• Alutaguse lasteaia rühmaõpetajad Ege Senkel ja Leila Tõnurist olid novembris kolm päeva Tartu luterliku Peetri kooli lasteaias töövarjuna inspiratsiooni kogumas.

„Juba esimesest hetkest tundsime, et oleme siin oodatud, ja pinge langes kohe,“ lausus Leila Tõnurist, kui töövarjutamise teisel päeval Peetri kooli lasteaia Supilinna majas kohtume. Lapsed on just õue läinud. Enne seda istus rühm põrandal ühises ringis, puuviljaampsude kauss liikus käest kätte, saatjaks viisakussõnad „tänan“ ja „palun“. Nüüd valitseb majas vaikus.

„Hingeharidusel on siin keskne roll. Tähtsustatakse, et inimene kujuneks hoolivaks, teisi austavaks, vastutustundlikuks. Õpitakse üksteisega arvestama,“ jagab Ege Senkel oma muljeid. Eelkõige jäi silma üksmeelne ja rahulik õhkkond, mis on selgelt pikaajalise, järjepideva ja läbimõeldud kasvatustöö tulemus.

„Laps saab tegutseda oma loomulikus rütmis, liigse kiirustamiseta,“ lausub Leila Tõnurist. „Käitumist toetada ja eneseregulatsiooni kujundada on väga tähtis. Ühe tegevuse juurest teise juurde liikumise sujuvamaks muutmiseks kasutatakse laule – need aitavad tempot maha võtta ja lapsi tegevusele häälestada. Selle võtte soovime kindlasti kasutusele võtta.“

Senkelile ja Tõnuristile meeldis, kuidas lasteaias rõhutatakse: hoia tänulikku meelt kõige suhtes. Igast lapsest püütakse kasvatada hoolivat, austavat, tänulikku ja vastutustundlikku inimest. Selline lähenemine oli märgatav nii igapäevategevustes kui ka õpetajate hoiakutes. „Maailm on kiireks läinud, lapsed on ülestimuleeritud ja närvilised. Tore on ka see, et ei tehta võistlusmänge. Rühmas on eri vanuses lapsed, nad tajuvad ise, kes kui võimekas on, ja mõistavad, et igaüks on tugev eri asjades.“

“Ühe tegevuse juurest teise juurde liikumise sujuvamaks muutmiseks kasutatakse laule – need aitavad tempot maha võtta ja lapsi tegevusele häälestada.

Õpetajaile meeldis, et kõike, millega laps hakkama saab, teebki ta ise. Näiteks küpsetasid lapsed töövarjutajate saabumise päeval leiba ja lahkumise päeval kooki. Majas oli kodune hõng. Küpsetatakse igal nädalal, seda ei tehtud külaliste saabumise puhul. Senkel ja Tõnurist on ka oma lasteaias küpsetanud ja tahavad proovida teha seda edaspidi samuti kindlal päeval. Tagasi minnes räägivad nad lastele kõigest, mida nägid ja õppisid.

Ege Senkel on lasteaiaõpetajana töötanud 15 aastat. Alustas Jõhvis, edasi liikus Iisakusse. Valdade ühinemise järel sai Iisaku lasteaiast Alutaguse lasteaia üksus. Tegutsetakse kolmes majas: Iisakus, Mäetagusel ja Tudulinnas. Senkel on Iisakus rühmaõpetaja ja annab muusikatunde Tudulinnas.

Leila Tõnurist on Iisakus töötanud kümme aastat ja praegu on koos Ege Senkeliga Jaaniussikeste rühma õpetaja.

Nagu meditatsioonis

Töövarjutamist pakub Ida-Virumaa lasteaedadele Tartu Ülikooli eetikakeskus. Töövarje võtavad vastu 12 hea lasteaia võrgustiku liiget, keda eetikakeskus on tunnustanud väärtuspõhise lasteaiakultuuri loomise eest.

„Töövarjutamas käiakse tavaliselt paarikaupa ja kolmeks päevaks, kuigi lubame minna ka pikemaks ajaks ja suurema meeskonnaga,“ selgitas eetikakeskuse programmijuht Mari-Liis Nummert.

Lasteaed, kuhu minnakse, valitakse ise – otsus tehakse vastavalt väärtusarenduse fookusele. Lasteaia poolt juhendab töövarje mentor, kes aitab õpiprotsessi kujundada ja mõtestada. 

“Töövarjutamine on hea viis õppida uut, mudida mõtteviisi.

Leila Tõnurist ja Ege Senkel kiitsidki oma mentorit Evelin Petersoni, kelle käest on nad palju küsida saanud. „Evelin on avatud ja soe inimene,“ tunnustasid nad ja julgustasid ka teisi lasteaiaõpetajaid töövarjutama minema – see on oluline enesearengu seisukohalt ja tore võimalus näha, kuidas teised töötavad.

„Tasub mainida, et nii töövarjutamise tingimused kui ka juhendid, näiteks töövarjutamise hea tava, mentorite juhendmaterjalid, vaatluslehed loodi just tänu meie Ida-Viru ja hea kooli võrgustiku lasteaia juhtidele,“ märkis Nummert.

Tartu luterliku Peetri kooli lasteaia õppesuunajuht Külvi Teder lausus, et tema jaoks oli hingesoojendav kuulda töövarjutajaid tõdemas: „Tunneme end siin nagu meditatsioonis.“ 

„Oma keskkonnast väljatulek ongi natuke nagu meditatsioon,“ täheldas Teder. „Saad mõelda oma hoiakutele ja väärtustele, analüüsida, miks midagi teed.“

Luterliku Peetri kooli lasteaed on ammu teinud eetikakeskusega koostööd ja on ka ülikooli praktikabaas. Lasteaed asub kolmes majas. Töövarjutajatele pakuti välja just Supilinna maja, sest seal pole väljastpoolt veel keegi käinud. 

„Õpetajad ütlesid, et see on nende tööle suurepärane tagasiside, kui keegi väljastpoolt tuleb ja ütleb, et siin on hea olla,“ lausus Külvi Teder.

Lasteaed saab töövarjutajate tähelepanekutest osa, mistõttu on ettevõtmine mõlemale poolele vajalik ja kasulik.

„Laste heaolu ongi õppimise eeldus,“ ütles Teder. „Iga tegevuse puhul mõtleme, mida laps sellest saab ja kuidas see tema hingele mõjub. Mul on hea meel, et Alutaguse õpetajad tõstsid oma tähelepanekutes esile õpetaja töö väärtustamise. Väljastpoolt tulija ongi kõige ausama vaatega.“

---

Alutaguse õpetajad töövarjutamisest

• Andis olulisi õppetunde, mida oma töös rakendada. Eelkõige mõistsin, kui tähtis on võtta tempot teadlikult maha. Rahulik rütm ja selged aeglased üleminekud aitavad lastel keskenduda, emotsioone juhtida ja päevas turvatunnet säilitada. Kiirustamine võib küll näiliselt tõsta tegevuste hulka, kuid ei too kaasa kvaliteeti ega laste arengut toetavat õhkkonda. Õppesuunajuhi mõte „Mida vähem, seda tõhusam!“ julgustab keskenduma olulisele.

• Aitas näha kaasaegset õpikultuuri ja väärtuskasvatust. Mõistsin, et nüüdisaegne õpikultuur ei seisne üksnes uutes meetodites või digiõppes, vaid eelkõige kasvukeskkonnas, kus lapsel on turvaline olla, teda toetatakse ja väärtustatakse. Kaasaegsus väljendub pigem hoiakutes ja mõtteviisis kui välistes vahendites.

• Tugevdas mu veendumust, et väärtuspõhine ja rütmist kantud õpikultuur aitab lastes kujundada oskusi, mida nad eluks vajavad: hoolivust, vastutustunnet, koostööoskust ja enesejuhtimist. Selline käsitlus ongi kaasaegse õpikultuuri tuum.

---

KOMMENTAAR

Mari-Liis Nummert, Tartu Ülikooli eestikakeskuse programmijuht:

Eetikakeskus toetab eestikeelsele haridusele üleminekul lasteaedade ja koolide väärtusarendust. Üleminekul ei muutu vaid keel, vaid ka asutuste väärtus- ja õpikultuur. Töövarjutamine on meie programmi üks tegevusliin, mida pakume oma võrgustiku Ida-Viru lasteaedadele väärtuspõhise ja nüüdisaegse õpikultuuri tutvustamiseks. Programmi toetab HTM.

Kui programmis tegelevad meie võrgustiku lasteaedade arendusmeeskonnad peamiselt oma lasteaia väärtusarenduse ehk küsimusega „Miks?“, siis töövarjutamine aitab teiste lasteaedade headele kogemustele toetudes vastata ka küsimusele „Kuidas?“.

Töövarjutamine on hea viis õppida uut, mudida mõtteviisi, saada oma tööle kõrvalpilku, koguda inspiratsiooni, harjutada keelt ja leida teistest lasteaedadest mõttekaaslasi. 

Võtame näiteks puhkeaja korraldamise. Seadus ütleb, et lastele peab võimaldama puhkeaega, mis pakub alternatiivi unele ja vaiksele tegevusele. Paljudes lasteaedades see võimalus puudub. Kuna töövarjutamises kehtib põhimõte „Oma silm on kuningas“, on võimalik näha, kuidas on korraldatud puhkeaeg teises lasteaias – mida teeb sel ajal laps ja mida õpetaja? –, uurida, kuidas selgitatakse välja lapse unevajadus (nt koostöövestlused lapsevanemaga) ning küsida juhi või õpetaja käest, kuidas on puhkeaja korralduses kokku lepitud.

Paljud töövarjutajate ahhaa-kogemus on seotud lapsest lähtuva õppega. Näiteks on pärast töövarjutamist toodud töövahendid rühmas lapse käeulatusse, loodud mängupesad või pandud senisest suuremat rõhku lapse iseseisvusele ja eneseteenindusoskustele: laps katab ise laua ja tõstab toitu, õpetajad proovivad end tagasi hoida ja lasta lastel end ise riidesse panna. 

Muutunud on ka mõtteviis: näiteks see, et laps õpib paremini mängides (võrreldes koolipäevalaadse tihedalt täis planeeritud päevaga, mis keskendub eraldiseisvatele õpitegevustele) ja et lapse vabamäng pole kõrvaline tegevus, mida võimaldada vaid siis, kui „õppimisest aega üle jääb“. 

Märgatud on, et tegevuse katkestamine pole hea lapsele ega täiskasvanule. 

Üks lasteaed tõi välja, et nad mõtestasid töövarjutamise tulemusel ümber tagasiside andmise viisi – tagasiside ei peaks kajastama seda, mida õpetaja tegi, vaid mida õppis laps. Mitmed lasteaiad on käinud töövarjutamas sihiga õppida mõnda õppeviisi: näiteks projektõpet, avastusõpet, õuesõpet. Ka sealt nopitakse mitmesuguseid nippe. Näiteks seda, et lastega käiakse õues iga ilmaga; et õnnelik laps peaks saama õues püherdada, sest kehaline aktiivsus on olulisem kui puhtus; kuni selleni, kuidas laste loomulikku uudishimu arvestades saab õpetaja ka näiteks tormis murdunud puu uurimisest kujundada n-ö elava õppekava.