikat ja andis kogemusi,“ vaatab Bianka tagasi ajale, mil tal õnnestus teiste rollide hulgas kehastada nii leedi Macbethi kui „Kolmekrossiooperi“ Kõrtsi-Jennyt. Füüsilise tegevuse puudumise üle kõrgkoolis tõepoolest kurta ei saanud, isegi flamenko tuli selgeks õppida. Et sihvakas blond tüdruk peab kindla peale modell olema – Hispaanias veel eriti –, ei jäänud ka Biankal üle muud, kui kooli kõrvalt reklaamfotodel ja moenädalate laval poseerida.

“Kõige suurem vahe Eestiga on õpetajate ja õpilaste suhted. Hispaanias ei ole need nii ametlikud või ranged. Õpetajaga saab rääkida rohkem nagu omasugusega.

2019. aasta sügisel, pärast lõputööna Eesti teatri ajaloo kirja panemist ja näitlejadiplomi saamist kolis ta suure õhinaga pealinna Madridi, et teha algust sellega, millest ta väikese tüdrukuna unistanud ning milleks neli aastat ülikoolis valmistunud oli. Ind ja elevus asendusid varsti pettumuse ja jõuetusega: koroonapandeemia sulges kogu Euroopa mitmeks aastaks ja kärpis kõigi lavale pürgijate tiivad. Millistest esinemistest ikka rääkida, kui tänavatel ei liigu hingelistki, haiglates heidab hinge tuhandete kaupa eakaid, autos tohib sõita ainult ühekaupa ja sedagi loetud meetrite piires, ning õhtuti kehtib komandanditund! Isolatsioonis viibides leidis Bianka lohutust koos kursusevendadega muusikalimeloodiaid lauldes ja videoid salvestades. 

„Hispaanias ei ole kutselisi teatritruppe nagu Eestis, pigem käib siin kõik agentuuride ja casting’ute kaudu,“ räägib Bianka. „Viimastel aastatel valitakse väga tihti näitlejaid selle järgi, kui palju neil sotsiaalmeedias jälgijaid on. See on tegelikult kurb.“ Tuli käärida käised üles ja teha seda, mida kunstierialade vilistlastele soovitavad Eesti internetikommentaatorid: minna mõistlikule tööle! Esmalt müüjaks Primarki kaubamajja, seejärel juba Hispaania teedeehitust, transpordi- ja infrastruktuuriärisid koondavasse ettevõtete liitu SEOPAN. Juba mitu aastat töötabki Bianka selle liidu juhi Julián Núñezi isikliku abina. 

Näitlejaks koolitatud noore naise aitas mainekale ametikohale taas keele-, täpsemini inglise keele oskus – viimasega kipub hispaanlastel kui suurrahval kehvasti olema. Tõenäoliselt tuli appi ka eestlaste geneetiline pärand – täpsus ja organiseeritus. Kuid heledanahalisest Biankast, kes lavakoolis kõrvalainena ka klounindust õppis, kujunes lisaks rahvusvahelises ettevõtluses toimekalt asju ajavale assistendile ka internetisensatsioon nimega The English Lady. „Alguses mõtlesin lihtsalt igavusest lollitada,“ viitab Bianka oma sketšide tegelaskujule, kes sotsiaalmeedias on laineid löönud peamiselt hispaaniakeelsete kohanimede valesti hääldamisega – kasutades aktsenti, mis on omane kümnetele tuhandetele palmi alla kolinud brittidele, kellel kohalikust elust ega keelest sooja, külma ega aimu pole. Miljoneid vaatamisi kogunud The English Lady ajab inimesi laginal naerma ja ilmselt paljusid ka vihale, kuna sotsiaalmeedias on Bianka korduvalt sõimata saanud. Inimesed nimelt usuvadki, et tegu on eluvõõra inglannaga. Selle eelarvamuse ümber lükkamiseks on Bianka pidanud oma veatut hispaania keelt demonstreerima ka Hispaania telekanalitele ja ajalehtedele intervjuusid andes. „Näitlemist igatsen ma iga päev, aga töö kõrvalt seda praegu kahjuks teha ei jõua. Selle asemel valisin tegutsemiseks sotsiaalmeedia, kus saab mugavalt kodus ennast filmida ja mis annab ilmselt ka rohkem tagasisidet kui teatris mängimine,“ lausub ta. Südamerahuks on ta mõnes Atresmedia või Netflixi sarjas väiksemates rollides siiski kaasa löönud.

Välimus on petlik

Bianka elukaaslane, põline Madridi poiss Victor oli Andaluusiast pealinna kolinud eestlannat esmakordselt kohates täielikus segaduses: mis pagana nähtus on 180 sentimeetrit heledasilmset blondi piigat, kes teeb suu lahti ja kõneleb niisugust Andaluusia murrakut, millest 650 kilomeetrit põhja pool on vaat et võimatu aru saada?! Tema hämmingut võib vast võrrelda tallinlase omaga, kes püüab iga hinna eest (mõnikord ka tulemusteta) kihnu või seto keelt mõista. Ent Biankal on suus nii klassikaline hispaania keel ehk castellano kui lõunas kõneldav andaluz, lisaks inglise ja osaliselt prantsuse keel. Ka emakeel pole pärast 16 aastat Eestist eemal elamist allaandmise märke näidanud. „Hispaanias mõtlen enamiku ajast hispaania keeles. Sõltub muidugi sellest, kellele või millele mõtlen. Kui mõtlen vanematele või Eestis elavatele sõpradele, siis ikka eesti keeles. Kui olen tööl ja teen argipäevaseid asju, siis pigem hispaania keeles. Tavaliselt on nii, et kui Eestisse sõidan, hakkan uuesti eesti keeles mõtlema. Lihtsalt vahepeal kaob harjumus ära,“ selgitab ta. „Vahel tundub küll, nagu läheksid käänded sassi. Seda muidugi ka sellepärast, et tahan kogu aeg hästi kiiresti rääkida. Vahepeal peab natuke tempot maha võtma, eriti eesti keeles.“

“Mõtle, kas tahad tulla ainult hea ilma ja toidu pärast või tahad siin oma elu üles ehitada, kohaneda teise riigi kommete ja traditsioonidega.

Veel üks plaan, mille Bianka oma plikapõlvepäevikus küll mainimata jättis, kuid mida ta aastaid vankumatult endaga kaasas kandis, on nüüdseks realiseerunud – ta on juba aastaid soovinud moraalselt toetada geikogukonda, kuna on nende hulgas endale rohkelt häid sõpru leidnud. „Paar aastat tagasi tekkis meil koos parima sõbra Álvaroga soov ennast siiski kunsti kaudu väljendada, et mitte oma igapäevaste kontoritööde sisse uppuda. Nii sündiski meie taskuhääling La Pastilla Gay (ee geitablett – toim), kus intervjueerime tuntud lauljaid, näitlejaid, influencer’eid, poliitikuid ja muid kuulsuseid. Geiõiguste eest seismine on minu jaoks väga oluline. Tahaksin sel teemal ka Eestis rohkem sõna võtta,“ on Bianka endale omaselt sirgjooneline ning viitab, et nende taskuhäälingus ei räägita geiteemadest, kulm kortsus ja nutuvõru suu ümber, vaid naerdakse sageli nii iseenda kui koomiliste olukordade üle, mida tavapärasest erinev sooline orientatsioon kaasa võib tuua.

Empaatia ongi üks Bianka missioonidest. „Hispaanias ei ela inimesed oma halba tuju teiste peal välja. Kui mina olen kehvas seisus ja näen kedagi õnnelikuna, siis ei ole nii, et tunnen vajadust teda alla tõmmata. Hispaanias aitavad inimesed üksteist ja väljendavad häid emotsioone palju rohkem. Eestis ei ütle ju inimesed tavaliselt üksteisele „Musi-kalli, ma armastan sind!“ Võib-olla peaks teiste kohta käiva kriitika enda teada hoidma ja pöörama enam tähelepanu heale. Või nagu mu ema ütleb: kui sul ei ole midagi head öelda, siis ole parem vait,“ leiab ta.

Hispaanias seadustati samasooliste abielu juba 2005. aastal, seega pole Bianka elukaaslasel Victoril probleeme tõsiasjaga, et ta pruut on sõprade hulgas ja ka avalikkuse ees auga välja teeninud tiitli gay-mom. Sümpaatia selle osa vastu ühiskonnast viis Bianka tänavu suvel nii suurele lavale, millisest ta näitlemist õppideski unistada ei osanud: Madridi suurejoonelisel geiparaadil El Orgullo Gay astus ta DJ-na üles enam kui miljoni inimese ees. „Pride’i tähistatakse igal aastal ilma probleemideta. Inimesed hoolivad üksteisest isegi siis, kui nad omavahel tuttavad pole,“ teab ta.

Pühadeks Eestisse

Kuigi Biankal on juba mitu kuud Hispaania kodakondsus – see annab talle näiteks õiguse valimas käia –, võtab ta detsembris tavapäraselt istet Tallinnasse suunduval lennukil. Hispaanlaste lärmakad, tantsu- ja laulurohked pühad koos jõulusõimede, kirikukellalöökide ja igaühe jaoks peaaegu kohustusliku jõululoteriiga jäävad seljataha. „Ma olen väikesest saati jõule Eestis tähistanud ja sel ajal mujal olla on imelik. Kaks või kolm korda on seda juhtunud ja kuidagi veider tunne oli – nagu ei oleks õiges kohas,“ tunnistab ta ning jagab õpetussõnu neile arvukatele rahvuskaaslastele, kelle mõtetes mõlgub Hispaaniasse kolimise mõte: „Mõtle, kas tahad tulla ainult hea ilma ja toidu pärast või tahad siin oma elu üles ehitada, kohaneda teise riigi kommete ja traditsioonidega. Kui sul on sellele vastus, tuleb õppida selgeks keel. Kui keel on suus, tuleb muu tasapisi ise. Hispaanlased on üldiselt üsna jutukad ja kui kehv keeleoskus on takistuseks, ei õnnestu sul kunagi päriselt sisse elada. Samuti väldiksin liiga tüüpilisi kohti nagu Marbella või Barcelona. Hispaania on palju enamat kui need.“