• Eesti Koolijuhtide Ühenduse 35. sünnipäeva eel arutlesid koolijuhi rolli, katsumuste ja kriiside üle Pärnu Kuninga Tänava Põhikooli direktor Urve Krause, kes on ametis 38. aastat, ja viiendat aastat Tartu Jaan Poska Gümnaasiumi juhtiv Mari Roostik, kes sündis ühenduse loomise aastal. 

Urve, millised on olnud nende aastate suurimad katsumused?

Urve Krause: Kõige keerulisem oli kooli toomine Nõukogude ajast iseseisvunud Eestisse. Muutus mõttemaailm, tuli kaasav haridus. Kui hakkasime 1990. aastatel kaasavat põhikooli looma, oli meil 125 haridusliku erivajadusega lapsega kool. Lõime igal aastal juurde ühe normintellektiga õpilaste klassi. Noored vanemad tahtsid tuua oma lapse meie kooli, sest arvasid, et kõigil on õigus haridusele ja teistega koos kasvada. See oli väga suur muutus. Tollal uskus sellesse meie pedagoogiline kollektiiv, kes oli aastaid erivajadusega lapsi õpetanud ja näinud, et nad olid sildistatud, õnnetud. Koguni nii, et ei julgenud päevavalgel kooli eesuksest siseneda.
Saime muutuseks inspiratsiooni oma sõpruskoolidest Soomes ja Rootsis. Maailm elas juba teist elu, kui meie veel peitsime hariduslike erivajadustega lapsi. Ometi on igasugune siia ilma sündinud elu elamist ja õpetamist väärt. 

Mari, mille poolest teie esimesed juhiaastad Urve omadest erinesid?

Mari Roostik: Minu juhiaastad algasid COVID-iga, mis oli kõigi jaoks täiesti uus olukord. Asusin kooli juhtima, kui käisime vahetustega koolis, rääkimata hirmust ja kõigest muust. Siis hakkas sõda Ukrainas. Seejärel oli meil koolis üks kriis, mis sundis keset aastat asju ümber mõtestama. Iga aasta juhina on olnud omamoodi.
Kasvasin koolijuhiks meeskonna seest. Olen siin koolis olnud õpetaja ja õppejuht. Kõik ülesanded on olnud seotud meeskonna ehitamise ja organisatsioonikultuuriga, kriisikommunikatsiooni ja -plaanidega. Vahepeal tundus mulle, et direktor kulgebki ühest adrenaliinitulvast teise. Aga ehk ma harjun sellega tulevikus ära. Olen väga kirglik inimene. Kui midagi teen, siis ikka nii, et põlen. Mitte küll läbi. 

“Liiga palju muutusi ei anna head tulemust.

Urve Krause

Urve Krause: Direktori töös ongi iga päev väljakutse. Pead oskama igast päevast leida üles oa ja rõõmu, kuigi mõni asi vajab kohe lahendamist ja ühe hetkega on mõtted pea peal.

Elasime peaaegu kümme aastat kriisis, sest meil tuli pöörane idee õpetada tavaklassi ja lihtsustatud õppekava järgi õppijaid koos. Üritasime esimesest päevast peale hakata tegema tööd ka ainest huvitatud tugevamate lastega.

Pidin leidma õpetajad, kes oleks nõus tulema valdavalt erivajadustega laste kooli. See oli meile väga suur kasvubaas, et mõista iga lapse erisust. Olin ise esimese tavaklassi õpetaja. 

Vanemad tulevad suurte ootustega. Ootuste väljaselgitamiseks vestlen senini iga kooli tuleva lapse vanematega. Pole olnud kerget päeva!

Koolijuhiks sain nii, et haridusosakonna juhataja võttis käest kinni ja tõi mu kohale. Kui oleks teadnud, mis ees ootab, poleks ma nõustunud! Meie 1875. aastal ehitatud majas oli 36 puude ja briketiga köetavat ahju, katus lasi läbi, hommikuks oli maja külm ja vesi külmunud. 

Mari Roostik: Kas tõesti ei lähe juhiametis ajaga lihtsamaks?

Urve Krause: Läheb ikka. Sa elad juhina läbi mitu etappi. Algul oled lihtsalt naiivne ja arvad, et kollektiivis teevad kõik nii, nagu sina tahad. Sa ei saa aru, miks nad teistmoodi mõtlevad. Siis hakkad mõistma, et inimesed on erinevad. Pead hoomama pilgust ja näost, mismoodi kellegagi suhelda. 

Varsti tekib hetk, mil tahaksid teiste koolidega võistelda ja pildil olla, ning otsid asju, mis on parajasti popid. Saad haiget, sest meeskond ei tule kaasa ja neil on eriarvamused. Kui sa pole suutnud läbi rääkida, siis arvadki, et oled üksik hunt, kes viib meeskonna tõotatud maale. Tegelikult see pole nii.

Kui mina juhina alustasin, polnud sisulisi koolitusi nagu nüüd, juhiametiks ei valmistatud ette. Oli päevi, mil läksin nutuga koju ja ütlesin osakonnajuhatajale, et ta võtaks mu sahtlist seitse lehte pika kaebekirja. Ta ei tahtnud seda lugeda. Ütles, et selleks mind direktoriks viiski, et kord saaks majja.

Iga päev on olnud huvitav.

Mari Roostik: Olen nõus. Mul pole veel kordagi igav olnud. Ega viie aastaga saagi muidugi veel igavaks muutuda – kuigi minu põlvkonnale omistatakse mõtteviisi, et kogu aeg tuleb tööd vahetada. Väärtustan pühendumist. Ei tahaks kahe aasta pärast siit ära minna pelgalt põhjusel, et seitsme aasta järel on popp tööd vahetada. 

“Oleme püüdnud oma meeskonnaga asju õppija jaoks elulisemaks teha ja koolikultuuri muuta.

Mari Roostik

Oleme püüdnud meeskonnaga asju õppija jaoks elulisemaks teha ja koolikultuuri muuta. Protsessid võtavad kaua aega. Arengukava on aastani 2028. Arvan, et mul on ka pärast seda särtsu ja pädevust, lisaks oluliselt rohkem teadmisi valdkonnast. Ei plaani küll kuskile ära minna, ma alles alustan. 

Eelmine direktor Helmer Jõgi ütles, et kõige tähtsam on leida õiged inimesed õigesse kohta. Olen suutnud selle ära teha. Kui need õiged inimesed õitsevad ja neil on oma eesmärgid, mis on joondatud kooli ja õppija eesmärkide järgi, siis ma ei kujuta ette, mis meie koolist veel kolme aasta pärast saab.

Urve Krause: Esimese viie aastaga hakkad aru saama, millised on kooli võimalused ja mida oled suuteline tegema. Edu toob järjepidevus, mitte pidev juhtide vahetus, eriti gümnaasiumis. Kui koolipidaja ja meeskond on rahul ja sul on jõudu edasi teha, ei maksa äraminekust mõeldagi. Isegi minule pole öeldud, et hakka minema.

Oleme oma kooliga saanud teha mida iganes, meid pole segatud. Oleme teinud jumalaabikoolist kaasava haridusega põhikooli, PISA tulemused on küllalt head, meie kooli tahetakse tulla, ka erivajadustega lapsed töötavad rahvusvahelistes gruppides, tunnevad ennast hästi.

Sinul on juhina veel raskem. Kui varasemal ajal oli õpetajale, keda tööle kutsud, tähtis palganumber ja see, milline on ülemus, siis nüüd on oluline asutuse missioon ja isiklik areng. Sa pole enam pelgalt juht, vaid coach, treener, pead ära tabama, kuidas noort inimest hoida, võimestada, mida talle pakkuda. Pead olema valmis pidevalt arutlema, tema ideid ära kuulama. Pead välja tooma tema tugevused. Kui ta leiab, et tal pole organisatsioonis enam arenguruumi, siis ta läheb ja vaatab, kuidas välismaal elatakse.

Mari Roostik: Mul tulevad kohe silme ette ägedad isiksused, kellega siin suhtlen. Tunnen, et mulle juhitöö see osa väga meeldib. Koolijuht on tippjuht, mul on selleni veel omajagu astuda. Rääkides koolijuhist kui coach’ivast väärtuspõhisest tippjuhist, on mul samad mõtted nagu Urvel, ja see on äge.

Urve Krause: Eesti koolijuhile on ääretult tähtis autonoomia. Kui nüüd selle kallale minnakse ja käsulauad hakkavad koolijuhte väga suruma, kannatavad innovaatilised organisatsioonid.

Mari Roostik: Kannatab ka see, kuidas me muudatustega kaasa tuleme. Arvan, et me kumbki ei pea autonoomia all silmas egoistlikkust, vaid usaldust. Me ei taha autonoomiat selleks, et kõigutada põhiväärtusi ja -aluseid, küll aga selleks, et saaksime teha koolis õigusruumile vastavaid muudatusi, meeskonnaga koos lennates ja piirkonnale omaselt.

Urve Krause: Juhtimises on vana reegel, et liiga palju muutusi ei anna head tulemust. Mõnel hetkel on muutusi üleliia ja keeruline õpetajaile kommunikeerida, miks nii. Pead olema nii tark, et mõni paber on ülemises ja mõni alumises sahtlis, ja korrastad oma sahtleid nii, kuidas organisatsioonile parajasti vaja on.

Mida soovitate teineteisele?

Mari Roostik: Ma tahaks tulla üheks päevaks teie töövarjuks, näha seda ägedat kooli ja õppida. Arvan, et koolijuhtidena peame olema elupõlised õppijad ja õppima eriti teineteiselt. 

Urve Krause: Ootan sind järgmisel õppeaastal, kui meie koolihoone on renoveeritud ja oleme oma majas tagasi. Juhin praegu kooli viies asukohas.

Eesti kool püsib sellel, et oleme hariduseusku. Usume õpetajaisse, vanematesse, õpilastesse. Kui suudaks leida igast päevast mõne iva ja huumor säiliks! Vingumine ja virisemine ei vii kedagi edasi. Koolijuht on nagu tipporkestri dirigent. Orkester mängib ainult siis, kui igaüks mängib õigel hetkel oma partii. Vastasel korral lähevad kuulajad saalist ära.