- Lastekaitsetöötajate läbipõlemine ja suur kaadrivoolavus nende seas viis sotsiaalministeeriumi soovini muuta seadust selliselt, et edaspidi jaguneks koormus lastega töötavate spetsialistide vahel ühtlasemalt. Abi oodatakse muu hulgas koolipsühholoogidelt, kelle nappus on paraku senini suur ja lahendamata probleem.
Sotsiaalministeerium saatis lastekaitseseaduse muutmise eelnõu hiljuti tutvumiseks, ettepanekute tegemiseks ja tagasiside andmiseks sihtrühmade esindusühingutele.
„Eelnõuga tehtavad muudatused on suunatud lastekaitsesüsteemi praegusest paindlikumale korraldusele selliselt, et abistamise keskpunkt ei oleks lapse abivajadusest sõltumata tingimata lastekaitsetöötaja, vaid see sõltuks rohkem sellest, millises valdkonnas laps abi vajab. Eesmärk on, et laps ei peaks oma murega süsteemis rändama, vaid saaks juhul, kui abivajadus piirdub vaid ühe valdkonnaga, abi kiiresti ja seal, kus ta seda tegelikult vajab,“ põhjendab sotsiaalministeeriumi laste ja perede osakonna nõunik Anne Haller. „Kui spetsialistid saavad keskenduda oma tugevustele ja laps jõuab õigel ajal õigete inimesteni, suureneb tema turvatunne ning tekib võimalus, et probleem lahendatakse enne, kui see muutub tõsiseks.“
Kehtiva lastekaitseseaduse järgi peab kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötaja korraldama abi kõigile abivajavatele lastele, sõltumata abivajaduse laadist ja ulatusest. See tähendab, et KOV-i
lastekaitsetöötajad tegelevad võrdselt nii keerukate juhtumitega, mis nõuavad mitme valdkonna spetsialistide pikaajalist sekkumist, kui ka juhtumitega, mille puhul aitaks last sekkumine ühes, näiteks haridus- või tervisevaldkonnas. „Need juhtumid võivad ulatuda raskest perevägivallast ja sellest tulenevast ohust lapse elule juhtumini, kus lapse agressiivse käitumise taga on näiteks õpiraskused. See on suurendanud lastekaitsetöötajate töökoormust ning on tekkinud oht, et nad põlevad läbi ja lahkuvad töölt. Ka ei suuda KOV-id nii aidata tõhusalt kõige haavatavamaid lapsi,“ sedastab Haller.
Anne Haller
“Viimase kolme aasta jooksul on vahetunud ca pool KOV-i lastekaitsetöötajatest.
Lastekaitsetöötajani jõuavad teated väga erinevat abi vajavate laste kohta. „Kusjuures väga erinevad võivad olla ka pealtnäha samal viisil väljenduva abivajaduse põhjused. Näiteks laps, kes ei suuda tunnis keskenduda, võib olla õpetatavas aines maha jäänud või tunda hoopis hirmu, et vägivaldne lapsevanem tuleb talle kooli järele,“ arutleb Haller. „Lai abivajavast lapsest teavitamise kohustus aitab tagada, et ükski valdkond ei näe last vaid oma nurga alt, vaid lastekaitse saab kokku võimalikult tervikliku pildi lapse olukorrast.“
Ta toob näite: „Oletame, et varem koolis keskmiselt hakkama saanud ning pigem tagasihoidlikult käitunud laps on pärast pikemat eemalolekut koolist hakanud tundi segama ja agressiivselt käituma. Mõnele teda korrale kutsunud klassikaaslasele on ta läinud tunnis isegi kallale. Kool püüab last ohjeldada, ent teavitab lastekaitseseadust järgides ka lastekaitsetöötajat. Teate saanud lastekaitsetöötaja hindab olukorda, sealhulgas muudest valdkondadest lapse kohta laekunud teateid (või nende puudumist) ning saab selle põhjal teha järelduse, et lapse käitumisprobleemide põhjus on puudumisest tekkinud mahajäämus õppimises, mida laps ei ole osanud muul moel väljendada.
Abivajaduse põhjust (mahajäämust) ja sellest tekkinud probleeme (agressiivsest käitumisest tulenevat suhete halvenemist klassikaaslaste ja õpetajaga) saab lahendada eelkõige kool või muu hariduse vallas tugiteenuseid pakkuv asutus.“
Kehtiv seadus eeldab aga, et lastekaitse peab võtma sellise juhtumi koordineerida ja lahendada. Lisaks lastekaitsetöötajale suurendab see ka kooli tugispetsialistide töökoormust, sest lisaks omavahelisele koostööle peavad nad hakkama lastekaitse kui juhtumikorraldajaga tegevust kooskõlastama, osalema ümarlaudades ning täitma juhtumiplaaniga seotud nõudeid. Lapse jaoks tähendab see uut inimest, kellega ta suhtlema peab hakkama ja kes küsib temalt tõenäoliselt samu küsimusi, mida kooli tugispetsialistid on juba küsinud. „Eelnõuga muudamegi seda, et lastekaitsetöötajal oleks võimalik juhul, kui koolil või kooli toetaval asutusel on vajalik pädevus olemas ja lapsevanemad on sellega nõus, juhtumi lahendamine haridusvaldkonda tagasi suunata. Eelnõu järgi piisaks näites kirjeldatud juhtumi puhul lastekaitse teavitamisest, kuid lastekaitse ei peaks juhtumit tingimata üle võtma. Suurem paindlikkus aitaks reguleerida mitte ainult lastekaitsetöötajate, vaid ka lastega töötavate spetsialistide töökoormust. Ka pärast muudatusi jääb lastekaitsetöötaja igal juhul inimeseks, kelle juurde on võimalik pöörduda, kui mujalt abi ei saa,“ selgitab Haller, kelle sõnul ei anta lastega töötavatele spetsialistidele juurde uusi kohustusi ega lastekaitsetöötaja ülesandeid, vaid luuakse neile nende pädevuse piires juurde võimalusi, mis võimaldavad neil oma tööd tõhusamalt ja paindlikumalt korraldada.
Läbi põlevad nii lastekaitsetöötajad kui koolipsühholoogid
Tema sõnul ei peeta Eestis ametlikku statistikat selle kohta, kui suur on KOV-i lastekaitsetöötajate tööjõuvoolavus. „Mitteametlikel andmetel saab aga öelda, et viimase kolme aasta jooksul ehk aastatel 2023–2025 on vahetunud ca pool KOV-i lastekaitsetöötajatest. Tuleb arvestada, et see hõlmab ka liikumist süsteemi sees ega tähenda, et nii palju lastekaitsetöötajaid oma ametis enam ei tööta. Tegemist ei ole ametlike numbritega,“ rõhutab ta ja lisab, et üldise suundumusena saab välja tuua, et kuigi lastekaitsetöötajate koormus on kasvanud ka suuremates omavalitsustes, on probleem suurem väiksemates, kus tööl vaid üks või kaks spetsialisti: „Nendes KOV-ides on keerulisem leida lastekaitsetöötajale asendajat, mis tähendab, et iga lahkumine või haigestumine mõjutab süsteemi oluliselt. Ka tähendab see, et lastekaitsetöötaja peab olema ekspert kõigis lastekaitsetööga seotud teemades, mida on palju.“
Ministeeriumi hinnangul eelnõuga tehtavad muudatused koolipsühholoogide ja teiste hariduse tugispetsialistide koormust ei tõsta, sest ainult haridusvaldkonnaga seotud olukordi ei pea eelnõu järgi enam tingimata lastekaitse kaudu koordineerima, keerukamad juhtumid jäävad aga endiselt lastekaitse kanda ning selgem tööjaotus hoiab ära olukorra, kus sama lapse mure käib mitme süsteemi vahet edasi-tagasi.“
Karmen Maikalu
“Kõige olulisem, et abivajaja oma murega vastutajate ja koordineerijate vahele ära ei kaoks.
Kohapeal tegutsevaid koolipsühholooge jagub praegu 53 protsendile Eesti koolidest. Veel umbes 20 protsenti tellib psühholoogi teenust väljastpoolt. Eesti koolipsühholoogide ühingu juht Karmen Maikalu on nõus et lastekaitsetöötajad on väga ülekoormatud ja lastekaitsesüsteemi peab seetõttu muutma, ent muretu pole ka psühholoogide elu. „Ma ei tea, kuidas on meedias liikvele läinud seisukoht, et neid ülesandeid hakatakse delegeerima koolipsühholoogidele. Tegelikult on see spetsialistide hulk palju laiem, vastavalt vajadusele ja sõltuvalt olukorrast,“ ütleb ta.
Olulisim on lapse toimetulek koolis
Tema esimene küsimus on, milliseid ülesandeid täpselt soovitakse psühholoogile üle anda. „Psühholoog ei saa ega tohi võtta üle lastekaitsetöötaja rolli, mis hõlmab halduslikku vastutust, juhtumikorraldust ja võrgustikutöö koordineerimist. Kui ülesannete jagamise all peetakse silmas, et psühholoog aitab eristada haridus- ja psühholoogilisi muresid nendest, mis vajavad lastekaitsetöötaja sekkumist, siis on see realistlik ja asjakohane, ent seda teeb koolipsühholoog juba praegu,“ lisab ta.
Maikalu sõnul on oluline mõista, et koolipsühholoogi töö keskmes on lapse toimetulek koolis, mitte halduslik menetlus ega ametkondade koostöö korraldamine. Kui koolipsühholoogilt oodataks juhtumikorraldaja rolli, peaks ta paratamatult loobuma osast oma põhitegevustest, mis on lapse heaolu seisukohalt kriitilise tähtsusega. „Samuti peame meeles pidama, et psühholoogi töö põhineb usaldusel, konfidentsiaalsusel ning lapse, pere ja õpetajate neutraalsel toetamisel. Juhtumikorralduse ja võrgustikutöö koordineerimisega kaasneb aga administratiivne vastutus, vajadus langetada otsuseid, mis võivad lapsega seotud inimestele tuua kohustusi. See asetaks psühholoogi rolli, kus ta peab olema samal ajal nii toetaja kui kontrollija. Mulle tundub, et selline rollikonflikt muudaks psühholoogi töö olemust, sest ta ei saaks jääda lapse jaoks turvaliseks ja neutraalseks spetsialistiks, kui peab samal ajal võtma seisukohti, tegema ametlikke hinnanguid ning juhtima ja kontrollima süsteemset sekkumist,“ selgitab ta.
Tema ja kolleegide jaoks on seega oluline, et psühholoog jääks oma professionaalsesse rolli ning juhtumikorraldus ja võrgustikutöö koordineerimine oleks endiselt lastekaitsetöötaja või koolis näiteks sotsiaalpedagoogi või HEV-koordineerija ülesanne.
Maikalu tunnistab, et läbipõlemise risk on ka koolipsühholoogide seas päris suur: „Psühholoogi töö on emotsionaalselt intensiivne – see hõlmab raskete olukordade ja kogemustega sügavuti minemist ja kiiret kriisidele reageerimist. On koole, kus üks psühholoog töötab 500–1000 õpilasega – selline koormus ei ole soovitatav. Paljud koolipsühholoogid ütlevad, et ajapuudusel nad lihtsalt ei jõua aidata kõiki, kes abi vajavad. Paljud psühholoogid töötavad osakoormusega mitmes koolis, mis killustab tööd ja tekitab stressi.“
2018. aastal tehtud uurimistöö viitas, et Eesti koolidest lahkub igal aastal 20 protsenti koolipsühholoogidest. Probleeme ja abivajajaid on sellest ajast alates vaid lisandunud ja koolipsühholoogi töö veelgi intensiivsemaks muutunud. „Päris sageli on lapse raskuste taga hariduslik erivajadus, mis võib tuleneda tema psüühilisest või neuroloogilisest eripärast, terviseprobleemidest või hoopis keskkonna mõjust. Võib selguda, et lapse käitumisprobleem või mahajäämus ei tulene kehvast kasvatusest ega laiskusest, vaid hoopis aktiivsus- ja tähelepanuhäirest tingitud eripäradest,“ toob ta näite.
Lastekaitsjate aeg kulub tülitsevatele lapsevanematele
Koolipsühholoogi töö algab lapse ärakuulamisest ja tema arengu ning õppetööga toimetulekut mõjutavate tegurite hindamisest. „Paljud mured on lahendatavad kooli tasandil. Eriti siis, kui probleemid on seotud koolisiseste konfliktide, kohanemis- või õpiraskustega,“ leiab Maikalu. Lastekaitset on tema hinnangul vaja mõnevõrra harvem. „Lastekaitset vajatakse eelkõige siis, kui tegemist on seaduse mõistes abivajajaga ehk siis lapsega, kelle heaolu on ohus või kelle puhul on tekkinud kahtlus, et teda väärkoheldakse, ta on hooletusse jäetud või tema õigusi on rikutud muul moel. Aga ka juhul, kui lapse käitumine ohustab tema enda või teiste heaolu. Mõnikord on siin tegu näiteks koduvägivalla, hooletussejätmise või vanemate võimetusega lapse vajadustega toime tulla, mõnikord aga ennast vigastavate või elutüdimusmõtetega lastega,“ selgitab ta.
Maikalu hinnangul on kõige olulisem tagada koolis piisav hulk tugispetsialiste, et psühholoog, sotsiaalpedagoog ja HEV-koordinaator saaksid kõik teha oma valdkonnas järjepidevat tööd. „Samuti peaks õpetajatele pakkuma varajase märkamise väljaõpet, sealhulgas õpetama neid ohusignaale ära tundma, kiiresti reageerima ja tegema koostööd tugispetsialistidega. Haridussüsteemi peab toetama selge ja toimiv koostöö lastekaitsetöötajate, tervishoiutöötajate ja teiste vajalike teenustega, et kriisiolukorras oleks võimalik kiiresti ja tõhusalt reageerida. Oluline on luua koolis õhkkond, kus nii laps, õpetaja kui ka lapsevanem tunnevad, et abi küsida on normaalne ja turvaline,“ toonitab ta.
Kaisa Vetemaa
“Suur katsumus on eraldi elavad lapsevanemad, kelle keerulised suhted võivad vähemal või suuremal määral avaldada mõju ka lastele.
Tallinna sotsiaal- ja tervishoiuameti laste ja perede heaolu teenistuse juht Kaisa Vetemaa tunnistab, et laste heaolu spetsialisti töö on väga mitmekülgne, pingeline ja emotsionaalselt nõudlik. Peamised probleemid, millega teenistuse töötajad kokku puutuvad, on erivajadustega lapsed, nende vaimse tervise mured, riskikäitumine, sõltuvused, vanemate vaidlused hooldusõiguse ja suhtluskorra üle. „Kõige keerulisemaks teeb lastekaitsetöö suur töökoormus ja ootused spetsialistidele, aga ka vanemad, kes keskenduvad oma õiguste nõudmistele, kuid ei võta vastutust lapse heaolu tagamise eest. Suur katsumus on eraldi elavad lapsevanemad, kelle keerulised suhted võivad vähemal või suuremal määral avaldada mõju ka lastele. Siis vajataksegi lapse heaolu spetsialisti tuge,“ kirjeldab ta. Lapse heaolu spetsialistid on välja toonud, et nad peavad tegelema üha enam vaidlevate vanematega. Vahel ei suuda isegi kaks võrdselt head vanemat lapse huvisid esikohale seada ja tagajärjeks ongi abivajav laps ning pikalt sotsiaalsüsteemis püsimine.
Samuti muudab Vetemaa hinnangul nende töö keerulisemaks eraldi elavate vanemate ootus lapse heaolu spetsialistidele, et nood vahendaksid vanemate suhtlust ning teeksid otsuseid vanemate eest. „Paljudel juhtudel ei suuda vanemad mõista kahju, mida nende konfliktne suhtlus lapsele tekitab. See aga tähendab, et lapse heaolu spetsialistidel jääb vähem aega nende laste jaoks, kes vajavad kõige enam ja kompleksset tuge,“ kurvastab ta.
Lapse heaolu spetsialistide töökoormus on tekitanud valdkonnas juba aastaid küsimusi: milline on ühe töötaja optimaalne töökoormus, kas mõõta töökoormust lapse või juhtumimenetluse põhiselt, kuidas arvestada juhtumi keerukust? Praegune seadus paneb peamise kohustuse lastekaitsetöötajale, mis tekitab olukordi, kus ka lihtsamad nõustamised või juhtumid jõuavad kohe lapse heaolu spetsialisti töölauale. „Koostöö haridusasutustega on praegu keeruline, sest sageli ei täideta seal seadusest tulenevaid kohustusi ja suunatakse juhtumid kohe lastekaitsesse. Samas annab lapse ja pere heaks kindlasti midagi ära teha ka koolis. Näiteks kui laps ei täida koolikohustust või vajab õppimisel tuge, suunatakse vanemad sageli otse lapse heaolu spetsialisti jutule, kuigi esmalt peaks vanemat nõustama ja juhendama koolis. Sama kehtib hariduslike erivajadustega laste puhul – kool võiks suunata vanemaid ise pöörduma Rajaleidjasse spetsialistide hindamiseks ja alles koostöö raskuste korral kaasata lapse heaolu spetsialisti,“ leiab Vetemaa.
Ta kinnitab: „Olukorra muutmiseks ja parandamiseks on vaja riigi tasandil selgeid juhiseid ja vastutuse jaotust, et esmatasandi tugi toimiks seal, kus probleem tekib. Samas leidub mitmeid haridusasutusi, kus on hästi toimiv võrgustik, koostöös suudetakse leida lahendusi ja võrgustiku iga liige annab oma panuse vastavalt oma rollile ning lapse abivajadusele. On abiks, kui võrgustikukohtumised on läbi mõeldud, toetavad last ja peret ning koostöös lepitakse kokku edasine tegevuskava. Haridusasutuste ja lapse heaolu spetsialistide regulaarsed kohtumised hõlbustavad omavahelist koostööd.“
Korraga tegeletakse mitmekümne looga
2019. aastal algatasid sotsiaalministeerium, haridus- ja teadusministeerium, SA Innove ning sotsiaalkindlustusamet laste integreeritud teenuste katseprojekti, mille eesmärk oli tõhustada laste ja perede toetamist eri valdkondade koostöös. Projektiga liitus ka Saaremaa vald, kus esimene juhtumikorraldaja asus tööle juba korraldusmudeli katsetamise faasis. 2020. aasta jaanuaris alustas tööd teine juhtumikorraldaja ning sellest ajast on töö jaotatud järgmiselt: üks spetsialist keskendub lasteaedade, teine koolide toetamisele. Sellel kalendriaastal on kooliõpilastest juhtumikorraldaja tuge vaja olnud umbes 140 õpilasel. Korraga on mõlema juhtumikorraldaja lahendada 40–50 juhtumit.
Gabriela Rooso
“Ei ole mõeldav, et lastekaitsetöötaja on pereelu kõikides aspektides ekspert.
„Selline töökorraldus võimaldab panna suuremat rõhku ennetusele ning pakkuda sihipärasemat tuge. Ei ole mõeldav, et lastekaitsetöötaja on pereelu kõikides aspektides ekspert,“ tõdeb Saaremaa toetava hariduse keskuse (STHK) juhataja Gabriela Rooso. Kui lapse elu ja tervis ei ole ohus ning põhiliseks murekohaks on haridusküsimus, siis haldab juhtumit STHK juhtumikorraldaja. Vajadusel kaasab juhtumikorraldaja lastekaitsespetsialisti ning teisi spetsialiste. „Kui suurem probleem on muu, näiteks sõltuvused, pereprobleemid, ringist välja võrgustik, kus on vaja teha tööd koduga, siis haldab juhtumit lastekaitsespetsialist ja juhtumikorraldaja on võrgustikuliige, et toetada haridusküsimustes,“ selgitab ta töökorralduse põhimõtteid.
STHK koolide juhtumikorraldaja Karina Vaiksaar toob näite lähiminevikust: „Eelmise õppeaasta eduelamus on ühe poisi koolivahetus. Vanas koolis olid suhted juba väga sassis. Ei edenenud õpe väikeklassis ega üks ühele väljaspool kooli. Pärast koolivahetust on õpilase õppeedukus paranenud, ta on valitud õpilasesindusse ning tunneb esimest korda koolirõõmu.“
Karina Vaiksaar
“Meil on tööl ka loov-, pere-, mängu- ja psühhoterapeudid. Lisaks on väga oluline ressurss perede tugiisikud.
Vaiksaar usub, et ainult ühe spetsialistiga probleeme ei lahenda. „Psühholoogid on väga vajalikud ning juhtumikorraldajad teevad nendega tihedat koostööd, kuid kui soovime õpilasega süsteemselt tööd teha, siis on vaja kõigi spetsialistide (sotsiaalpedagoog, eripedagoog, õpetaja, HEVKO jne) panust. STHK-s on kokku lepitud, kuidas spetsialistid nii lasteaias kui ka koolis last ja tema ümber olevaid täiskasvanuid toetavad. Me ei paku ainult põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses välja toodud spetsialistide tuge. Meil on tööl ka loov-, pere-, mängu- ja psühhoterapeudid. Lisaks on väga oluline ressurss perede tugiisikud,“ nimetab ta.
Rooso möönab, et läbipõlemine on selles töös tõesti kerge tulema. „STHK-s on tugevad erialarühmad ja enda meeskonnaga saab vajadusel teha kovisiooni, et leida lahendusi keerulistele juhtumitele ning ennast ventileerida, saamaks emotsioonid enda seest välja. Lisaks pakume töötajatele supervisiooni,“ käib ta välja võimaliku lahenduse.
Lõpetuseks meenutab koolipsühholoog Karmen Maikalu, et nii õpilastel, õpetajatel kui ka lapsevanematel on võimalik helistada koolipsühholoogide üleriigilisele nõuandeliinile 1226, kust saab tasuta professionaalset nõu ja tuge keerulistes olukordades.
Mis muutub seaduse jõustudes abivajava lapse jaoks?
• Lapse jaoks muutub kõige olulisem: abi jõuab temani kiiremini, sujuvamalt ja vähem bürokraatiat läbides.
• Laps ei pea enam minema iga väiksema murega lastekaitsesse, väheneb tema rändamine süsteemis ühe spetsialisti juurest teise juurde.
• Laps saab abi esmajoones sealt, kus probleem tekkis – haridusvaldkonnast, noorsootööst, tervisevaldkonnast.
• Spetsialistil on võimalik keskenduda tema pädevusvaldkonnas ilmnenud lapse murele, ta ei pea juhtumi korraldamist üle andma, kui mure puudutab ainult tema valdkonda.
• Muudatuste tulemusel vabaneb lastekaitsetöötaja ressurssi, keskendumaks lastele, kes vajavad lastekaitsetöötaja tuge kõige enam, ehk lastele, kelle abivajadus on kompleksne ja vajab pikaajalisemat sekkumist.
• Laiem eesmärk on taastada perede ja laste usaldus abi vastu: kui inimene tunneb, et abi on kiire ja selge, siis pöördutakse abi saama varem, mitte alles kriisiolukorras
Allikas: sotsiaalministeerium
Lisa kommentaar